Terve inimene elab sajandeid
Hea uudis: vananemist on võimalik pidurdada. Vananemise aeglustudes aga püsivad inimesed kauem terved.
Mis veelgi parem: tuleviku 70aastastel võib olla 50aastaste füüsiline vorm ja vaimne töövõime.
Halb uudis: keskmise eluea kiire kasv võib kaasa tuua teravad keskkonnaprobleemid ja pensionisüsteemi kokkuvarisemise.
Arenenud riikides on inimese keskmine eluiga alates 19. sajandist kasvanud hämmastavalt stabiilselt – umbes aasta viie aastaga. Põhjused on väikelaste surevuse peaaegu täielik likvideerimine ja vanadusega kaasnevate haiguste kvaliteetne ravi.
Niisiis leidub üha rohkem inimesi, kes elavad meie liigi bioloogilise vanusepiirini. Ent kas suudab meditsiin seda piiri nihutada või aeglustub eluea pikenemine S-kujulise kõvera järgi?
Evolutsiooni kella järgi on meile aega antud vaid umbes kuuskümmend aastat. Isekaid geene ei huvita üksikisendi pikk eluiga.
Cambridge’i ülikooli tuntud geneetik Aubrey de Grey on viimastel aastatel kogunud kuulsust pöörasevõitu hüpoteesidega. Tema väitel on lähikümnenditel võimalik organismi vananemine rakutasandil sekkumisega peatada ja koguni ümber pöörata. De Grey sõnul võis esimene tuhandeaastaseks elav inimene sündida juba 1945. aasta paiku.
Ka üks hoopis vaoshoitum teadlane, Texase ülikooli kliinikumis töötav Steven Austad arvab, et esimene 150aastaseks elav inimene on juba sündinud.
De Grey igapäevatöö Cambridge’i ülikoolis on tegelemine äädikakärbse andmebaasiga. Oma mittetraditsiooniliste ideede katsetamiseks on ta loonud Metuusala Fondi, mis tegeleb vananemisprobleemi "insenerilahenduste" rahastamisega. Muu hulgas annab fond välja "hiireauhinda" kõige pikema elueaga laborihiire (Mus musculus) üles kasvatanud teadlastele. Eluiga ongi juba mõnevõrra õnnestunud pikendada just hiirtel ja ka äädikakärbestel.
Vananemine ei tähenda üksnes sagenevaid haigusi. Sisuliselt on tegu rakumuutustega, mis kuhjudes häirivad kudede ja organite tööd. Selles küsimuses on vananemist uurivad teadlased ühel meelel.
Geriaatria tegeleb vanade inimeste haiguste raviga siis, kui need on juba avaldunud. De Grey arvates aga on siis juba hilja. Gerontoloogia seevastu püüab välja selgitada ainevahetusmehhanisme, mis põhjustavad häireid rakutasandil – ja märksa varem, kui ilmnevad haigused. De Grey sõnul tuntakse neid mehhanisme siiani liiga vähe.
De Grey püüab oma insenerimeetodiga selgitada, millised häired rakkudes võivad tekkida ja kuidas nendega toime tulla. Lisaks vananemise ärahoidmisele on tema eesmärk taastada rakkude ja kudede elujõud. Selleks võivad lähitulevikus kasutusele tulla geenitehnikad ja tüvirakud.
Ehkki de Grey arvates pole ka tuhandeaastane eluiga midagi võimatut, piisaks lähikümnenditel ka väiksematest läbimurretest. Küllalt oleks sellestki, kui suudaksime eluiga esialgu pikendada mõnekümne aasta võrra. Järgmise saja aasta jooksul õpiksime kasvatama seda veel sada aastat ja nii edasi, lõputult.
Peaasi on, et meditsiini areng annaks inimsoole omamoodi "pääsemiskiiruse" – vähemalt aasta keskmise eluea kasvu aastas.
Kui meie surma tõenäosus oleks suvalisel eluaastal sama mis praegu paarikümneaastasel inimesel, siis ulatukski keskmine eluiga tuhande aastani, hindab de Grey. Kusjuures tuhandeseks elanutel oleks ees ootamas veel tuhat aastat.
Vananemise uurijaid teevad võõralt alalt nende tööpõllule tunginud de Grey utoopiad ärevaks. Osalt on põhjus ka selles, et de Grey on arvustanud vananemisuuringute rahastamise seniseid põhimõtteid. Mullu novembris koostasid 18 selle ala tippteadlast molekulaarbioloogide erialaajakirjas EMBO Reports de Grey vastase pöördumise.
Autorite sõnul on de Grey visioonid liialt optimistlikud – pigem ulme kui teadus. Võib ju olla, et de Grey ideed on ülearu optimistlikud. Samas võib juba hoopis tagasihoidlikum keskmise eluea kasv kaasa tuua suuri ühiskondlikke muutusi, ütles samal konverentsil Stanfordi ülikooli rahvastikuteadlane Shripad Tuljapurkar.
Tuljapurkar ja tema kolleegid arvutasid, mis juhtuks, kui meditsiiniliste lahendustega õnnestuks aastatel 2010-2030 pikendada keskmist eluiga 20 aasta võrra.
Rahvastikuteadlased on viimasel ajal levitanud optimistlikku sõnumit: demograafiline plahvatus hakkab vaibuma. Ent näiteks Hiina ja India rahvaarv ületaks praegu ennustatava poole miljardi võrra, tingimusel et kavandatavad vananemisvastased abinõud võetaks kasutusele ka neis riikides.
Pensionäride osakaal võrreldes tööealise rahvastikuga kasvab lähiaastatel niigi oluliselt. Lahendusena on välja pakutud pensionilemineku ea tõstmist. Kui aga eluiga teeks lähikümnenditel tõepoolest järsu hüppe, siis ei oleks Tuljapurkari sõnul kuigi suurt abi isegi pensioniea tõstmisest 85 eluaastani.
Seitse surmavat rakumuutust
* Vananemine on rakutasandil toimuv protsess.
* Häired rakkudes halvendavad kudede ja organite tööd.
* Kudede halb talitlus kahandab inimese vaimset ja kehalist saavutusvõimet.
* Kudede ja organite edasise nõrgenemisega kaasnevad haigused ja surm.
* Rakkude kulumine on normaalse ainevahetuse kaasnähtus.
* Geneetik Aubrey de Grey väitel annab neisse protsessidesse sekkumine võtme vananemise aeglustamiseks või peatamiseks või koguni nooruse taastamiseks.
1. Rakkude hävimine (esimene oluline gerontoloogiaalane artikkel sel teemal pärineb aastast 1955). Näiteks südame, aju ega lihaste rakud ei taastu. Mõnel juhul võivad tühja koha asemele kasvada naaberrakud, ent näiteks lihased üldiselt vaid kidunevad.
2. Mutatsioonid, nn epigeneetilised mutatsioonid rakutuuma DNAs (1959). Halvimal juhul võivad mutatsioonid põhjustada vähki.
3. Mitokondri mutatsioonid (1972). Raku "jõujaam" ehk mitokonder sisaldab omi geene. Neis tekkivad mutatsioonid võivad häirida raku tööd.
4. Rakud, mis keelduvad "enesetapust" (1965). Normaaltingimustes on rakkudesse, mille puhul naaberrakud täheldavad väärat käitumist, programmeeritud enesehävitusmehhanism.
5. Rakuväliste valkude kleepumine raku välispinnale (1981). Rakusisesed valgud uuenevad pidevalt ja püsivad seetõttu heas seisundis. Rakuvälised valgud uuenevad pikkamööda või ei uuene üldse ning alluvad keemilistele reaktsioonidele. Nii näiteks võivad veresoonte seintele kogunevatest valkudest tekkida ühendid, mille tõttu soonesein jäigastub. Tulemus on kõrgenenud vererõhk.
6. Rakuvälised jääkained (1907). Näiteks amüloidid põhjustavad ladestiste kogunemist ajus – Alzheimeri tõve põdejatel toimub see protsess nii kiiresti, et patsient ei suuda töödelda infot.
7. Rakusisesed jääkained (1959). Rakud suudavad purustada suuri molekule, ent aeg-ajalt tekib neis molekule, mida rakk ise pole võimeline hävitama. Ehkki seda juhtub harva, kogunevad jääkained ajapikku raku lüsosoomi, mis toimib jäätmekäitluskeskusena. Lõpuks hakkavad need häirima raku normaalset tööd. See probleem puudutab just rakke, mis ei uuene. Kui need lakkavad toimimast, moodustub veresoontes lubi, mis vähendab soonte elastsust.
* Aubrey de Grey sõnul ei ole uusi surmavaid haigusi põhjustavaid rakutasandi protsesse viimasel ajal enam leitud. Seega oleks nende seitsme probleemi lahenduse leidmine ka igavese nooruse retsept.
