Aga minu mulje on - ka isiklikult läbielatu -, et ühelt poolt ei näita riik erilist algatust kodanike kaasamiseks üksikute abistamisel ja teiselt poolt pole kodanikud ise valmis kolmanda sektori rolli täitma. Või täpsem olles - olen veendunud et õhus on palju rakendamata heasoovlikkust ja tahet, aga inimesed ei tea, kust alustada.

Riigikontroll avaldas hiljuti auditi orbude ja teiste vanemliku hoolitsuseta laste riikliku asendushoolduse korraldamisest. Rahakasutamist ja süsteemi loogikat analüüsides jõuti järeldusele, et kuigi riik on püstitanud strateegilise ülesande, et soositud arengusuunaks on perehooldus, siis tegelikult eelis­tatakse endiselt lastekodusid (moodsas keeles asenduskodusid) kasuperedele (hooldusperedele). Hoolduspere on pere, kus kasvab laps, kes pole sinna lapsendatud ega eestkostel, vaid elab seal lepingu alusel. Tundub, et keegi ei kahtle ju tegelikult, et (hooldus)peres kasvades on lapse arenguks loodud palju paremad eeldused kui vahetuva personaliga ja ülerahvastatud või lihtsalt paljulapselises lastekodus. Aga ometi on makarenkoliku suhtumise ja väljakujunenud bürokraatiamasina pööramine nüüdis­aegsesse inimsõbralikku suunda olnud nii vaevaline.

Tõsi on, et hooldusperegi ei pruugi olla lõpuni püsiv kooslus ja bioloogiliste vanemateta lapse jaoks jääb kindlaimaks variandiks ikkagi lapsendamine. Ometi annaks hoolduspere teenuse arendamine kodusoojust ja kiindumussuhet neile, kes seda hädasti vajavad. Rääkimata sellest, et riigile on lastekodude ülalpidamine hooldusperede toetamisest ka rahaliselt märkimisväärselt kallim.

Hoolduspere olemus on meile enamasti arusaamatu ja tekitab pelgu. Aga tegelikult on see just üks hea ja ilus moodus, kuidas harilik kodanik saaks teha oma esimesi samme üksioleva kodaniku poole. Hoolduspere vanemail on soovi korral võimalus liikuda edasi nende peres elava lapse adopteerimiseni.

Kes peab hooldusvanemaks olemist alustuseks liigsuureks hüppeks, neil on võimalik astuda ka väiksemate sammudega. Näiteks sobiksid kindlasti paljud inimesed juhtima lastekodulaste mentorprogrammi. Selle käigus viiakse kokku vabatahtlik mentor ja täisealiseks saav ja iseseisvat elu alustav lastekodulaps. Koos käiakse üritustel, vesteldakse, vaadatakse sisse iseseisva elu maailma.

Paljudele võiks olla üsna jõukohane hakata abivajaja tugiisikuks. Vabatahtlik tugiisik saab endale lastekaitsespetsialisti soovitusel „sõbraks" ühe lapse, kellega koos aega veeta, talle positiivseid elamusi pakkuda ning enda võimalustele vastavalt selle väikese üksiku või oma eluga hädas oleva inimese vajadusi rahuldada. Kusjuures oluline on aru saada, et need vajadused on enamasti mittemateriaalsed: eelkõige tähelepanu, tunnustuse, armastuse ja turvatunde vajadus.

Ju teavad kõik, kes on lastekodusid külastanud, et tänapäeval pole seal kriitilist puudust riietest, mänguasjadest, jalutuskärudest ega muust seesugusest. Kõige hingekriipivam on lastekodus see, kui su juurde tormab parv pisipõnne, kes klammerdub käte-jalgade külge ja püüab kas või väikeseks hetkeks su tähelepanu võita. Tugiisikut vajavad paljud lapsed, kel on raskusi koolis, kes on tõrjutud, väheste sotsiaalsete oskustega jms.

Tugiisiku teenus on aga hädavajalik ka paljudele vanglast vabanenuile, kes vajavad kedagi, kes aitaks leida teeotsa maailmas, millest on kaua eemal oldud.

Mitmete sotsiaalsete probleemide lahendamisel on olnud märkimisväärne roll kirikul. Eriti olulisi näiteid võib tuua narkomaania ja toksikomaania kaitsetumate ohvrite - tänavalastega tegelemisel. Kuulates endiste narkomaanide lugusid, tundub, et Loksa kroonlinna Püha Õiglase Johanni kirik ja isa Aleksander on paljude narkomaanide heaks teinud tulemuslikumat tööd kui mitmed Eesti riiklikud sotsiaal- või meditsiiniasutused kokku. Peeteli sotsiaalkeskus (kristlik lastekodu) ja selle pikaaegne entusiastlik juht Inge Ojala on aastaid aidanud hättasattunud lapsi Põhja-Tallinnas. Tuntud on MTÜ Oleviste Hoolekanne heategevusüritused kodutuile, mida on koordineerinud Riina Vändre.

Tähtis on seejuures, et hüljatud ja kodutud ei meenuks heakodanlikule ühiskonnale vaid jõulude ja riigipühade eel. On elementaarseid asju, mida suudaks teha igaüks ja pidevalt - lugeda pimedatele ette raamatuid, anda ära oma mitte­vajalikud riided, käia vanainimestele maailma asjadest rääkimas või arvutikasutamist õpetamas. Ka nendest lihtsatest asjadest tunnevad paljud üksikud puudust.

Olen kaugel arvamisest, et kõik südametunnistusega inimesed on homsest päevast alates valmis tegema sotsiaaltööd. Takistuseks pole seejuures isegi mitte tahtmine, vaid ka oskused. Sotsiaaltöötaja peab olema professionaalne ja pühendunud, väga professionaalne ja väga pühendunud. Ka näiteks tugiisikuna tegutsemine vajab koolitust, mis siiski pole mingi eriharidus või raketiteadus. Iga normaalne inimene saaks hakkama. Samuti on asju, mida suudab ja võib teha igaüks nüüd ja kohe. Toon lihtsa näite enda lähedalt - mu vanem tütar võttis kätte ja korraldas turvakeskuses tantsutunde teismelistele, sügava narkosõltuvusega tüdrukutele.

Kõige tähtsam ongi, et võtaksime teiste aitamist hästi loomulikuna. Nõrgemate aitamisest ei tohi teha valmiskampaania trikki, firmareklaami ega isiklikku egotrippi. Ju on sellise suhtumise loomiseks esmaoluline, et õpetaksime lastele juba maast madalast, kuidas teisi märgata, kuidas olla abivalmis ja hooliv. Seda saab lisaks tavapärasele vanemlikule eeskujule õpetada mõne konkreetse ühiskondliku tegevuse kaudu. Näiteks on ühes Tallinna gümnaasiumis programm, mille käigus vanema klassi laps on abistajaks väiksemale koolikaaslasele. Näiteks neljanda klassi poiss võttis enda hoole alla esimese klassi lapse, aitas tal õppida, oli talle koolis toeks ja sõbraks.

See on see juuretis, millest peab heaoluühiskonna asemel kasvama hea ühiskond. Usun koos Søren Kierkegaardiga, et üksi jääb inimene lõpuks, päris päeva lõpuks, surma palge ees niikuinii. Iga muu üksiolek on minu meelest traagiline ja ses traagikas pole inimene enamasti ise süüdi. Sestap julgustan kõiki, kel jõudu, leida tee nendeni, kel kodu veel pole.