Tiina Joosu khmeride riigis
Phnom Penhi saatkondaderajoon vabadusesamabast pool kilomeetrit eemal. Lehmi siin ei märka, tänavad ei tolma ning ka tuktukijuhte sõtkub ringi vaid loetud arvul, kuid ometi ümbritseb suurt ja väärikat khmeeri stiilis villat väga kõrge müür. Müüritagune rohelus - palmid, üksikud mangopuud - on juba teist aastat koduaiaks börsisaatest „Kapital" tuntud Tiina Joosu-Palule.
Teda tõi Kambodžasse abikaasa, Maailmapanga tervishoiuspetsialisti Toomas Palu töö - nagu ka koer Alexit (6) ja lapsi Uku Joosepit (4) ja Emma Helenat (3). Uku ja Emma on mõlemad sündinud reisil, pärast seda, kui Tiina aastal 2003 Eestist lahkus ja kui avaras villas süvenenult multifilme vaatavalt õelt-vennalt küsida, mis riigist nad pärit on, siis Eestit nad ilmselt esimesena küll ei nimetaks.
Vaesus on Kambodžas suur, ebavõrdsus kohutav.
Teist aastat selles Aasia riigis elav Joosu on
näinud internetipostitusi, milles eurooplased
üksteisele teenijaid soovitavad. „Maksame talle praegu 60
dollarit kuus, töötab kuus päeva nädalas," kiidetakse
neis.
„Mõnikord on mul lihtsalt häbi," ohkab Joosu ja räägib tädikestest, kes istuvad päev läbi turul (higi jookseb, sest 40kraadises kuumuses on ka kohalikel palav). Siis tulevad konditsioneeritud bussist välja Lääne turistid ja kauplevad õhinal, et hinnast üks või kaks dollarit alla saada - kuigi neile pole see mingi summa.
Kuid ometi on teenijad olemas ka Joosu-Palu
perel.
Laual aurab oivaline khmeeripärane curry -
praetud kartulid, kana ja need väiksed piprad, mis meenutavad tillukesi
rohelisi tomateid. Ning pikk prantsuse sai, mis on riisi kõrval
kambodžalaste teine oluline peatoidus.
„Meil on väga tore kokk, tal on kolm
last," kiidab Joosu, "aga möödunud aastal kadus tal
tütar üleöö ära. Olime kõik juba väga
mures, et äkki on ta röövitud ja Bangkokki prostituudiks
viidud, kuid siis tuli välja, et õde on otsustanud hakata koos
elama oma kõige vanema vennaga ja kodust ära põgenenud. See
on siinses kultuuris muidugi täielik tabu. Ja seejärel läks
kõige noorem alles jäänud poeg mungaks, misjärel ta kolis
kodust ära ja elab nüüd ühe pagoodi lähedal
varjualuses. Õudne eks?"
Tiina ohkab sügavalt ja serveerib kaunist
tirinast curryt. Hämarat tuba valgustavad üksikud
küünlad.
„Punaste khmeeride veresaun on ikka veel nii
äsjane asi, aga rääkida sellest ei taheta.
Pealtnäha on küll kõik väga kena ja budistlik (Joosu
paneb peopesad kokku ja kummardab vaguralt), aga tegelikult juhtub selliseid
asju, et peretülide ajal visatakse üksteisele hapet näkku
või et isa lööb emale kätte maksmiseks imiku vastu seina.
Ja see on see, mida ma siin kardan - kui midagi juhtub, näiteks
liiklusõnnetus, siis soovitatakse valgetel kohe koha pealt lahkuda ja
minna mitte koju, vaid näiteks oma töökohta, et
töökoht saaks selle asja ära klaarida.
Mitte keegi ei tea, kui palju siin inimestel relvi
kätte jäänud on."
„Meil oli seni au olla siin ainuke Eesti
perekond, aga siis kuulsime, et on veel üks mees, kes reklaamib
end eestlasena, ja et tal olevat koguni Eesti pass. Toomas siis saatis talle
SMSi, et tevist, kas siin Eesti klubi ka on, ja kümne minuti pärast
tuli puhtas eesti keeles vastus, et on küll, aga mitte
eestikeelne."
Tiina kallab endale klaasikese veini.
„Selgus, et see mees on Kanadast pärit -
tema ema on väliseestlanna. Siis ta oli emale skaipinud ja küsinud,
et mida see SMS tähendada võiks - siis lasknud emal vastuse eesti
keelde panna."
Tuttavatel külas käimine, arvuti, rahulik
kodus istumine - nii möödub Phnom Penhis enamik Joosu
õhtuid.
„Lapsed ujuvad nagu kalad, aga rattaga
sõita nad eriti ei oska. Siin ei ole lastel ju midagi teha
- pole ei parke ega mänguväljakuid."
Linnugrippi on Kambodžas siiani surdud
vaid üksikutes džunglikülades, mürgiämblikke pole Joosu
veel näinud. Ka madusid on linnas vähe, kuigi üks tuttav inglane
rääkis hiljuti, kuidas oksaraag Phnom Penhi kesklinnas hiljuti puu
otsast ta jalge ette kukkus - ja siis minema vingerdas.
Suurim oht on nagunii hoopis sääsed.
Kirjude jalgadega dengesääsk jahib saaki
päevasel ajal ning vajab sigimiseks vaid tillukest lombikest vett.
Vihmajärgne ehitusplats oleks lihtsalt ideaalne, kuid piisab isegi veega
täitunud konservikarbist.
Just sel põhjusel on Joosu oma aias
räästaalusesse suurde keraamilisse potti sokutanud elama
vaevumärgatavad kalad - et need sääsevastsed ära
sööksid.
Neil on siiani vedanud; nad ei ole denges olnud.
Seda valu on kirjeldatud, otsekui tõmmataks noaga mööda
jalakonte, kuid vahel ei piirdu asi ainult piinadega. „Ta sai
kõige räigema dengepalavaviku vormi, selle, mis kulmineerub
sisemise verejooksuga," räägib Joosu ühest Kambodžasse
kolinud eurooplasest, „ja siis kahe nädala
jooksul..."
Lause lõpeb pahaendelise
sõrmenipsuga, otsekui tehtaks küünal surnuks.
„Algul me kartsime hirmsat moodi."
Tõsisemate terviseprobleemide
korral tuleb sõita Bangkokki (see on umbes sama pikk tee kui
Tallinnast Vilniusesse) ning sama kehtib ka tõsisema kultuurivaeguse
korral. Kõik, mida pakub vaimuelu vallas Phnom Penh, piirdub
üksikute Prantsuse filmidega.
Ja samas: „Saada oma esimene kolmanda maailma kogemus Kambodžas hellitab ära. Sa saad siit kõike, mida vaja - on internet, on head juustu, on head veini," kiidab Tiina.
Selles, et Kambodža areneb ülikiirelt, pole
mingit kahtlust. „Sõidad mööda linna ja vaatad: ohhoo,
jälle on mingi maja maha võetu ja uus säravate akendega
restoran asemele tehtud. Kõik muutub siin nii ruttu."
Veel on Kambodža pealinna kõige
kõrgem maja üheksakorruseline, kuid juba tõuseb taeva poole
42korruseline Golden Toweri pilvelõhkuja.
Autode arv juba on kahekordistunud. Viie aasta
pärast, ennustab Joosu, on Phnom Penh sootuks teistsugune kui täna.
„Kümme kuud tagasi pandi meie
tänavale isegi tänavalambid!!"
„Ma ei taha saada ainult piimaandjaks!"
Nii põrutas telestaar Joosu läinud aastakümnel ühes oma esimestest intervjuudest.
Ja ikkagi oli laste kasvatamine pärast perega
Washington DCsse kolimist tema ainus amet.
Siis viis töö Toomas Palu Kambodžasse ja
ka Phnom Penhis kasvatas Tiina vaid lapsi.
Eneseväljundi leidis Joosu lõpuks tänavu Oxfam America tuttavate kaudu: „Tegin neile siin meediatreeningu, et kuidas anda teleintervjuusid, ja see neile väga meeldis." Nüüd on Joosu Oxfam America palgal juba ligi aasta ja väntab produtsendina populaarteaduslikku õppefilmi, mis peab andma kambodžalastele vihjeid, mismoodi riisitaim senisest rohkem saaki andma panna.
Saladus peitub harvendamises, kastmises ja noorte
taimede ümberistutamises ning ning riisi juurestruktuurist
räägib Joosu samasuguse õhinaga nagu kunagi aastate eest
arengutest Tallinna börsil.
Aga ainult rääkimisest ei piisa.
„Linnugripiteemaline karaokelaul,
aidsiteemaline seebiooper - need on need nipid, millega siin tähelepanu
võita. Sellise lääneliku mõtteviisiga, et trükid
voldikuid ja annad inimestele joonised kätte, ei ole siin midagi peale
hakata."
Joosu plaanib juba uut
filmi, teemaks rinnaga toitmine. Sest kambodžalannad lastele rinda
üldiselt ei anna: veega segatud keedetud riisi hakkavad imikud
saama enam-vähem sünnist peale.
See on Tiina Joosu arvates põhjuseks, miks
8,3 protsenti Kambodža lapsi sureb enne viiendat eluaastat. Ja miks iga
kolmas ellujäänu onn alakaalululine.
Mitte et suuremaks saades söögilaud
oluliselt paremaks läheks.
„Nad ju söövad siin ainult riisi ja
mingeid soolatud taimi," põrutab Joosu. „Aneemia on neil sama
levinud kui meil köha."
Ta etendab väikese sketši, olles
vaheldumisi nii enda kui nende villa valvuri rollis (valvuri naine jäi
hiljuti rasedaks):
JOOSU (nõudlikult, käed puusas):
„Aga kas ta vitamiine ka võtab?"
VALVUR (rõõmsa
süüdimatusega): „Ei võta."
„Ja siis ma jooksen jälle poodi ja ostan
vitamiine ja rasedate piimapulbrit," ohkab Joosu. „Inimestel on siin
selline suhtumine, et kui sa selles elus vaene oled, siis sa tegid eelmises
elus midagi halvasti -- mis siis ikka punnida, kui karma on
selline."
Aga samas on kohalikud suutnud Joosut positiivselt
üllatada.
Näiteks oma huumorimeelega: „Kui ma sain
kohutava toidumürgituse suhkruroomahlast ja Toomas sõitis ees nagu
põder ja mina punnisin järele, higi voolamas ja 15 kilomeetrit
tunnis, siis kambodžalased naersid seda nähes:
„Ha-ha-haa!" See tegi endal ka tuju heaks."
Või siis teadmistega, mis võivad
ilmneda ootamatus olukorras.
Siam Reap, iidne templite linn Phnom Penhist
poolepäevase sõidu kaugusel. Väike tüdruk, viie-
või kuueaastane, müütab siin vilepille.
TÜDRUK: „Härra, härra, palun
ostke üks vilepill, kaks dollarit."
JOOSU ABIKAASA TOOMAS PALU: „Ei,
aitäh."
TÜDRUK: „Ostke ikka, üks
dollar."
JOOSU ABIKAASA: „Ei osta, meil ei ole
vilepilli vaja."
TÜDRUK: „Aga kas te siis palun ostate mu
vilepilli, kui ma teile ütlen, mis on selle riigi pealinn, kust te olete
pärit?"
JOOSU ABIKAASA: „No siis muidugi
ostame."
TÜDRUK: (Ja nüüd teeb Joosu
peenikest tüdrukuhäält järele sellise veenvusega, et
kananahk ihule tõuseb): „The capital of Estonia is
Tallinn."
Jah, Tallinn.
Joosule tähendab see enamasti Eestist pärit
külalisi, kes sisustavad enamiku ajast teise korruse tillukest
võretatud akendega tuba. Ning Eesti telefoninumbrit.
„Me kasutame tänu Norby Telecomile siin oma Tallinna telefoni. Kõik välismaalased lähevad siin kadedusest roheliseks, kui ütleme, et saame helistade Eestisse kohaliku kõne hinnaga."
Tuleval aastal viib Toomas Palu töö pere
ilmselt kuhugi uude riiki - nad veel ei tea, kuhu.
Muusika on vait jäänud. Vihm rabistab
akna taga.
Joosu: „Kogu aeg oli tunne, et pead siia veel
sisse elama. Nüüd tuleb juba hakata mõtlema, mis edasi
saab."