Terminaator 2

Peadirektor Aivar Sõerdi (37) käe all on maksuamet muutunud jõulisemaks kui eales varem, raporteerib Sulev Vedler.

Sõerd sai maksuameti juhiks talvel 1999. Paljud ar­vasid, et ta püsib oma kohal vaid mõne kuu.Põhjusi oli mitu.

Esiteks isikuomadused. Uus peadirektor oli ettevaatlik, närvlik ja ebalev. Tema kõne kubises kantse­liidist. Vestluste ajal otsisid silmad tuge seinaäärtest ja laeservadest. Ebameeldivatest asjadest rääkides oman­das nägu sellise ilme, nagu oleks mees hammustanud halvaks läinud hapukurki.

Selline tüüp meenutas nohikut, kes istub koolis esimeses pingis ning talub klassikaaslaste pilkeid, mitte võimsa riigiasutuse juhti.

Teiseks riigi finantsseis. Eesti majandust laastasid börsikrahh ning Vene kriis. Maksude laekumine halvenes. Uudisteagentuur BNS alustas tööpäevi rutiinse kõnega maksuametisse: “Kui palju täna puudu on?”

Kolmandaks majasisesed ümberkorraldused. Maksu­amet võttis parajasti kasutusele uue infosüsteemi ning hakkas ise koguma sotsiaalmaksu, mis oli seni sotsiaalkindlustusameti pärusmaa.

Neljandaks Sõerdi taust. Tema karjäär oli sujunud tänu võrokestest koolivendade Enn Pandi ja Kalev Järvelille edule. Pant töötas aastaid rahandusministeeriumi kantslerina. Ta oli nii võimukas, et pälvis hüüdnime Eesti riigi hall kardinal. Järvelill kamandas 90ndate keskel maksuametit. Paistis ümara ja pehme poisina, kuid ei kartnud vanakuraditki. Viskas Eino Tamme lihtsalt oma kabinetist välja, kui too hakkas ülbitsema, et on Riigikogu liikmena puutumatu: “Minule oled lihtsalt üks maksuvõlgnik!”

Tamm läkski pankrotti.

Nüüd aga juhtisid Pant ja Järvelill laevakompaniid Tallink. Sõerdil polnud enam kaitsjaid kõrgemal ta­se­mel. Kaks kuud pärast tema ametisse astumist va­he­tus riigis võim. Uuel rahandusministril Siim Kallasel puudus vajadus hoida ühe võtmeasutuse eesotsas meest, kelle nimetas ametisse eelmine valitsus.

Sõerd pidi end tõestama. Ta tegi seda moel, mida keegi ei oodanud: jõuga. Täna on maksuametil sama karm maine nagu kaitsepolitseil.

90ndate alguses sai maksuameti toonane peadirektor Ardo Ojasalu hüüdnime “Maksutermi­naa­tor”, sest soovis varustada oma alluvad kuulikindlate vestide, kumminuiade, kaitsekiivrite ja autode sundpeatamisvahenditega.

Nõrgaks juhiks peetud Sõerd käitub nagu vedelmetallist küborg ulmefilmis “Terminaator 2”. Lihtsalt läheb ja võtab mis vaja, ning omandab seejärel taas petlikult ebaleva hoiaku.

Tema ajal sai idee maksupolitseist reaalsuseks. Maksuameti organisatsioon on muutunud tähele­panuväärselt innovatiivseks ja tõhusaks. Mullu tõi iga kulutatud kroon tagasi 184 krooni.

Mais 1999 andis Sõerd Ekspressile usutluse pealkirja all “Maksuamet peab karmim olema!”. Tõi näite, et kui tavaline politseinik küsis pettuse puhul raamatupidamisarvuti salasõna, siis keelduti seda ütle­mast. Kapo võttis aga arvuti kaasa.

Keegi ei arvanud, et maksuamet talitab edaspidi samamoodi. Kuid poolteist kuud hiljem viisid Sõerdi alluvad majanduspolitsei kaasabil tühjaks Diveci kontori.

Divec oli sisuliselt “alternatiivne maksuamet”, mis pakkus ärimeestele võimalust keeruliste offshore-skeemide ja varidirektorite abil riigimaksu­dest pääseda. Äri õitses. Toonast mentaliteeti väljendas ühes arvamusloos väga hästi Riigikogu liige Ivar Tallo: “Positiivseteks kangelasteks on inimesed, kes suudavad rikastuda seaduse lünkasid kasutades. Positiivseteks kangelasteks on inimesed, kes aitavad teistel seadusi painutada. Maksiimiks on “peaasi, et pappi tuleks!”.”

Eestis osteti 1998. aastal iga neljas riiulifirma Di­veci kontorist. Firma pintsaklipslasest juht Erik Val­las­te kihutas ringi uhke kupee-mersuga ja et keegi te­da ei peataks, monteeris masinale diplomaatilise korpuse numbrid – Vallaste nimetas end väikese Vanuatu saareriigi esindajaks Eestis.

Divec lubas kundedele täielikku anonüümsust. Kuid juulis 1999 viisid maksuametnikud minema au­to­­koormatäie dokumente, mitu personaalarvutit, pit­sa­teid, arvutidiskette jms. Relvastatud politseinikud ei lasknud kedagi ligi. Diveci juhid vaatasid ahastusega pealt, kuidas maksuametnike kätte langes ligi 5000 ettevõtte salajane dokumentatsioon.

Muidugi tõusis suur skandaal, sest Diveci teenuseid kasutasid lugupeetud suurettevõtjad. Diveci juhid kaebasid maksuameti kohe kohtusse. Rahan­dus­mi­nister Kallas kutsus Sõerdi vaibale. Tema vastu as­tu­sid välja pangad, sest ajakirjandus sai teada lepin­gu­test, mille alusel jätsid pangad Diveci offshore-klienti­de puhul tuvastamata nende tegeliku tausta. Isegi Soo­me lehed kirjutasid, et Eesti pangad soodustavad rahapesu.

Skandaali summutamiseks tahtsid Hansapank ja Eesti Pank teha ühisavalduse, et lepingud olid lubatu piires ja kõik on OK. Kohtumiselt Hansapanga juhi Indrek Neiveltiga naasis Sõerd vihast värisedes. Kuid andis ühisavaldusele allkirja ja valis pärast seda tükk aega hoolikalt sõnu.

Isegi praegu hoiab ta Diveci teemal suu kinni, sest kohtuprotsess paberite äravõtmise seaduslikkuse üle käib veel.

Kuid poliitikutest ei heida läbiotsimist enam keegi ette: paberitest selgus, et riigil jäi Diveci tegevuse tõttu saamata vähemalt pool miljardit krooni maksutulu. Maksuamet on juba alustanud enam kui 400 ini­mese ja firma deklaratsioonide ülekontrollimist. See arv suureneb veelgi.

Maksuameti järgmine jõudemonstratsioon toimus mullu suvel, kui Sõerdi büroo tegi tühjaks suurärimees Ernesto Preatoni kontori.

Kisa tõstsid eelkõige juristid, sest Preatoni tegutses õigusbüroo Legalia ruumides. Advokatuuri juhatus tegi avalduse, milles nimetas läbiotsimist põhiseaduslikku korda eiravaks omavoliks. Justiitsminister Märt Rask teatas, et “nii julmalt ei käitunud isegi nõukogude võim”.

Kuid näib, et jällegi oli Sõerdil õigus: Preatonit ja tema kambajõmme ning firmasid süüdistatakse täna üle 50 miljoni krooni suuruses maksupettuses.

Eriti suur lärm tõusis tänavu kevadel, kui ajakirjandusse lekkis info Hansapanga juhi Indrek Neivelti maksuvaidlusest. Neiveltiga samal moel oma tulusid vähendanud ärimehed läksid päris leili. Tipp­advo­kaadid pidid neid tundide kaupa rahustama.

Õhustiku muutis veelgi närvlikumaks tartlaste Jaan Mugra ja Ahto Peetso ajutine trellide taha pistmine seoses käibemaksupettuse organiseerimise kahtlusega.

Suurettevõtjad hakkasid levitama anonüümkirju: “Täna ei saa pidada Eesti ärikliimat stabiilseks, kuna riik on suure osa teeninduse, panganduse, tootmise ja transiidiga seotud ettevõtteid allutanud valikuliselt uurimisele seoses järjest kaugemasse aega jääva mi­ne­vikuga. Riigiametnikel on sisuliselt vaba voli kättesattunud ettevõtjat kriminaliseerida.”

Ühtäkki avastas üldsus ka maksuameti uue pree­miasüsteemi: maksude ülelaekumisel läheb kuni viien­dik rahast maksuametnike tulemuspalkadeks.

Ärimehed tunnetasid ohtu. Kaubandus-tööstuskoda teatas mõne nädala eest, et tulemuspalga tõttu on maksuamet muutunud ettevõtjate suhtes pahatahtlikuks ja kaotanud erapooletuse. “Maksuamet tekitab ise situatsioone, kus ta saab ettevõtet käsitleda kui mak­supetturit,” ütles ühes usutluses koja peajurist Reet Teder.

Maksuamet on läinud tõesti jõulisemaks. Uus võte on ärimeestele saadetud SMSid tungiva nõud­misega kohe maksuametisse tulla. Kuid see on asja väline ja väiksem pool.

Suurema osa tulemustest võlgneb Sõerd süsteemisisestele ümberkorraldustele, mida teostasid tema lä­he­mad abilised. “Meeskond on iga juhi jaoks võtme­küsimus. Maksuametis on see õnnestunud,” ütleb peadirektor. “Arvan, et motivatsioon on piisav. Ma­te­riaalne pool ehk vähem, kuid soov saada sot­siaalselt tunnustatud jällegi suurem.”

Sõerdi parem käsi on Vahur Kivistik (39), jurii­dilise osakonna ülem. Endine võmm, kes avastas kõik talle uurida antud mõrvad, sh tõenäoliselt ka Eesti esimese palgamõrva. Ta töötas Haapsalus prefektina. Teda ootas suurepärane karjäär Tallinnas.

Kuid Kivistik läks ajalukku hoopis asjaga, mis paneb täna muigama, kuid kunagi tekitas kõva skandaali. Ühel oktoobripäeval 1995, kui teised prefektid ja kõrged politseiametnikud pidasid Paunkülas seminari, kihutas Kivistik oma meeste saatel Tallinnasse ning konfiskeeris 18 000 eksemplari värsket Eesti Ekspressi. Põhjuseks asjaolu, et Ekspress vahendas lõbumajade kuulutusi.

Aktsioon õnnestus poolikult. Ekspress ei avalda enam bordellide reklaame, kuid Koit Pikaro sarnast superstaari Kivistikust ei saanud. Lehed tembeldasid ta vaba ajakirjanduse ründajaks. Mees esitas lahkumisavalduse. Ta võeti küll teistpidi politseisse tagasi, ent politseiameti õigusosakonna komissari koht polnud just eriti seksikas.

1998. aastal kutsus Kalev Järvelill Kivistiku maksuametisse.

“Järvelille ajal hakati õigeid otsuseid tegema. Ta te­gi vaikselt, ei kisanud,” ütleb Kivistik. “Algas suure vea parandamine – seni oli juristide osakaal maksu­ametis nullilähedane. Algperioodil kaotas maksuamet 80–90 protsenti protsessidest. Järvelille ajal kaota­si­me umbes 60 protsenti asjadest. Nüüd on keskmine võiduprotsent 70. See on maailmatasemel näitaja.”

Sõerd tegi peadirektoriks saades Kivistikust kii­resti oma parema käe: “Edutasin ta kohe, kuigi teda tuli tükk aega veenda. Kivistik on hästi võimekas ja hea juht, aga ettevaatlik.”

Kivistik on lõpetanud Tartu ülikoolis juura. Tema kursusevennad on siseministeeriumi ekskantsler Va­hur Glaase ja välisluure esimene juht Ants Frosch.

Kivistiku alluvuses töötab kümmekond juristi. Juuraharidusega inimesi on siginenud ka teistesse osakondadesse.

“Varem oli maksuamet võimeline aru saama, mis toimub, kuid ei suudetud pettusi tõestada,” ütleb Kivistik. “Täna võidame valdava osa pettuse-asjadest.”

Kaotused tulevad enamasti juhtumitega, kus pretsedendid puuduvad. “Kõige keerulisemate asjadega saab hakkama vaid kitsas ringkond tippspetsialiste. Püramiidi alus peaks laiem olema.”

Teine võtmetegelane on Aare Lapõnin (31), Maapanga endine arvutiinsener, kelle Ardo Oja­salu kutsus maksuameti infotehnoloogiat üles ehitama kaheksa aasta tagasi.

Lapõnin on üks neist noortest, kes on Eesti elu mõ­ju­tanud suurel määral, ilma et üldsus teda ennast tähele paneks. Tema käe all sündis e-maksuamet. “Klikk ja valmis!”-süsteem startis kaks aastat tagasi. Oli kõva sõna üle maailma, sest samasugust interneti põhjal deklaratsioonide täitmist pakkus veel vaid kümmekond riiki.

Selle taustal valmistas Lapõnini osakond programmi, mis võimaldab maksupettuste riske ette hinnata. Toksides arvutisse suvalise firma nime, võrdleb kompuuter ettevõtte käivet ja tegelikult makstud käibemaksu või palgataset ja keskmisi palku sektoris. Eraldi märkused on tankistide ning patustanute kohta. Seetõttu lähevad maksuametnikud revisjone tegema üha rohkem ja rohkem kindla peale.

Õrna aktsendiga eesti keelt rääkiv Lapõnin esin­dab üliharuldast ametnikutüüpi: ta pole huvitatud puh­kusest. “Puhkuse mõiste tuli veel sel ajal, kui töö­li­sed läksid hommikul kell viis vabrikusse ning tegid 10–12 tundi rasket füüsilist tööd. Ametiühingud võit­le­sid sotsiaalsete garantiide eest ning töölistele anti või­malus minna kuuks ajaks puhkusele,” seletab noor­härra. “Tänapäeval ei ole sellist asja enam vaja. Puh­kus on vajalik vaid perekonna jaoks.”

Sõerdi kolmas asetäitja on Kaja Tamm (34). Tema koordineerib maksude osakonda, arengut ja koolitust, teenindust ja suhtekorraldust.

Lõpetas eesti põllumajandusülikooli. Töötas 90nda­te alguses Põlva maksuametis. Tuli Tallinnasse ärimehest abikaasa kannul. Pani paari aasta eest lah­kumisavalduse lauale, sest tahtis töötada audiitorina.

Samasuguse avalduse oli teinud ka tema ülemus maksude osakonnas. Sõerd teadis, et ei tohi mõlemal minna lasta. Pakkus Tammele oma asetäitja kohta. Naine jäi.

Tamme käe alt käivad läbi kõik kaebused, mis on tehtud kohalike maksuametite otsuste peale. Edasi lähevad nad juriidilisse osakonda. Lihtsamad asjad otsustavad juristid ise. Kõige raskemad otsused sünnivad aga Sõerdi osavõtul, kusjuures maksumaksjale jääb alati õigus kohtusse edasi kaevata.

Viimase aastaga on kaebuste arv kolmekordistunud – seda uute ja raskemate seaduste tõttu. Pealegi vaatab maksuamet avaldused läbi tasuta, mis teeb sellise konsultatsiooniteenuse maksumaksjate seas eriti väärtuslikuks.

“Töökoormus on päris suureks läinud. Eelkõige juristidel. Peame tööjaotuse läbi mõtlema, muidu ei jõua graafikus püsida,” kurdab Tamm.

Tema eestvedamisel korraldab amet maksumaksjate teabepäevi. Need said väga kiiresti popiks. Paar aastat tagasi uue tulumaksuseaduse tutvustamisel jäi rahandusministeerium kitsaks.

Isegi koridorid olid puupüsti rahvast täis. Enne esimest esinemist kukkus üks naine kokku. ETA avaldas kohe uudise, et uus tulumaksuseadus on nii raske, et üks raamatupidaja sai infarkti.

Tamm oli tõsiselt üllatunud, kui teabepäeva lõpus rahvas tänutäheks plaksutas.

­

Kivistikust, Lapõninist ja Tammest märksa rohkem mõjutab maksuameti mainet aga Enriko Aav (34). Tema kamandab Kadriorus restoran Liidia peal asuvatest ruumidest kurikuulsat Maksupettuste Uurimise Keskust elik “mukki” elik maksupolitseid.

Just Aava käe all töötavad karmikäelised ja hästi­riietatud poisid, kelle tegevus näib aeg-ajalt käivat põhi­mõttel “enne kongi pista ja alles siis uurima hakata”. Uurijad võivad vajaduse korral algatada krimi­naal­asja. Maksuameti ülejäänud struktuuriüksused tegelevad vaid haldusasjadega.

Aav on lõpetanud EBSis ärijuhtimise. Õpib Sise­kait­sekadeemias haldusjuhtimist. Töötas kaks aastat revidendina ja viis aastat järelevalveosakonna juhatajana.

Maksuametis töötades näis Aavale, et politsei ei viitsi kõiki asju uurida. Nüüd politseipealikuna tunnis­tab aga, et asi paistab teistmoodi: tööd on nii palju ja skeemid nii keerulised, et kõigega ei jõua tegeleda.

“Äärmiselt aus inimene,” iseloomustab Sõerd Aava.

Tegelikult oodati, et maksupolitsei juhiks saab hoopis Mati Erik, kaitsepolitsei peadirektori Jüri Pihli endine asetäitja.

Neli aastat tagasi sattus Erik piinlikusse vahejuh­tu­misse. Ta viidi purjuspäi politseisse ühest Kopli tram­mipeatusest, kus ta oli käitunud sündusetult. Karis­tuseks alandati Erikut teenistus­re­de­lil kolme pügala võrra komissariks. Mehe pooldajad rää­ki­sid, et tegemist oli kaitsepolitsei vandenõuga: skandaal orgunniti vaid selleks, et Erik ei võtaks Pihlilt tema sooja kohta.

Maksuametisse tulles lubas Erik, et sellised asjad ei kordu. Kuid ta sattus poole aasta jooksul kaks korda purjutamisskandaalidesse.

Sõerd on Erikust rääkides kimbatuses. Ütleb, et “ta on hea spetsialist” ja “maailm on väga mitmepalgeline”. Tunnistab, et purjutamine rikkus väärt mehe karjääri. Mida muud tal öelda ongi?

Veel üks oluline mainelooja on maksuameti ametlik kõnetoru Koit Luus, Eesti Raadio endine spordikommentaator ja Äripäeva reporter. Ta allub otse Sõerdile.

Luus oskab alati laia suuga naerda. Teeb tööd püüdlikult, mitte nagu eelkäija Peeter Riba, kes armastas rohkem veini ja Hispaania filmide tõlkimist kui põhitööd. Aga iseloomult on Luus raske nagu Riba. Tema ambitsioonid kipuvad aeg-ajalt võimalustest suuremad olema.

Sügisel 2002 on Sõerd enesekindlam kui kunagi varem. “Õnneks ei ole palju tõmblemist, süsteem töötab, laekumised on normaalsed. Mulle on ka seda kogemust ja paksu nahka kasvanud selja peale – iga asja peale ma enam ei ärritu.”

Ta pole nõus väitega, et maksuamet on läinud liiga karmiks ning nõuab preemiate saamiseks raha liiga kergekäeliselt: “Tulemuspalkade kehtestamine langes kokku uute revisjonimetoodikate rakendamisega.”

Kindlasti on tulemuspalgad pannud maksuametnikke hoogsamalt tööle ja aktiivsemad saavad suuremat tasu. Kuid asi ei käi nii, et ametnik saab igast väljanõutud summast automaatselt osa endale. Preemia suuruse määrab direktor. Ja raha pole sugugi jalaga segada. Näiteks Tallinna füüsiliste isikute maksu­ametis on preemiaid makstud vaid korra ning vähem kui poole kuu palgafondi ulatuses.

“Koormus on suurenenud, tööaja kasutamine efektiivsem. Revidendil on tekkinud sügavam huvi lugeda pettust välja ka ridade vahelt, tungida sügavale tehingu olemusse,” kiidab Viljandi maksu­ameti direktor Kalju Mirka tulemuspalkasid.

Tema kolleeg Triinu Rohtla Tallinna füüsiliste isikute maksuametist arvab, et “kindlasti tuli see kasuks töö paranemisele ja nii mõnigi ametnik tõmbas varem kirjutatud teenistusest lahkumise avalduse katki. Isiklikult pooldan aga kindlat palka. Kui oleks võimalik, lisaksin selle summa maksuameti palgafondile. Ei ole normaalne, kui maksuinspektori palk on väiksem riigi keskmisest palgast.” P>

Maksuametniku töö ei lõpe kunagi nagu ka arstide ja surnumatjate oma.

Narva maksuameti direktor Aleksandr Popov tunnistab, et “ligikaudu igal teisel kontrollimisel leiame maksuseaduste rikkumisi ning igal kümnendal revideerimisel esinevad kriminaalkuriteo tunnused”. Eriti esineb rikkumisi asutustes, mis puutuvad kokku sularahaga. Nagu poed ja ehitusettevõtted.

Kuid pisikesi inimesi peavad maksuametnikud ausateks. Ja sageli on tegemist lihtsameelsetega, mida tõendavad pentsikud juhtumid.

Pärnus helistas üks füüsilisest isikust ettevõtja direktorile ja kurtis, et varasematel aastatel olid tema tulud ja kulud ilusasti tasakaalus, kuid nüüd äkki on tulud ületanud kulusid ja tema küll ei oska enam kuskilt kulusid leida, et neid uuesti tasakaalu viia.

Valgas uuris maksuamet hämarat puidutehingut ja selgus, et pojad kasutasid tankistina oma 90aastast isa. Vanapapi saatis ametnikele kirja, mis lõppes sõnadega “nüüd ma olen teile kõik ausalt ära rääki­nud ja laske mul lõpuks rahulikult surra”. P>

Raplas leidis revident firma juhatuse koosoleku protokolli, kus üheks päevakorrapunktiks oli küsimus: “Kas maksame ka järgmisel aastal kojamehele mustalt või mis me teeme?”

Tallinnas avastas revident ühest firmast palju prob­leeme. Raamatupidaja tuli maksuameti direktori jutule. Astus kabinetti, võttis istet ja hakkas suure hää­le­ga nutma. Nuttis viis minutit jutti. Direktor ootas kan­natlikult. Naine pühkis pisarad ära. Direktor küsis: “Mis mure teil on?” Raamatupidaja tõusis selle peale püsti, ütles, et polegi muret ja marssis kabinetist välja...

Tulevikus läheb maksuamet masinlikumaks. Üha rohkem tööd teevad ära arvutid. Valitsus kiitis möödunud nädalal heaks eelnõu, et edaspidi saavad kõik inimesed kasutada eeltäidetud tuludeklaratsiooni.

Andmebaasid muutuvad mahukamaks. Alates hom­sest ühendatakse maksuameti infobaas tolli oma­ga.

Sunniaparaat ei kao aga kuhugi. Uurijate töö läheb raskemaks, sest pettused muutuvad keerulisemaks. Karistused võivad veelgi karmistuda, kuid piir on väga lähedal.

Sõerd teab, et tema ametil on oht muutuda repressioonimasinaks. Ettevõtteid ei tohi raha kättesaamise nimel surnuks kägistada, sest siis pole enam kedagi, kes makse maksaks. Teisalt ei luba seadus suuri järeleandmisi teha.

Kõige paremini aitab Sõerdi ja tema alluvate tööle kaasa ühiskondliku arvamuse muutus. Hall tsoon legaalse ja illegaalse äri vahel muutub aastast aastasse üha kitsamaks. “Kümmekond aastat tagasi peeti lausa auasjaks seltskonnas rääkida, kuidas makse ei maksta. Praegu on see ilmselt halva tooni näide,” ütleb Jaan Krinal Pärnu maksuametist.

Kuid Raul Roosimaa Järvamaalt tunnistab, et “maksuametnikuks olemisest võivad rõõmu tunda vaid võibolla üksikud meist. Meid siiski kardetakse, hoitakse eemale, suhtutakse vaenulikult. Otsest kasu meist ei ole. Ainult tüli ja pahanduste tekitajad.”

Tema teab juhust, kus revidendi kallale lasti kurjad koerad.

Maksupolitsei tahab raha juurde

Väljavõte möödunud nädalal rahandusministeeriumi sees laiali saadetud elektronkirjast.

Kantsleri koosolekut 22.10 alustati laiendatud koosseisus, osalisteks esindajad ning teemaks eriteenuste seadustike rakenda­mine maksu­hal­duritele. Pikemalt arutati küsimust eel­kõige Maksupettuste Uurimise Keskuse (MUK) vaatevink­list. Leiti, et maksu­haldurite paigutamine väljatöötatava eriteenistuse seaduse a­l­la on põhjendatud eelkõige sotsiaal­sete taga­tiste võrdsustamise kontekstis. Maksuameti seis­koht oli, et kuna MUK ja vastavad tolli­töö­ta­jad teevad faktiliselt majanduspolitsei tööd, peaksid ka neile laienema politsei laiemad sotsiaalsed garantiid. Te­maa­ti­line ühildavus ja töötajate liikumine toimuvad pigem politsei­struktuuridega kui ülejää­nud Maksu- ja Tolli­ameti valdkondadega. Sa­mas leiti arutelus, et politseile sarnase jäigema palga- ja karjääri­süsteemi rakendamine MUKile ja tolliuurijatele oleks probleemne. Nende viimisel eriteenistuste seaduse alla oleks ühtlasi oluline vältida sellisel eristumisel ametite sees pingete tekkimist.

Uuesti on teema arutusel 5. novembril.

Sõerd saunas

Seda lugu tehes mõistsin kohe, et peategelasi töö juures fotogra­feerides tekib igav pildirida ülikonnastatud tegelastest arvutite ees. Tahtsin saada midagi teistsugust.           

Kõige lihtsamini läks IT-mehe Aare Lapõniniga – ta ütles, et armastab vabal ajal ratsutada. Ühel õhtupoolikul poseeriski ta koos suksuga fotograafile.

Peadirektori teise asetäitja Kaja Tamme hobi on suusatamine. Lumega aga on vihmasel sügisel raskusi. Fotograaf Vallo Kruuser sai seetõttu ülesande pildistada naist ametiautos. Tammel on Nissan Almera nagu ka Lapõnininil ja maksupolitsei pealikul Enriko Aaval.

Peadirektor Aivar Sõerd ja tema parem käsi Vahur Kivistik sõidavad märksa uhkemate autodega – Saabidega, mis kuulusid varem Phare-programmi siinse osakonna bossidele.

Aga fotograaf ütles, et autoga fotod on igavad ning lasi hoopis Kaja Tammel Konsumi poes õunu osta.

Vahur Kivistiku panin lugema Eesti Ekspressi ehk lehte, mille tiraaþi lasi ta seitse aastat tagasi konfiskeerida.

Enriko Aava foto võtsin arhiivist, sest ta oli korra meile poseerinud Diveci kaustadega. Diveci materjalid annavad Aava alluvatele tööd nüüd juba neljandat aastat ja lõppu ei tule ega tule.

Jäi veel vaid Sõerd. Temaga oli mul täiesti eriline plaan. Detsembris 1999 avaldas Ekspress loo saunaklubist ehk meestest, kes armastavad tihti saunas käia. Artikli juures oli foto leili võtvatest meestest, kelle seas istus Sõerd.

Nüüd otsisin nood fotod välja, sest tunne ütles, et uuesti ta end meie tarvis riidest lahti ei koori.

Sõerd aga ootas sisimas fotograafi saabumist. Lõpuks viimasel päeval enne loo valmimist küsis ta, et näe, kõiki pildistate, aga mind mitte. Miks küll nii? Ja mina ütlesin, et meil on ju nii head saunafotod, mis näitavad kõrge ameti juhti inimlikust küljest.

Sõerd kangestus. “Saunafotod?!”

Oli tsipa aega vait ja küsis: “Kas sa tead, mis minu tegelik hobi on?”Muidugi teadsin ma, et see on orelimäng. Nii ta siis sõitiski lõuna ajal Kaarli kirikusse Bachi mängima.

Pärast seda olid meil “sauna­fotod” ja “orelifotod”. Suurena avaldasime aga hoopis ühe töödeldud pildi Sõerdist, sest ta sarnanes nagu kaks tilka vett Ameerika näitlejaga, kes mängis küborgi ulmefilmis “Terminaator 2”.

Saunafoto panime järgmisele küljele. Väikselt, sest midagi sarnast on Ekspressi lugeja ühe korra juba näinud.

Sõerdi eelkäija peadirektori kohal, tema sõber Kalev Järvelill poseeris oma ametiajal väikese motorolleri seljas. Temaga koos kihutas mööda linna ringi Enn Pant, veel üks nende sõber. Järvelill on tuntud ka kõva süstamatkajana.

Kuulsad ohvrid

Raivo Paala

Kõige värvikam maksuvõlglane. Valga äri­mees, kes käis mõne aasta eest kohalikus mak­suametis kiivriga, mille ühel poolel oli kiri “ma armastan maksuametit” ja teisel poo­lel “i fuck too”. Asetas Toompeal valitsuse maja ette pärja, mälestades sellega “vara­lah­kunud seaduslikku korda”. Maksuamet ni­me­tas teda käibemaksupetturiks. Paala nõudis tagakiusa­mise eest 67 mln kr kahjutasu.

Arle Mölder

Hüvitusfondi endine juht kuulus 90ndate keskel ülihästi makstud pint­sak­lipslaste sekka, kelle palganumbrid, kallid korterid ja uhked autod kasva­ta­sid müüti Esimesest Eestist. Nüüd on aga kohtualune, keda süü­distati muuhulgas tulu deklareerimata jätmises. Tegemist on uue sõnaga maksu­ameti töös: offshore-kompaniidest väljavõetud raha tõlgendatakse era­isiku­te tuluna.

Erik Vallaste

Eesti suurim riiulifirmade müüja Divec osutus maksupettuste planee­rimise bürooks. Maksuameti hinnangul sai riik Diveci tegevuse tõttu ligi pool miljardit krooni kahju, kompanii juht Erik Vallaste jättis aga maksmata ligi 12 miljonit krooni tulumaksu. Kohtuasjad on pooleli.

Margus ja Aivar Linnamäed

Suurettevõtjad, kes erastasid Tallinna farmaatsiatehase, Silmeti ja Tartu Õlletehase. Pärast Diveci läbiotsimist selgus, et Tartu Õlletehase edasimüümisel jäid maksud tasumata. Nõue ilma intressideta on ligi 21 mln kr. Maksud maksmata jätnud firma kannab iroonilist nime Sakude, mis on tagurpidi vorm sõnast “edukas”.

Ly Aunaste

Ärinaine erastas trükikoja Bit. Tema kirjastus Avita sai Eesti suurimaks õpikute valmistajaks. Aunaste lubas investeerida 24 mln kr, kuid rahapuudusel liigutas raha vaid paberil. Et skeem tasakaalu jääks, nimetati “jääk” offshore-kompaniile antud laenuks ja kanti lootusetuna maha. Ootamatult sekkunud mak­suamet tõlgendas aga mahakantud lae­nu hoopis tuluna ning nõuab Avitalt 8 mln kr.

Ernesto Preatoni

Veel kaks aastat tagasi oli Kristiine Keskuse loonud itaallane poliitikute sõber ja lugupeetud kinnisvaraärimees. Sai eriliste teenete eest Eesti ko­­da­kondsuse. Nüüd nõuab riik Preatonilt ja tema ettevõtetelt kok­ku üle 50 mln kr. Padre tahab Eesti passist loobuda, kuid valitsus ei an­na luba. Kriminaaluurimine algas mullu­ ja peab lõppema pooleteise kuu pärast. Preatoni tunnistas mullu, et investeeris Eestisse raha, mille oma­ni­kud “tahavad vältida, et Itaalia maksuamet võiks küsida, kust see raha tuli”.

TV1 juhid

TV1 jäi vahele ümbrikupalkadega. Maksuamet sai 12 miljonit krooni tasumata makse kätte enne, kui telejaam pankrotti läks. Kriminaalasi pole aga kohtusse jõudnud. Uurimise all on tuntud tegelased, nagu vennad Sõnajalad, ajakirjanik Vallo Toomet ja reklaamimees Rait Killandi.

Lauri Laubre

IS Music Club, Aafrika, Mayor Arts Organisa­tion, FixCom – kõiki neid firmasid ühendab kuulus muusikamees ja esinemine uudistes, mis räägivad maksude maksmata jätmisest. Kui Laubre võlad esimest korda välja tulid, süüdistas ärimees maksuametit salajase info avalikustamises. Tegelikult on maksuvõlad avalik teave.

Jüri Kaljuvee

Presidendi sisenõunik ja Standardi endine juht elas ärevalt kolm aastat tagasi, kui maksuamet tahtis temalt täiendavalt ligi 2 mln kr tulu­maksu. Sõerdi alluvad ei uskunud, et ärimees sai ligi kuus miljonit krooni kahju aktsiatehingutest maksuvaba firmaga, mille asutajateks ja tõenäolisteks omanikeks olid Kaljuvee enda pojad.

Kohus otsustas aga, et poegade firma pole tulumaksuseaduse mõistes isaga seotud isik ning ärimees pääses puhtalt.

Eino Tamm ja Kalle Tenno

Esimene oli Riigikogu liige, teine tähtis kinnisvarategelane. Täna tahab riik Tammelt 2,8 mln kr ja Tennolt 1,9 mln kr. Põhjuseks afäär Tallinna raekoja platsil asuva suure ja ilusa majaga, mille tagastamist soovis üks vana naine. Mehed aitasid teda ja said tänutäheks aktsiates kokku ligi 23 mln kr. Maksud jäid aga tasumata.

13 aastat maksuametit

9. veebruaril 1990 loob valitsus riigitulude valitsuse ja kohalike rahandusosakondade baasil Eesti NSV Maksu­ameti. Töökohti on ette nähtud 359. Peadirektoriks saab Villar Aron (temast meil pilti pole, kuid teame, et ta töötas üle 40 aasta rahandussüsteemis).

Puuduvad arvutid, paljundustehnika, faksid. Raskusi on isegi deklaratsioonide paberi hankimisega. Pab­eritööd on väga palju, sest maksuametis kirjutatakse deklaratsioonid ümber isikukonto kaartidele.

Märtsis 1994 saab uueks peadirektoriks Riigi­kogu liige Ardo Ojasalu. Tallinna tehnika­ülikooli arvutisüsteemide insenerina lõpeta­nud mees paneb rõhku arvutitele ja IT-le. Uuel bossil küpseb ka idee luua andmebaas, mis võimaldab võrrelda inimeste kulusid ja deklareeritud kulusid. Kuid kaudne maksustamine kukub läbi.

Samuti ei leia poolehoidu idee varustada osa alluvatest kuulikindlate vestide, kaitse­kiivrite, kumminuiade jt erivahenditega. Ojasalu pälvib hüüdnime “Maksuterminaator”.

Maksuamet kaotab enamiku kohtuasjadest.

Novembris 1996 süüdistatakse Ojasalut arutus kulutamises – ta lasi ametile kalleid Volvosid osta. Ta esitab lahkumisavalduse. Uueks juhiks saab rahandusministeeriumi asekantsler Kalev Järvelill.

Autoritaarse olekuga Järvelill teatab, et maksuamet ei pea olema repressiivorgan. Tema ajal organisatsioon tugevneb, kuid samal ajal kasvab plahvatuslikult maksupettuste arv ja suurus. Kuid pealtnäha on asi OK, sest majandus kasvab ning riigieelarve täitub ilusasti.

Talvel 1998 lahkub Järvelill, et asuda laevakompanii Tallink tegevjuhi kohale.

Jaanuaris 1999 saab peadirektoriks Jär­ve­lille senine asetäitja Aivar Sõerd. Aeg on kehv, sest pärast Vene kriisi maksud ei lae­ku ning uus valitsus koostab säästueelarve.

Sõerdi peetakse nõrgaks juhiks. Kuid ta suudab organisatsiooni kõvasti tööle panna ning rakendab pettuste tõkestamisel otsustavalt jõudu. Otsib läbi Diveci ja Preatoni kontorid ning laseb mõned tegelased aju­ti­seks trellide taha panna. Maksuseadused muutuvad raskemaks ja karmimaks. Tööd alustab maksupolitsei. Maksuamet võidab 70 protsenti kohtuasjadest. Suure hüppe teeb IT-pool. Tegevust alustab e-maksu­amet.

Maksuametnike tuhandepealine armee

peadirektor Aivar Sõerd
raamatupidamise osakond
siseauditi osakond
haldusosakond
nõunikud ja sekretär-asjaajajad

peadirektori asetäitja Aare Lapõnin
arvestusosakond
IT osakond

peadirektori asetäitja Vahur Kivistik
juriidiline osakond
maksude sissenõudmise osakond
järelevalve osakond

peadirektori asetäitja Kaja Tamm
maksude osakond
teeninduse ja suhtekorralduse osakond
arengu- ja koolitusosakond

kohalikud asutused

Harju, Ida-Viru, Jõgeva, Järva, Kagu, Lääne, Lääne-Viru, Narva, Pärnu, Rapla, Tallinn (füüsilised ja juriidilised isikud eraldi), Tartu, Tartumaa, Saare, Valga, Viljandi

Maksupettuste Uurimise Keskus

Enriko Aav

Maksuametis töötab

1 peadirektor
3 peadirektori asetäitjat
18 direktorit
15 direktori asetäitjat
15 nõunikku
335 maksunõuete määrajat
138 maksumaksja teenindajat
268 revideerijat
85 sissenõudjat
261 muud töötajat

kokku 1139 inimest

andmed seisuga mai 2002

Tüüpiline maksuametnik:

naine
41-50 aasta vanune
vanemametniku kraadiga
kõrgkooli diplomiga

allikas: maksuamet