22.11.2007, 00:00
Tervisele nii kasulik liikumine
Liikumine on osa tervisele kasulikust puhkusest. Selleks, et liikuda, pole alati vaja ei spordiklubi ega kallist varustust.
Liikumise kui puhkusega seotud erinevatest aspektidest oli
põhjalikult juttu Tallinna ülikooli korraldatud rahvusvahelisel
konverentsil „Liikumine ja rekreatsioon”.
Kuidas defineerida rekreatsiooni? „Dictionary of Sociology” järgi on see mistahes vabal ajal üksi või ühiselt tehtav tegevus, mis on vabatahtlik ja meeldiv, köitev tegevuse kui sellisena, mitte aga loodetava tasu või hüvitise pärast.
Rekreatsioonile iseloomulik tunnus ei ole mitte ainult tegevuses, vaid tegutseja enda arusaamas, miks see tegevus ette võetakse – seega mõtteviisis.
Klassika ja uuendused
„Kas tipptasandile jõudmine algab harrastusest või mõjutab tippsport hobi valimist,” küsib Tallinna ülikooli professor Kaarel Zilmer retooriliselt. Ning vastab ise, et mõlemad võimalused on reaalsed. Vaatleme neid eraldi. Kui on harrastajaid, tehakse ka võistlusi, kui on võistlusi, lihvitakse tehnikat ning saavutatakse seeläbi paremaid tulemusi. Ja vastupidi – kui Veerpalu tõi kulla, leidus korraga paljudes eestlastes annus suusalembust, Veerpalu triumf innustas ka neid suuskadele asuma.
Tõsi, mõlemad teesid on suhtelised: tuhandeid kettaheitjaid Eesti koolides ilmselt ei kasva … Ning on harrastusi, mis teevad rõõmu lugematutele inimestele, kuid millest ilmselt kunagi tule olümpiaala – näiteks kepikõnd.
Reakreatiivsed uuendused aga pea olema seotud ei paljude harrastajate ega ka tippspordiga. Näitena toob Kaarel Zilmer välja erinevad vabaõhumängud, mida pakuvad näiteks turismitalud või seiklusspordikoolitajad – isetehtud tasakaalurajad, nöörisikutamismängud ja ämbritassimised … Pakuvad võimalust olla värskes õhus, tunda rõõmu liikumisest ja mängulisusest, on jõukohased kõigile, andes seega iseenesega rahuloluimpulsi, arendavad koordinatsiooni ja nutikust. Mida veel ühelt tervislikult puhkepäevalt tahta? Kui videosse võtta ja pärast analüüsida, saab neid kasutad ka meeskonna-analüüsi osana.
Liikumistegevuse tekkeks on Kaarel Zilmeri sõnul mitmeid võimalusi. Selle võib mujalt maalt sisse tuua – nii on Eestisse jõudnud näiteks triatlon, rannavolle ja kepikõnd. See võib välja kasvada n-ö traditsioonide rikkumisest: alles see oli, kui tõsimeelsed suusainimesed lumelauduritest kuuldagi ei tahtnud, nüüd aga on saanud lumalauatamisest eraldiseisev ja tõsiseltvõetav spordiala. Liikumistegevus võib alata ka sobiva keskkonna ja sotsiaalse õhustiku mõjul – tehakse valmis rada, tulevad ka liikujad, kes sellest rõõmu tunnevad. Oma osa on liikuma saamisel ka sündroomil „Mina ka! Meie ka!” – kui mõni ala hakkab populariseeruma, tekib sellele korraga palju harrastajaid.
Rootsi kogemus: sport retseptiga
„Rootsis on spordiklubide üheks suurimaks kliendiks kohalikud omavalitsused. Tänu sellele saab perearst kirjutada patsiendile retsepti treeningule – täpselt sellisele nagu konkreetsel patsiendil vaja on,” tutvustab Bengt Sevelius, European Non-Governmental Sports Organisationi aupresident.
„Valitsuse ülesannete hulka kuulub ka heade eelduste loomine sportimiseks,” on Sevelius veendunud. „Inimeste tervis, mis tänu sportimisele paraneb, peaks olema riigile piisavaks motivatsiooniks.”
Mõneti on rootslaste probleemid meie omadega sarnased, vähemalt selles, mis puudutab kehalise kasvatuse tunde koolides ja treeninguid ülikoolides. Nii siin- kui sealpool Läänemerd tunnevad t ervisespetsialistid muret koolilaste v&aum l;hese liikuvuse pärast. Saab kool läbi, väheneb liikumine tihti veelgi – ülikoolides kohustuslikku sportimist pole. Lahenduseks võiks olla liikumisharrastuse suurem populariseerimine ning võimalikult heade harrastusvõimaluste loomine.
Veel üheks ühiseks dilemmaks Eesti ja Rootsi noortespordis on treenerite ambitsioon treenida neid lapsi ja noori, kellest on oodata tipptulemusi. Harrastusrõõmus laps, kelle füüsis suuri tulemusi ei tõota, jääb sagedamini tähelepanuta.
Bengt Sevelius: „Oluline on, et kvaliteetsed sporditegemisoskused jõuaksid kõigi lasteni – ka nendeni, kellest ei tule kunagi suuri sportlasi, kuid kes saavad oma tervisele liikumisharrastusega tublisti kasu tuua.”
Soome kogemus: sport ja heaolu
Jüväskyla ülikooli sporditeaduste osakonna programmidirektor, dr Anna-Katriina Salmikangas on veendunud, et ühine sporditegemine suurendab ühiskonna kui terviku heaolu.
„Toetun seda väites oma uurimistööle Nakertaja-Hetteenmäki piirkonna kohta läbi aastakümnete,” märgib dr Salmikangas. „Ühiste spordiharrastuste loomine aitas piirkonna inimesed omavahel suhtlema ja suhtluskanaleid looma, koosolekuid pidama ja kokkuleppeid sõlmima.”
Nagu Bengt Sevelius, nii on ka Anna-Katriina Salmikangas veendunud, et ainult altpoolt tulevast initsiatiivist ei piisa – spordiharrastusteks vajalike eelduste loomine on riigi ja kohalike omavalitsuste ülesanne. „Võtame või sellise lihtsa näite – selleks, et inimesed käiksid tööl jalgsi või jalgrattaga, on neil vaja korralikke teid, mida mööda liikuda. Ning neid kodanikualgatuse korras ei looda.”
Kreeka kogemus: ökoturismi trendid
„Ökoturism on avaliku turismi liik, mis suurendab inimeste liikuvust ja liikumisharjumusi,” mõtiskleb Antonis B. Petropoulus, Rahvusvahelise Ökoturismi klubi president. „Ökoturism minimeerib keskkonnamõjusid, vähendab vaesust, arvestab inimõigustega ning mitmekesistab liikumise viise. Turism ilma tegevusteta on nagu juustupirukas ilma juustuta. Kui kolmkümmend aastat tagasi oleks turismi võinud võrrelda televiisoriga – turist on passiivses vastuvõtja-rollis –, siis tänapäevane turism on nagu Internet – turist saab selles aktiivselt osaleda.”
Eestil ja Kreekal on Petropouluse sõnul märksa enam ühist kui ajavöönd. „Olen saanud Eestiga vähe tutvuda, kuid mul on tekkinud arusaam, et kõike, mida leidub Eestis, leidub ka mujal maailmas – kuid mitte kuskil mujal ei leidu kõike seda ühes pisikeses riigis.”
Ökoturismi tervislikud meelelahutused võiksid olla erinevad jalgsimatkad ja jalutuskäigud, nii päevased kui ka öised. On nende eesmärgiks maastiku või taimede vaatlemine, fotojaht, kobraste või kajakate uudistamine – igatahes panevad nad inimesed värskes õhus liikuma. Võimalik on sõita paadi, parve või kanuuga, ratsutada hobusel, suusatada või uisutada … Kõik need alad on tervisele kasulikud.
Riigi jaoks on ökoturism samuti kasulik – liikumist armastavad ökoturistid pole seotud ühe hooajaga, ei lagasta loodust ega lõhu kultuuriväärtusi.
Kuidas defineerida rekreatsiooni? „Dictionary of Sociology” järgi on see mistahes vabal ajal üksi või ühiselt tehtav tegevus, mis on vabatahtlik ja meeldiv, köitev tegevuse kui sellisena, mitte aga loodetava tasu või hüvitise pärast.
Rekreatsioonile iseloomulik tunnus ei ole mitte ainult tegevuses, vaid tegutseja enda arusaamas, miks see tegevus ette võetakse – seega mõtteviisis.
Klassika ja uuendused
„Kas tipptasandile jõudmine algab harrastusest või mõjutab tippsport hobi valimist,” küsib Tallinna ülikooli professor Kaarel Zilmer retooriliselt. Ning vastab ise, et mõlemad võimalused on reaalsed. Vaatleme neid eraldi. Kui on harrastajaid, tehakse ka võistlusi, kui on võistlusi, lihvitakse tehnikat ning saavutatakse seeläbi paremaid tulemusi. Ja vastupidi – kui Veerpalu tõi kulla, leidus korraga paljudes eestlastes annus suusalembust, Veerpalu triumf innustas ka neid suuskadele asuma.
Tõsi, mõlemad teesid on suhtelised: tuhandeid kettaheitjaid Eesti koolides ilmselt ei kasva … Ning on harrastusi, mis teevad rõõmu lugematutele inimestele, kuid millest ilmselt kunagi tule olümpiaala – näiteks kepikõnd.
Reakreatiivsed uuendused aga pea olema seotud ei paljude harrastajate ega ka tippspordiga. Näitena toob Kaarel Zilmer välja erinevad vabaõhumängud, mida pakuvad näiteks turismitalud või seiklusspordikoolitajad – isetehtud tasakaalurajad, nöörisikutamismängud ja ämbritassimised … Pakuvad võimalust olla värskes õhus, tunda rõõmu liikumisest ja mängulisusest, on jõukohased kõigile, andes seega iseenesega rahuloluimpulsi, arendavad koordinatsiooni ja nutikust. Mida veel ühelt tervislikult puhkepäevalt tahta? Kui videosse võtta ja pärast analüüsida, saab neid kasutad ka meeskonna-analüüsi osana.
Liikumistegevuse tekkeks on Kaarel Zilmeri sõnul mitmeid võimalusi. Selle võib mujalt maalt sisse tuua – nii on Eestisse jõudnud näiteks triatlon, rannavolle ja kepikõnd. See võib välja kasvada n-ö traditsioonide rikkumisest: alles see oli, kui tõsimeelsed suusainimesed lumelauduritest kuuldagi ei tahtnud, nüüd aga on saanud lumalauatamisest eraldiseisev ja tõsiseltvõetav spordiala. Liikumistegevus võib alata ka sobiva keskkonna ja sotsiaalse õhustiku mõjul – tehakse valmis rada, tulevad ka liikujad, kes sellest rõõmu tunnevad. Oma osa on liikuma saamisel ka sündroomil „Mina ka! Meie ka!” – kui mõni ala hakkab populariseeruma, tekib sellele korraga palju harrastajaid.
Rootsi kogemus: sport retseptiga
„Rootsis on spordiklubide üheks suurimaks kliendiks kohalikud omavalitsused. Tänu sellele saab perearst kirjutada patsiendile retsepti treeningule – täpselt sellisele nagu konkreetsel patsiendil vaja on,” tutvustab Bengt Sevelius, European Non-Governmental Sports Organisationi aupresident.
„Valitsuse ülesannete hulka kuulub ka heade eelduste loomine sportimiseks,” on Sevelius veendunud. „Inimeste tervis, mis tänu sportimisele paraneb, peaks olema riigile piisavaks motivatsiooniks.”
Mõneti on rootslaste probleemid meie omadega sarnased, vähemalt selles, mis puudutab kehalise kasvatuse tunde koolides ja treeninguid ülikoolides. Nii siin- kui sealpool Läänemerd tunnevad t ervisespetsialistid muret koolilaste v&aum l;hese liikuvuse pärast. Saab kool läbi, väheneb liikumine tihti veelgi – ülikoolides kohustuslikku sportimist pole. Lahenduseks võiks olla liikumisharrastuse suurem populariseerimine ning võimalikult heade harrastusvõimaluste loomine.
Veel üheks ühiseks dilemmaks Eesti ja Rootsi noortespordis on treenerite ambitsioon treenida neid lapsi ja noori, kellest on oodata tipptulemusi. Harrastusrõõmus laps, kelle füüsis suuri tulemusi ei tõota, jääb sagedamini tähelepanuta.
Bengt Sevelius: „Oluline on, et kvaliteetsed sporditegemisoskused jõuaksid kõigi lasteni – ka nendeni, kellest ei tule kunagi suuri sportlasi, kuid kes saavad oma tervisele liikumisharrastusega tublisti kasu tuua.”
Soome kogemus: sport ja heaolu
Jüväskyla ülikooli sporditeaduste osakonna programmidirektor, dr Anna-Katriina Salmikangas on veendunud, et ühine sporditegemine suurendab ühiskonna kui terviku heaolu.
„Toetun seda väites oma uurimistööle Nakertaja-Hetteenmäki piirkonna kohta läbi aastakümnete,” märgib dr Salmikangas. „Ühiste spordiharrastuste loomine aitas piirkonna inimesed omavahel suhtlema ja suhtluskanaleid looma, koosolekuid pidama ja kokkuleppeid sõlmima.”
Nagu Bengt Sevelius, nii on ka Anna-Katriina Salmikangas veendunud, et ainult altpoolt tulevast initsiatiivist ei piisa – spordiharrastusteks vajalike eelduste loomine on riigi ja kohalike omavalitsuste ülesanne. „Võtame või sellise lihtsa näite – selleks, et inimesed käiksid tööl jalgsi või jalgrattaga, on neil vaja korralikke teid, mida mööda liikuda. Ning neid kodanikualgatuse korras ei looda.”
Kreeka kogemus: ökoturismi trendid
„Ökoturism on avaliku turismi liik, mis suurendab inimeste liikuvust ja liikumisharjumusi,” mõtiskleb Antonis B. Petropoulus, Rahvusvahelise Ökoturismi klubi president. „Ökoturism minimeerib keskkonnamõjusid, vähendab vaesust, arvestab inimõigustega ning mitmekesistab liikumise viise. Turism ilma tegevusteta on nagu juustupirukas ilma juustuta. Kui kolmkümmend aastat tagasi oleks turismi võinud võrrelda televiisoriga – turist on passiivses vastuvõtja-rollis –, siis tänapäevane turism on nagu Internet – turist saab selles aktiivselt osaleda.”
Eestil ja Kreekal on Petropouluse sõnul märksa enam ühist kui ajavöönd. „Olen saanud Eestiga vähe tutvuda, kuid mul on tekkinud arusaam, et kõike, mida leidub Eestis, leidub ka mujal maailmas – kuid mitte kuskil mujal ei leidu kõike seda ühes pisikeses riigis.”
Ökoturismi tervislikud meelelahutused võiksid olla erinevad jalgsimatkad ja jalutuskäigud, nii päevased kui ka öised. On nende eesmärgiks maastiku või taimede vaatlemine, fotojaht, kobraste või kajakate uudistamine – igatahes panevad nad inimesed värskes õhus liikuma. Võimalik on sõita paadi, parve või kanuuga, ratsutada hobusel, suusatada või uisutada … Kõik need alad on tervisele kasulikud.
Riigi jaoks on ökoturism samuti kasulik – liikumist armastavad ökoturistid pole seotud ühe hooajaga, ei lagasta loodust ega lõhu kultuuriväärtusi.
Rekreatiivse tegevuse eesmärgid:
• isiklik rahulolu, mõnutunne;
• nauding aktiivsest (kehalisest) tegevusest;
• vaba ja sundimatu tegevusmiljöö;
• individuaalsus (kehalise) koormuse valikul;
• vabadus ja võimalus kaasharrastajate valikul;
• võimalikult tööalast tegevust tasakaalustav vastandtegevus;
• saavutada soov seda tegevust korrata.
Allikas: Kaarel Zilmer
• isiklik rahulolu, mõnutunne;
• nauding aktiivsest (kehalisest) tegevusest;
• vaba ja sundimatu tegevusmiljöö;
• individuaalsus (kehalise) koormuse valikul;
• vabadus ja võimalus kaasharrastajate valikul;
• võimalikult tööalast tegevust tasakaalustav vastandtegevus;
• saavutada soov seda tegevust korrata.
Allikas: Kaarel Zilmer