Terve mõistuse ülistuseks

Päikesepaneel ja oma tuulik pole ainus säästmiseviis, tõdes Karin Paulus uue põlvkonna ehitistele pühendatud seminaril.

Veebruari lõpus toimus Tallinna linnavalitsuses seminar “Energiasäästlikud avalikud hooned – Austria ja Kanada kogemusi”. Teema võeti üles seoses kavandatava Tallinna rae uue hoone, aga ka laiemalt selle problemaatika aina põletavamaks muutumise tõttu.

“Tänu” viimastel kuudel järsult tõusnud elektri- ning küttekuludele on ilmselt nii mõnigi eesti inimene aru saanud, et alati ei ole kuigi mõislik kütta oma maja elektriga, omada põllupealset eramut (kus mitmed liitumised ning ka näiteks prügikäitlus on suurest kortermajast tunduvalt kulukam), säästa soojustuse pealt jne.

Mõne aja eest kõneldi ühel Puuinfo loengutepäeval Rootsi ja Šveitsi arhitektide kogemusest energiasäästlike hoonete ehitamisel. Eriti muljetavaldav oli ­Christoph Affentrangeri kavandatud sümpaatne puitelamu Alpides, mille juures säästmine tähendas ka lihtsat konstruktsiooni, odavat materjali ning väheste abikäte vajamist ehitusel. Elektrit ja sooja vett saadakse peamiselt päikesepaneelidega, lisaks annab soojust ahi, tubasid valgustab enamiku aega päike. Ja mis eriti oluline: arhitektuurses mõttes ei ole insenerlikult nutikale lahendusele miskit pidi lõivu makstud.

Nüüdsel seminaril rääkisid Viini äriedendamise agentuuri inimesed ­Gregor Rauhs ning Fritz Kittel energiasäästlike projektide algatamisest ning juhtimisest. Tuues näiteks uue äri- ning teaduskeskuse, mille puhul kasutatakse ära loomulikku valgust; päikeseenergiat; materjalide valikul on püütud arvestada, et suvel ei oleks kontorites liiga palav; taimede abil toodetakse niiskust.

Väliseestlane Tõnu Altosaar, kes on edukas nii Kanadas kui ka Dubais, leidis, et pole midagi lihtsamat kui ehitada kõrghoonet, palju raskem on teha energiat säästvaid maju. Nagu mitmedki teised osalejad arvas ka see arhitekt, et ilmselt on selles valdkonnas eeskujulikumad asutused, kes tellivad omaks tarbeks, mitte aga edasimüümiseks või välja üürimiseks. Enda töödest tõi ta esile Queen’s University Beamish-Munro korpust, mille eest büroo pälvis 2005. aastal kui innovaatiline ehitis Kanada kuningliku arhitektuuriinstituudi preemia.

Eesti-poolsed esinejad kõnelesid amortiseerunud korterelamute taastamisel saadavast kasust, aga ka mõningatest katsetest, nagu Otepääle golfiraja kõrvale kavandatavast passiivmajast – 70kohalisest Saekoja hotellist [arhitekt Mai Šein, energiakontseptsioon Tõnu Mauring ja Jürgen Schnieders (Passivhaus Institut)]. Kuigi võrreldes Euroopa suurriikidega on meil energiasäästlike ehitiste osas veel pikk tee ees, tundus siiski, et arhitektidel, inseneridel ning tegelikult ka avalikkusel on tahtmine ses vallas lõpuks ometi ka midagi omalt poolt ära teha.

Arhitekt Indrek Tiigi (Urban Mark), miks Eestis on ökonoomne/ökoloogiline arhitektuur seni savijalgadel?

Ökoloogilist lähenemist hoonete rajamisel ja projekteerimisel pärsib Eestis klientide ja arhitektide vähene teadlikkus keskkonnasõbralikest tehnoloogiatest. Professionaalses kinnisvaraarenduses on eestlaste kogemus lühike – vabaduseaja pikkune. Äsja on selgeks saadud elementaarne: kasum – kahjum, ruumiprogrammi koostamine hoone arhitektile, suhe linnakeskkonda jne. Ökoloogilise programmi loomist ja selle nõudmist arhitektilt tuleb tellijal veel õppida. Arhitektidel on samamoodi vähe teadmisi keskkonnasõbralike lahenduste ja tehnoloogiate kohta. Neil jääb puudu teadmistest, et argumenteerida võimalikke lahendusi tellijatele.

Kindlasti mängib tähtsat rolli tellijate äriplaan: kes ehitab omale, see oskab hinnata säästlikke lahendusi. Seevastu müügiks ja koos kommunaalkuludega rendiks rajatava hoone tellija soovib sageli oma tegematajätmisi uuele kasutajale edasi delegeerida.
Tasuks veel esile tõsta seadusloome võimekust ehitatud keskkonna kujundamisel: targalt seatud seadus annab vähe võimalusi loodusressursse raisata...

Mida võiksid eesti arhitektid ning nende tellijad õppida Austria/Kanada kogemusest?

Austria ja Kanada kogemustest on Eesti arhitektidel ja tellijatel õppida tarmukust projektide läbi viimisel. Täpsem projekteerimistöö tehnoloogiate vallas toimub niikuinii konsultatsioonifirmades ja teaduskeskustes: arhitekt peab suutma sellekohase töö­skeemi koostada ja seda apologeedina valitseda. Olen ise eri projektide raames keskkonnasäästlike projektide töömeeskondade kokku panemisega tegelenud ja intervjueerinud kompetentseid inseneribüroosid ning teadusasutusi siit ja sealt maalt. On vaid aja küsimus, millal säästlikud projektid meie peadesse ja joonestuslaudadele tekivad.

Kas oli mõni lahendus, mis sulle eriti meeldis?

See Viini büroohoone oli justkui musternäidis korralikust keskkonnasõbralikust projektist.

Kalle Komissarov (Eesti Kunstiakadeemia), miks Eestis on energiasäästlik ehituskunst ikka veel savijalgadel?

;Ökoehitus on väheste entusiastide hobi, ehitustööstus tervikuna seda;suhtumist üle võtma ei hakka. Sest ega ju üks õige ökoehitaja ei taandu;oma ideoloogilistest positsioonidest, kompromissidele ta ei lähe. Kui;on öko, siis minu majja klaasvilla ei tule! Samas, kui tahaks kogu;Eesti ehitust sarnase ökoloogilise standardi järgi teha, ei ole see;lihtsalt võimalik.

Maakri tänavale sobivaid low-tech öko-kõrghooneid;pole lihtsalt veel välja mõeldud. Kuid väikeehitistes on kohalikult;toodetud materjalidel suurepärane nišš.

;Kui võtta teemat laiemalt, siis tuleks kasutada selliseid mõisteid nagu;jätkusuutlik ja energiasäästlik arhitektuur. Sellega tegeletakse;järjest aktiivsemalt ka riiklikul tasandil, harmoneerides kohalikke;seadusi EU sellealaste direktiividega. Siia raamidesse mahub ka kogu;ehitustööstus – nii tehnoloogiline innovatsioon, high-tech;materjaliuuendused kui kõiksugu tehnilised rakendused.;Energiasäästlikkus kutsub tõhustama hoonete energiakasutust;miinimumnõuete kohaselt ja sellekohane ehitusseaduse muudatus jõustus;meil juba 1.1.2006. Sellest aastast kehtivad energiatõhususe nõuded ka;hoonete rekonstrueerimisele ning järgmisel aastal rakendub;ehitusseaduse muudatus, mis puudutab hoonete energiatõhususe;märgistamist. Niisiis, kui tulevikus on maja valmis ehitatud, saab;sellele nagu külmkapile energiatähise. See tuleb kasuks nii edaspidisel;hoonete müümisel kui rentimisel.

;Juhtisid tähelepanu, et Eestis võib ökoehitistele standardite;sätestamisel juhtuda, et lähtutakse ainult insenerlikust mõtteviisist.;Mida sa selle all täpsemalt silmas pead?
;Mida on ühist hoonete arhitektuuril ja energiasäästlikkusel?

;Kõigepealt see, et kuna tegemist on insenertehnilise teemaga, siis;nähakse arhitektides vastaseid ja juba loomu ­poolest energiasäästu;vaenlasi. See on muidugi õel ja kitsarinnaline suhtumine. Nimelt saab;hoonete energiasäästlikkust parandada väga lihtsate arhitektuurete;võtetega, mis ei nõua eraldi investeeringuid ega pikaajalist;monitooringut, nagu on näiteks udupeente küttesüsteemide puhul.

;Teiseks on väär suhtumine, et arhitektuur on mõttetu lisakulu – vähem;arhitektuuri, vähem energiakulu. Sarnased energiatõhususe liigid;kehtivad muuhulgas ka Šveitsis (Minergie standard), ja ometi imetleme;me sealsete uudisehitiste arhitektuuri. Herzog & de Meuroni büroo;kõik uuemad hooned on energiasäästlikud – ometi on neil ka kõrge;arhitektuurne lisaväärtus.

;Kolmandaks ärkavad arhitektid tavaliselt siis, kui on liiga hilja. Nii;kipub ka selle energiasäästlikkuse teemaga olema. Arhitektide seas pole;see teema veel aktuaalseks muutunud, kuni varsti võidakse üllatusega;tõdeda, et klaasist eramuid ei soovigi keegi, sest neile ei anta kõrget;energiatähist. Või veel hullem, neid ei tohi enam projekteeridagi!;

Tegelikkuses ei tee ainuüksi klaasi kasutamine hoonet kohe;energiakulukaks, kuid seda teemat peab veel palju tutvustama ja;teadvustama. Parim lahendus kõige energiasäästlikuma hoone rajamisel;eeldab mitmete erialade koostööd ja suuremat teadlikkust. See, kui;sundventilatsiooni asemel tuleb jälle avatavaid aknaid kasutada, pole;just raketiteadus. Aga et näiteks uus energiasäästlik büroohoone ka;reaalselt toimiks, peab palju asju korraga töötama. Ja see pakub;ohtralt võimalusi uutmoodi arhitektuuri tegemiseks.