Tiesenhauseni maja vargad käes

Kümnendi kinnisvarapettuse niite tõmbasid tuntud sulid.

Ühel maipäeval toob post Eesti Ekspressi toimetusse ümbriku, milles on pooleks lõigatud ruudulisele paberile korraliku käekirjaga kirjutatud nimi ja telefoninumber. Kõnele vastab mees, kes väidab end teadvat "kogu tõde" vanaproua Brunhild Dorothea Tiesenhauseni maja skandaalsest kolme aasta tagusest vargusest. Ta on seda omal käel põhjalikult uurinud, asjasse segatud inimestega vestelnud ja teab, kes mõtles välja petuskeemi ja valmistas ette dokumendid, kes oli tegelikult liba-Tiesenhausen, kes notar Sirje Rõõmu alt tõmbas, ja kuhu kõik niidid lõpuks välja viivad.
Ekspress on oma allika juttu kontrollinud. Väga suures osas vastab see tõele. Saladus on lõpuks päevavalgele ujunud.
Lühidalt – kogu lugu saab alguse 1999. aasta oktoobris kui notar Sirje Rõõmu büroosse Maakri tänaval ilmub keegi proua Brunhild Dorothea Tiesenhausen, et volitada kedagi härra Toivo Toimi müüma tema Toompea kinnistu koos majaga aadressil Toom-Rüütli 8/Kohtu 12.
Edasi vahetab maja kiiresti kaks korda omanikku – novembris müüb Toim maja tartlasele Mati Kullamäele (43), see omakorda veebruaris OÜ-le Pankrannik, mida juhib Tiit Kurvits (29).
Ühel kevadpäeval läheb aga tõeline vanaproua Tiesenhausen Toompeale oma valdusi üle vaatama ja avastab, et maja polegi enam tema oma. Uksed-aknad on lahti murtud ja maja õue valvavad kurjad turvamehed. "Kuidas on see võimalik?" ahastab naine.
Väga lihtsalt. Tema nime kandva võltspassiga naine on maja maha müünud. Notar laiutab käsi – võltsing näis ehtne.
Politsei hakkab asja uurima. Tänavu mais saadetakse kohtu alla notar Sirje Rõõm – süüdistatuna ametialases lohakuses. Maja maha parseldanud vale-Toim ja vale-Tiesenhausen on politsei jaoks tundmatu maa. Ja Kurvits on "heauskne omanik", kellelt maja ära võtta ei saa.

Niidid jooksevad karmide maffiameesteni

Vale-Toim tunneb ennast turvaliselt. Tema tegelik nimi on Aavo Vesilind (56), ta on korduvalt vangis istunud kelm, keda praegugi politsei taga otsib. Aga see teda ei sega. Mees elab rahulikku elu, mängides kogu oma raha kasiinos maha – see on tema kõige suurem rõõm. See, ja tööbüroo tüdrukutele galantse härrasmehe mängimine lillede ja kommikarpidega.
Pettusevõrgustiku kõige jämedamad niidid viivad kesklinnas Tatari tänaval asuva õigusbüroo Belford juurde, millega Vesilind on lähedalt seotud. Büroo, mida on seostatud skandaalse Mati Kebina Nõmme turu ja Spordilehe afääridega ning mille nimi käis EEst läbi paar nädalat tagasi seoses salakütuseäri maksupetuskeemiga ja mille arhiivides leidub väidetavalt teisigi musti dokumente.
Kui Belfordi büroo juhatuse liige ja osanik Marian Vahuri (34) kuuleb, et Toompea magusaimal nõlval seisab uhkes üksinduses maja, mille omanikuks on pisut hajevil vanaproua, sünnib tema peas kuri plaan: tädilt maja ära tõmmata. Vahuri räägib sellest õigusbürood "turvavale" kahele "katusele", ning siis ei leia ta enam rahu ei ööl ega päeval. Nii väidab Ekspressi allikas.
"Katuseks" on Tõnu Silves (36) ja varem tapmise eest kinni istunud Uku Lembit (40). Maffia ladvikuga seostatud mehed, kelle pattudeks loetakse ka salakütuseäri Solikamski kuritegeliku grupeeringuga, neile raha laenanud Pirita poeomaniku Karl Kuke tapmiskatset, ehitusmaterjalide vargust koos Eesti üheks julmemaks mõrtsukaks peetud Venda Aljasega, ja lõpuks endale kuulnud piljardiklubi X-Club süütamist kindlustuspettuse eesmärgil.

Kiire ja lohakas skeem osutus tõhusaks
Silvese ja Lembitu surve all koostab Vahuri koos Belfordi juristi Ago Oderiga (36) dokumendid ja valmistab ette valepassid. Vesilind "värbab" Tiesenhauseni-prouat mängima ühe viinalembese vana tuttava Pelgulinna päevilt, kelle nimetame tema enda julgeoleku huvides Lindaks. Ta on lojaalne, ta peab suu. Eriti kui tallegi miljonitehingust üht-teist viinarahaks tilgutada.
Vahuri ja Oder ei võta kogu skeemi eriti tõsiselt – nad ei suuda uskuda, et selline asi läbi läheks. Kui esimesest notaribüroost kihutatakse purjus Linda koos Vesilinnuga minema, võetakse sihikule Rõõm. "Nad oskasid otsida! Valiti välja kõige rumalam notar," ütleb Ekspressi allikas.
Aga siiski - kuidas on võimalik, et nii lihtlabane ja räpakas skeem läbi läheb? Seda allikas ei tea. "Selline ongi Vesilinnu käekiri – kiire ja lohakas."
Edasine kulgeb juba libedamalt. Vesilind otsib üles oma vana sõbra Murru vangla päevilt – mitmeid kordi kinni istunud retsi Mati Kullamäe. Notar Marika Rei juures vormistatakse ostumüügileping ja Kullamäe "maksab" sealsamas notari kabinetis vanale semule viis miljonit krooni. Sularahas. Tegelikult kasutavad mehed rahanukke – notar summat ju üle ei loe. Ja maja ongi müüdud.
Nüüd on vaja leida keegi, kes etendaks heauskse ostja osa. Keegi, kellel oleks erinevalt Kullamäest puhas minevik, kes ei küsiks liiga palju küsimusi ja kes oleks nõus olema osaline kahtlases ostumüügitehingus. See inimene leitakse. Tiit Kurvits "ostab" maja kuue miljoniga. Jälle sularaha eest.
Kurvitsa advokaat Andres Alas nõustub, et tavaliselt kantakse selliste tehningute puhul raha üle panga kaudu. Miks tema klient seda ei teinud ja kust ta niisuguse summa sai, ei oska Alas selgitada. "Ju ta laenas selle kusagilt. Ja õiguslikust vaatepunktist pole ju vahet, kas maksti sularahas või ülekandega." Tehingu detaile Alas aga ei tea ning Kurvits ei kommenteeri.

Vesilind kapol lõpuks peos
Tegelikult pole mingit kuut miljonit aga kunagi olemas olnudki. Maja eest pole kellelegi kroonigi makstud. Allikas jutustab, et pärast Kurvitsat oleks Belfordi abiga tulnud leida veel üks ostja, nüüd juba tõepoolest heauskne omanik, kes oleks papi lauale ladunud, kust see omakorda oleks liikunud Silvese ja Lembitu kõhukasse kaukasse. Rasvane protsent oleks kahtlemata tilkunud ka Marian Vahurile. Ning ilmselt ka tankistidele – Vesilinnule, Kullamäele, Kurvitsale ja libaprouale. Kui ainult poleks olnud seda õnnetut märtsipäeva, mil Tiesenhausen juhuslikult pettusele peale sattus ja skeemi katki lõikas.
Mati Kullamäe on mitu korda kinni võetud ja üle kuulatud. Aga vana vanglasemu ei anna sõpra välja ja ajab kogu süü surnud tuttava Oole Horni kaela. Kurvits on Kapo pingil istunud, aga korrutab papagoi visadusega: olen heauskne. Puuduvad tõendid. Ja mis veel hullem – puudub ka juhtlõng: kes mängisid notar Sirje Rõõmule vanaprouat ja Toimi. Asi venib. Ja Brunhild Dorothea Tiesenhausen on ikka majata.
Nii et Vesilind tunneb ennast väga julgelt. Seepärast ei oskagi ta reedel, Eurovisiooni eelõhtul kasiinosse astudes aimata, et kohe klõpsatavad tema kämmalde ümber kinni käerauad ja et lisaks kelmustele, milles ta tagaotsitavaks on kuulutatud, ootab teda ees hirmus üllatus: Kapo süüdistab teda seotuses Tiesenhauseni majavargusega.
Ja mehel pole kuhugi põgeneda - kuigi prillid ja parukas on teda valepassis osavalt maskeerinud, on ta siiski äratuntav. Seda enam, et tal on Toimi passipildil seljas sama särk, mida Vesilind kannab ühel teisel fotol.
Laupäeval kuulatakse üle ka joodikust liba-Tiesenhausen. Ta murdub täielikult ja tunnistab kõik üles.
Kapo kinnitab Ekspressi andmeid: Tiesenhauseni maja võõrandamise kriminaalaja menetlus on uuendatud ning kaks inimest kahtlustatavana üle kuulatud. Lähiajal esitatakse neile süüdistus. 
Nüüd on jäänud veel vaid viimane samm: tõestada Belfordi seotus kogu looga. Marian Vahuri nimetab oma seost kuriteoga fantaasiaks. "Jah, Vesilind, Kullamäe ja Silves on meie kliendid," möönab ta enesekindla naeratusega. "Aga meil on palju kliente, kes teevad pahasid asju. See ei tähenda, et meie kuidagi nende tegemistega seotud oleksime." Tema sõnul üritavad kõik eesotsas politseiga seda lugu tema büroo süüks veeretada. Miks? "Mul ei ole õrna aimugi!"
Ekspressi allika sõnul on kapo Belfordi, Silvese ja Lembitu seotust maja maha parseldamises kogu aeg kahtlustanud ja Vahuri ei eita, et tema bürood on puistatud. Aga tõendid on puudu. Kas Aavo Vesilind hakkab rääkima? Kelmina läheb ta ehk kergema karistuse nimel kompromissile.
Ehk nüüd saab ka Tiesenhausen lõpuks ometi oma perekonna maja tagasi. "Mina ei tea enam midagi," ohkab tõeline vanaproua telefonis. "Mina olen ainult üks tavaline lihtne Tiesenhausen."