Tiina Joosu ilus elu Kambodžas
Phnom Penhi saatkondaderajoon vabadusesamabast pool kilomeetrit eemal. Lehmi siin ei märka, tänavad ei tolma ning ka tuktukijuhte sõtkub ringi vaid loetud arvul, kuid ometi ümbritseb suurt ja väärikat khmeeri stiilis villat väga kõrge müür. Müüritagune rohelus - palmid, üksikud mangopuud - on juba teist aastat koduaiaks börsisaatest „Kapital" tuntud Tiina Joosu-Palule.
Teda tõi Kambodžasse abikaasa, Maailmapanga tervishoiuspetsialisti Toomas Palu töö - nagu ka koer Alexit (6) ja lapsi Uku Joosepit (4) ja Emma Helenat (3). Uku ja Emma on mõlemad sündinud reisil, pärast seda, kui Tiina aastal 2003 Eestist lahkus ja kui avaras villas süvenenult multifilme vaatavalt õelt-vennalt küsida, mis riigist nad pärit on, siis Eestit nad ilmselt esimesena küll ei nimetaks.
Vaesus on Kambodžas suur, ebavõrdsus kohutav.
Teist aastat selles Aasia riigis elav Joosu on näinud internetipostitusi, milles eurooplased üksteisele teenijaid soovitavad. „Maksame talle praegu 60 dollarit kuus, töötab kuus päeva nädalas," kiidetakse neis.
„Mõnikord on mul lihtsalt häbi," ohkab Joosu ja räägib tädikestest, kes istuvad päev läbi turul (higi jookseb, sest 40kraadises kuumuses on ka kohalikel palav). Siis tulevad konditsioneeritud bussist välja Lääne turistid ja kauplevad õhinal, et hinnast üks või kaks dollarit alla saada - kuigi neile pole see mingi summa.
Kuid ometi on teenijad olemas ka Joosu-Palu perel.
Laual aurab oivaline khmeeripärane curry - praetud kartulid, kana ja need väiksed piprad, mis meenutavad tillukesi rohelisi tomateid. Ning pikk prantsuse sai, mis on riisi kõrval kambodžalaste teine oluline peatoidus.
„Meil on väga tore kokk, tal on kolm last," kiidab Joosu, "aga möödunud aastal kadus tal tütar üleöö ära. Olime kõik juba väga mures, et äkki on ta röövitud ja Bangkokki prostituudiks viidud, kuid siis tuli välja, et õde on otsustanud hakata koos elama oma kõige vanema vennaga ja kodust ära põgenenud. See on siinses kultuuris muidugi täielik tabu. Ja seejärel läks kõige noorem alles jäänud poeg mungaks, misjärel ta kolis kodust ära ja elab nüüd ühe pagoodi lähedal varjualuses. Õudne eks?"
Tiina ohkab sügavalt ja serveerib kaunist tirinast curryt. Hämarat tuba valgustavad üksikud küünlad.
„Punaste khmeeride veresaun on ikka veel nii äsjane asi, aga rääkida sellest ei taheta. Pealtnäha on küll kõik väga kena ja budistlik (Joosu paneb peopesad kokku ja kummardab vaguralt), aga tegelikult juhtub selliseid asju, et peretülide ajal visatakse üksteisele hapet näkku või et isa lööb emale kätte maksmiseks imiku vastu seina. Ja see on see, mida ma siin kardan - kui midagi juhtub, näiteks liiklusõnnetus, siis soovitatakse valgetel kohe koha pealt lahkuda ja minna mitte koju, vaid näiteks oma töökohta, et töökoht saaks selle asja ära klaarida.
Mitte keegi ei tea, kui palju siin inimestel relvi kätte jäänud on."
„Meil oli seni au olla siin ainuke Eesti perekond, aga siis kuulsime, et on veel üks mees, kes reklaamib end eestlasena, ja et tal olevat koguni Eesti pass. Toomas siis saatis talle SMSi, et tevist, kas siin Eesti klubi ka on, ja kümne minuti pärast tuli puhtas eesti keeles vastus, et on küll, aga mitte eestikeelne."
Tiina kallab endale klaasikese veini.
„Selgus, et see mees on Kanadast pärit - tema ema on väliseestlanna. Siis ta oli emale skaipinud ja küsinud, et mida see SMS tähendada võiks - siis lasknud emal vastuse eesti keelde panna."
Tuttavatel külas käimine, arvuti, rahulik kodus istumine - nii möödub Phnom Penhis enamik Joosu õhtuid.
„Lapsed ujuvad nagu kalad, aga rattaga sõita nad eriti ei oska. Siin ei ole lastel ju midagi teha - pole ei parke ega mänguväljakuid."
Linnugrippi on Kambodžas siiani surdud vaid üksikutes džunglikülades, mürgiämblikke pole Joosu veel näinud. Ka madusid on linnas vähe, kuigi üks tuttav inglane rääkis hiljuti, kuidas oksaraag Phnom Penhi kesklinnas hiljuti puu otsast ta jalge ette kukkus - ja siis minema vingerdas.
Suurim oht on nagunii hoopis sääsed.
Kirjude jalgadega dengesääsk jahib saaki päevasel ajal ning vajab sigimiseks vaid tillukest lombikest vett. Vihmajärgne ehitusplats oleks lihtsalt ideaalne, kuid piisab isegi veega täitunud konservikarbist.
Just sel põhjusel on Joosu oma aias räästaalusesse suurde keraamilisse potti sokutanud elama vaevumärgatavad kalad - et need sääsevastsed ära sööksid.
Neil on siiani vedanud; nad ei ole denges olnud. Seda valu on kirjeldatud, otsekui tõmmataks noaga mööda jalakonte, kuid vahel ei piirdu asi ainult piinadega. „Ta sai kõige räigema dengepalavaviku vormi, selle, mis kulmineerub sisemise verejooksuga," räägib Joosu ühest Kambodžasse kolinud eurooplasest, „ja siis kahe nädala jooksul..."
Lause lõpeb pahaendelise sõrmenipsuga, otsekui tehtaks küünal surnuks.
„Algul me kartsime hirmsat moodi."
Tõsisemate terviseprobleemide korral tuleb sõita Bangkokki (see on umbes sama pikk tee kui Tallinnast Vilniusesse) ning sama kehtib ka tõsisema kultuurivaeguse korral. Kõik, mida pakub vaimuelu vallas Phnom Penh, piirdub üksikute Prantsuse filmidega.
Ja samas: „Saada oma esimene kolmanda maailma kogemus Kambodžas hellitab ära. Sa saad siit kõike, mida vaja - on internet, on head juustu, on head veini," kiidab Tiina.
Selles, et Kambodža areneb ülikiirelt, pole mingit kahtlust. „Sõidad mööda linna ja vaatad: ohhoo, jälle on mingi maja maha võetu ja uus säravate akendega restoran asemele tehtud. Kõik muutub siin nii ruttu."
Veel on Kambodža pealinna kõige kõrgem maja üheksakorruseline, kuid juba tõuseb taeva poole 42korruseline Golden Toweri pilvelõhkuja.
Autode arv juba on kahekordistunud. Viie aasta pärast, ennustab Joosu, on Phnom Penh sootuks teistsugune kui täna.
„Kümme kuud tagasi pandi meie tänavale isegi tänavalambid!!"
„Ma ei taha saada ainult piimaandjaks!"
Nii põrutas telestaar Joosu läinud aastakümnel ühes oma esimestest intervjuudest.
Ja ikkagi oli laste kasvatamine pärast perega Washington DCsse kolimist tema ainus amet.
Siis viis töö Toomas Palu Kambodžasse ja ka Phnom Penhis kasvatas Tiina vaid lapsi.
Eneseväljundi leidis Joosu lõpuks tänavu Oxfam America tuttavate kaudu: „Tegin neile siin meediatreeningu, et kuidas anda teleintervjuusid, ja see neile väga meeldis." Nüüd on Joosu Oxfam America palgal juba ligi aasta ja väntab produtsendina populaarteaduslikku õppefilmi, mis peab andma kambodžalastele vihjeid, mismoodi riisitaim senisest rohkem saaki andma panna.
Saladus peitub harvendamises, kastmises ja noorte taimede ümberistutamises ning ning riisi juurestruktuurist räägib Joosu samasuguse õhinaga nagu kunagi aastate eest arengutest Tallinna börsil.
Aga ainult rääkimisest ei piisa.
„Linnugripiteemaline karaokelaul, aidsiteemaline seebiooper - need on need nipid, millega siin tähelepanu võita. Sellise lääneliku mõtteviisiga, et trükid voldikuid ja annad inimestele joonised kätte, ei ole siin midagi peale hakata."
Joosu plaanib juba uut filmi, teemaks rinnaga toitmine. Sest kambodžalannad lastele rinda üldiselt ei anna: veega segatud keedetud riisi hakkavad imikud saama enam-vähem sünnist peale.
See on Tiina Joosu arvates põhjuseks, miks 8,3 protsenti Kambodža lapsi sureb enne viiendat eluaastat. Ja miks iga kolmas ellujäänu onn alakaalululine.
Mitte et suuremaks saades söögilaud oluliselt paremaks läheks.
„Nad ju söövad siin ainult riisi ja mingeid soolatud taimi," põrutab Joosu. „Aneemia on neil sama levinud kui meil köha."
Ta etendab väikese sketši, olles vaheldumisi nii enda kui nende villa valvuri rollis (valvuri naine jäi hiljuti rasedaks):
JOOSU (nõudlikult, käed puusas): „Aga kas ta vitamiine ka võtab?"
VALVUR (rõõmsa süüdimatusega): „Ei võta."
„Ja siis ma jooksen jälle poodi ja ostan vitamiine ja rasedate piimapulbrit," ohkab Joosu. „Inimestel on siin selline suhtumine, et kui sa selles elus vaene oled, siis sa tegid eelmises elus midagi halvasti -- mis siis ikka punnida, kui karma on selline."
Aga samas on kohalikud suutnud Joosut positiivselt üllatada.
Näiteks oma huumorimeelega: „Kui ma sain kohutava toidumürgituse suhkruroomahlast ja Toomas sõitis ees nagu põder ja mina punnisin järele, higi voolamas ja 15 kilomeetrit tunnis, siis kambodžalased naersid seda nähes: „Ha-ha-haa!" See tegi endal ka tuju heaks."
Või siis teadmistega, mis võivad ilmneda ootamatus olukorras.
Siam Reap, iidne templite linn Phnom Penhist poolepäevase sõidu kaugusel. Väike tüdruk, viie- või kuueaastane, müütab siin vilepille.
TÜDRUK: „Härra, härra, palun ostke üks vilepill, kaks dollarit."
JOOSU ABIKAASA TOOMAS PALU: „Ei, aitäh."
TÜDRUK: „Ostke ikka, üks dollar."
JOOSU ABIKAASA: „Ei osta, meil ei ole vilepilli vaja."
TÜDRUK: „Aga kas te siis palun ostate mu vilepilli, kui ma teile ütlen, mis on selle riigi pealinn, kust te olete pärit?"
JOOSU ABIKAASA: „No siis muidugi ostame."
TÜDRUK: (Ja nüüd teeb Joosu peenikest tüdrukuhäält järele sellise veenvusega, et kananahk ihule tõuseb): „The capital of Estonia is Tallinn."
Jah, Tallinn.
Joosule tähendab see enamasti Eestist pärit külalisi, kes sisustavad enamiku ajast teise korruse tillukest võretatud akendega tuba. Ning Eesti telefoninumbrit.
„Me kasutame tänu Norby Telecomile siin oma Tallinna telefoni. Kõik välismaalased lähevad siin kadedusest roheliseks, kui ütleme, et saame helistade Eestisse kohaliku kõne hinnaga."
Tuleval aastal viib Toomas Palu töö pere ilmselt kuhugi uude riiki - nad veel ei tea, kuhu.
Muusika on vait jäänud. Vihm rabistab akna taga.
Joosu: „Kogu aeg oli tunne, et pead siia veel sisse elama. Nüüd tuleb juba hakata mõtlema, mis edasi saab.
