Tiivad küljest ei rebenenud
Tallinnast Ateenasse lendamisel tundub marsruut Tallinn-Stockholm-Kiiev-Ateena hiiglama tülikas ja keeruline. Eriti veel, kui see hõlmab sinnasõidul seitsmetunnist ooteperioodi Kiievi väikeses rahvarohkes lennujaamas ja tagasilennul lausa ööd Ukraina pealinna lennujaama hotellis. Kuid kui Ateenas käivad parasjagu olümpiamängud ning lennupiletite hinnad on lakke kruvitud, on ukrainlaste lennukompanii Aersovit (VV) imeodav pilet Stockholmist Ateenasse – koos Estonian Airi edasi-tagasi Stockholmi lendudega maksis reis kokku 6600 krooni – küll niivõrd soodne, et tasub vaeva. Või kas ikka tasub?
Noh, kaaluge ise. Kõigepealt tuleb teil hankida Ukraina viisa. Mulle jäi kogu asjaajamisprotsessis küll mõnevõrra ebaselgeks, kas seda transiidiks ilmtingimata vaja läheb – Borispoli lennujaama kodukülg ütleb, et läheb ja Ukraina saatkonnast anti mulle lennuplaani alusel ka küsimata kahekordse sisenemisega viisa, kuid kuna ma sinnasõidul transiittsoonist ei väljunud, seda tol korral ka ei kontrollitud –, aga igaks juhuks võiks see vist olemas olla. Ei või iial teada.
Siis lend ise. Pealtnäha ei ole Aerosvitil häda midagi. Lennukid (ikka Boeingud, mitte Tupolevid) on puhtad ja näiliselt ka tehniliselt korras, pardateenindajadki viisakad, kuigi mitte ülemäära sõbralikud. Jalaruumi tundub Aerosvitis samas vähem olevat kui teistes lennufirmades (kui mõned odavlennukad välja arvata). Lisaks on konditsioneer viimseni põhja keeratud, nii et Ateena kuumusest naasmine toimub terve lennukitäie paljaste õlgade-säärtega reisijate hammaste plagina saatel.
Aga võib-olla olen ma liiga pirtsakas. Stockholmist Kiievisse lennates oli lennuk rootslasi täis – kuuldavasti kasutavad nemad Aerosvitti massiliselt odavalt Bangkokki lendamiseks – ja keegi ei vingu.
Pardapersonal jagab joogid laiali – esimene pöördumine kliendi poole alati vene keeles, kuid kui inglise keeles vastad, võtavad teenindajadki võõrkeele kasutusele. Joogid on küll nadid – erinevalt ülejäänud rahvast lennukis jätan ma võtmata viina ja konjaki ning otsustan veini ja tomatimahla kasuks. Kuigi ma pole eriline veinispetsialist, pean ütlema, et nii valge kui punane vein on peaaegu sama jubedad kui need veinilakked, mida ülikooli ajal joodud sai. Ja isegi tomatimahl tundub hirmus happeline. Aga toiduks pakutakse toorsalatit ja kiievi kotletti riisiga! Pole sugugi ka kõige hullem kotlet, sulavõi kenasti sees ja puha.
Ilmselt on toekas eine Ukraina komme. Borispoli hotellis pakutakse hommikusööki kella 4–11 hommikul. Valida on kahe menüü vahel: viinerid makaronidega või paneeritud kanašnitsel tatraga. Pluss salat, leib, juust, jogurt ja kohv. Tahaks küll seda inimest näha, kellel see kell viis hommikul alla läheb... mina sõin õnneks ikka mõistlikul ajal ja suutsin suurema osa tatrapudrust ära hävitada ning isegi mõned suutäied šnitslit nokkida.
No ja siis on ju veel Kiievi lennujaam ja sealsed passi- ja turvakontrollid. Aga kuna võõrriigi asjaajamine pole minu kritiseerida või hinnata, siis ütlen ainult seda, et kui teil juhtumisi peaks Kreekast tagasi lennates kotis olema kolm plekkpurki oliividega, siis teadke, et need näevad kotis otsakuti kokku panduna valgustusmasina ekraanil välja umbes nagu suurtükimürsk. Nii et pakkige need ilmtingimata eraldi!
Hinne 3+
Marsruut: Stockholm-Kiiev-Ateena-Kiiev-Stockholm
Klass: Turist
Aeg: august 2004
