Laias laastus võib perfektsionistid ja-gada kaheks selle põhjal, kui palju on kee-gi võimeline oma täiuslikkusetaotluses jä-ele andma.

Normaalsed perfektsionistid on need, kelle kõrged standardid neid elus küll eda-si juhivad, kuid kes on võimelised endale mõistusega aru andma, et mõnikord tuleb äreleandmisi ka teha. Teised, neurootilised perfektsionistid on need, kelle sisemine ko-mandör aina nuriseb, et ikka pole veel piisavalt hea. Saab veel paremini. Tuleb roh-kem pingutada. Saab hüpata veel kõrgema-e, saab kirjutada veel ilusamini. Saab väl-a teenida veel rohkem tunnustust. Ainuke, kellelt perfektsionist oma soorituste eest kiidusõnu ei kuule, on ta ise. Tal on enda suhtes ebareaalselt kõrged ootused ning kui mõni neist ei täitu, on ta pettunud.Normaalsed perfektsionistid on meie elu majakad. Neid seatakse eeskujuks nii naisteajakirjades kui juhtimiskoolitustel, nemad kirjutavad autobiograafiliste suge-metega raamatuid sellest, kuidas elus läbi üüa, kuidas ületada raskusi, eelkõige aga - kuidas ületada iseennast.

Tippsportlastele on perfektsionism kui sikuomadus möödapääsmatult vajalik, sest ainult nii on võimalik end igapäevasel nüris-aval treeningul sundida üha võimsamate-e saavutustele. Peaasi kui vinti üle ei keera. Ühel päeval võib saada loomulikust tahtest asju korralikult ja põhjalikult teha sund-mõte, mis toob kaasa sundkäitumise. Liigne muretsemine vigade pärast võib muutuda foobiaks. Vigu ei tohi teha! Sest mida siis teised minust mõtleksid?

Just see hirmutav mõte teeb perfektsionistile raskeks abi pa-lumise ning vigade tunnistamise. Seetõttu on nad meisterlikud varjajad. Nii oma tegeli-ke tunnete kui ka viltulaskmiste. Perfektsio-nism on otsetee madala enesehinnanguni.Kui enesega rahulolematus sunnib üle-töötamisele, aina uuesti ümber tegemisele, siis võivad sellega kaasneda läbipõlemine ja depressioon, alkoholism, sotsiaalfoobia, sü-damehaigused ja obsessiiv-kompulsiivsed häired, söömishäired (eriti anoreksia) ning enesetapp. Olgu, see loetelu oli minust õel. Kui teid ärevushood ega unehäired ei vae-va, siis ilmselt pole te eneseületamise ning enesesüüdistustega liiale läinud. Kui aga paanika- ja/või ärevushäired kuuluvad teie ellu, siis võiks uurida, kui täiuslikus maail-mas te elate. 

Loobuge mõttest, et teie väärtuse mää-ravad teie võimed ja saavutused, õpetatak-se Edmund J. Bourne’i “Ärevushäirete  ja foobiate käsiraamatus”. Kuulake oma sisekõnet…ja vajutage off-nuppu — või vahetage kanalit. Lõpetage väikeste vigade ületähtsustamine. Töötage lihtsamate, reaalsema-te eesmärkide nimel. Nautige ja lõõgastu-ge rohkem. Orienteeruge protsessile, mitte resultaadile. Teekond on tähtsam kui siht-punkt. Keegi pole täiuslik. Las minna!