Tiina Jõgeda: Elu võimalikkusest väljaspool internetti
Esmaspäevasel koosolekul rääkis Sulev uudise, et Austraalias kavatsetakse järgmisel aastal nimetada internetisõltuvus ametlikult haiguseks, see tähendab, kanda rahvusvahelisse psühhiaatriliste haiguste klassifikatsiooni (DSM-4). Ka Eestis pole arvuti- või internetisõltuvus meditsiiniliste häirete nimekirjas ja arvatavasti ei satu sinna niipea. Mitte et meil probleemi poleks. On, üle maailma on. Internetis leidub lõputult kurtmist interneti karvase kämbla haardes vaevlemisest. Virtuaalsõltuvuste uurija David Greenfeld ütleb, et 6% netikasutajatest on sõltlased, kellel on tõsised probleemid... interneti mittekasutamisega (võrdluseks: skisofreenikute keskmiseks esinemissageduseks populatsioonis loetakse 1%).
Diagnooside sagedus muutub ajas. Näiteks esineb psühhiaatrite sõnul tänapäeva hullumajades hüsteerikuid üsna harva. Sada aastat tagasi peeti seda levinud naistehaiguseks, kuna põhiliselt minestasid, visklesid ja kiljusid ikka daamid. Hüsteeria on seisund, kus inimese sisemine täiskasvanu ei suuda enam käitumist ja tundeid mõistusega kontrollida. Mu vana sõber Freud seletas nähtust naiste allasurutud tungidega. Tänapäeval pole naiste elu nii igav nagu vaestel Jane Austeni kangelannadel, kes pidid uhkuse ja eelarvamustega arvestama. See ajab ju pöördesse, kui sul pole muud teha, kui kamina ees tikkida. Praegusel ajal pole aga tarvis midagi alla suruda, ei räpaseid ihasid ega soovi eneseteostuseks.
Küll aga võib inimene märatsema kukkuda, kui tal arvuti või telefon käest võetakse.
Nagu igasugune sõltuvus, tekitab ka arvutist eemaldumine võõrutusnähtusid: frustratsiooni, ärevust, depressiooni. Interneti patoloogilise kasutuse sümptomid on sundmõtted, suurenenud impulsiivsus, raskus lõpetada mängimist, et olulised asjad reaalis ära teha. Elu hakkavad dikteerima sundkäitumine ja sundmõtted: e-kirja-sõltlased kontrollivad sada korda päevas oma postkasti, eBays, amazonis või cherry.ee’s ostlejad kiikavad iga natukese aja tagant uusi pakkumisi. Põhiliselt korvab internet suhtlusvaegust, saavutaja tüüpi inimesed naudivad uute (mängu)oskuste-teadmiste omandamist, ahistaja tüüpi haiged elavad välja oma allasurutud emotsioone kommentaariumides. Või siis lihtsalt põgenetakse reaalsete ebameeldivuste eest.
Internetisõltuvus mahub harjumus- ja impulsikontrolli häirete alla nagu ka hasartmängusõltuvus. Tehnoloogia iseenesest pole milleski süüdi, ütlevad psühholoogid.
Greenfeld ütleb, et terve internet on üks hiiglaslik ühekäeline bandiit: järgmist hiireklõpsu tehes ei tea sa iial, mis sulle täpselt ette kargab. Ja see on põnev! Ja see on otseselt seotud aju biokeemiliste reaktsioonidega: dopaniinitase tõuseb, endorfiinide, meie organismi “õnnemolekulide” hulk kasvab.
Põhiline haiguse äratundmise kriteerium on aga internetis veedetud aeg: netihaiguseks loetakse 38–60 tundi nädalas arvuti taga konutamist.
Hasartmängu-, alkoholi- ja narkosõltuvustest räägitakse nii palju sellepärast, et need ohustavad konkreetselt teiste inimeste elu: mängur laseb lendu perekonna vara ning tema lähedased satuvad hätta. Alkohoolik muudab koduste elu vastikuks ning narkomaan tänaval võib olla ohtlik ka võhivõõraste eludele. Aga netisõltlane kapseldub oma imelisse maailma ja on seal õnnelik. Ja põhimõtteliselt saad sa laua tagant tõusmata sama palju adrenaliini kui kolm tuhat kilomeetrit autoga läbi kihutades – aga arvutame selle nüüd bensiinihinnas ümber ja näeme, kui palju säästlikum on neti-elu...
Kuidas homo virtualis’t ravida?
Raamatu “Virtual Addiction” autor David Greenfeld pakub ideid, milles põhiliselt sisalduvad käitumise muutmise ettepanekud: sea sisse arvutivabad päevad, vähenda ka telekavaatamist, keskendu teistele hobidele, spordi, suhtle sõpradega ja otsi toetust, pöördu psühholoogi poole.
Normaalseks netikasutuseks peetakse kuni viis tundi nädalas. Kas keegi teab kedagi, kes nii vähesega hakkama saab?Õnne valem... on rubriik, kus psühholoogiline nõustaja Tiina Jõgeda annab nõu.
