Võistlussportlasena on Maarjal purjelauastaaži vaid paar aastat, kuid Eestis ei möödu naljalt ühtki võistlust, kus Maarjal autasustamispoodiumile asja poleks. “Mulle meeldib väga võistelda, aga kuna ma hakkasin surfiga tegelema nii hilja, siis teen ma seda rohkem oma lõbu pärast kui tulemuste nimel. Eestis on võistlustel naiste osavõtt kehvake, naljakas oleks panna kirja tulemusi, et võitsin eelmisel aastal slaalomi Eesti meistrivõistlustel teise koha jne, aga võistlussarja Bacardi Fun 2011. aasta suvel nelja etapi peale kokku sain naiste arvestuses esimese koha,” ütleb ta. Selle aasta võistluste sari alles käib, ka Maarja loodab, et parimad surfiilmad on veel ees.

“Ma ei surfa sellepärast, et ma pean olema hea või et pean olema esimene-teine-kolmas-parim-midaiganes, ma tahan lihtsalt nautida. Ma ausõna teen seda, sest mulle meeldib. Ma ei ela selle nimel,et võita midagi! Ma olen juba ammu mõelnud teha oma blogisse eraldi postituse “surfamise võimalikkusest (pere)naisena ja miks ma üldse surfan!”.

Kui ilmatüdrukud telekas räägivad, nutuvõru ümber suu, hirmsatest tsüklonitest ja hüdrometeoroloogiajaam soovitab kodanikel koduseinte vahel tormivarjus püsida, lasevad surfarid vaikselt kontoritest jalga. Kuhu täpsemalt, sõltub tuule suunast. Vääna, Rohuküla, Püünsi, Ristna...

Sel suvel töötas Maarja Pirita surfiklubis administraatorina.

Letitöötaja amet on surfarile paras piin. Sa näed klubiaknast, et puhub, et “pilved sõidavad liiga kiiresti taevas ja puud on kurjakuulutavalt loogu” ja su klubikaaslased tõmbavad purjed sirgu ja kaovad vahust jutti maha jättes silmapiiri taha, sina aga pead valvama leti taga, et äkki tuleb mõnel juhuslikul möödujal pähe surfilauda laenutama tulla.

“Olen Pirita surfiklubis tööl hommikust õhtuni ja seega surfan tihti hoopis binokliga terrassil, siis kui teised on merel ja mulle jääb üle vaid neid vaadata. Üldse on viimasel ajal mu vaatenurk surfamisele muutunud tänu sellele, et ma ise igal hetkel merele minna ei saa, kuigi väga tahaks. Ühesõnaga – ma olen õnnelik, kui vee peale saan,” räägib Maarja.

Parim surfipäev on selline, “kui midagi tuleb väga hästi välja, mis paneb merel naerma ja naeratama”.

Või siis üks selline võistluspäev juunikuises Pärnus: “Üheksa kraadi Celsiuse järgi, hülgehall laupäeva hommik, puhanguti 16–18 m/s, liiv krõbiseb hamba all, kohtunikud ei saa kaatris kõiki finišeerijaid kirja, sest neil hakkab paha, laine lööb üle pea ja pastaka pihust.”

Tema isiklik tippkiirus on 57,8 kilomeetrit tunnis.

“Ma loodan, et kõige-kõige parem surfipäev sel aastal veel tuleb! Tõsi on muidugi see, et kui lubab kõva tuult, ma lähen läbi… ükskõik mille, et merele saada.”

Või siis selline päev. Näed klubiaknast, et ei puhu, mitte natukestki, ei läänekaarest, mis tooks Piritale parajad hüppelaineid, ei kirdest, millega meri oleks plekk-sile, aga tuul pagiline, pole isegi põhjatuult, mis tooks avamerelt külma vee ja muudaks mere muulist kaugemal hüplikuks “kartulipõlluks”, kohe üldse ei puhu.

Siis peab midagi närvide rahustuseks ette võtma. Kudumine sobib selleks suurepäraselt, Ameerikas kogunevad prouad isegi spetsiaalsetesse kudumisteraapia ringidesse.

Maarjal kulub lihtsama disainiga mütsi tegemiseks umbes kolm tundi. Siin nad on: palmikutega, pärlitega, triibulised, meremehevärvides, kirjaga I ♥ surf. Alguse sai mütsihullus aasta tagasi tiimikaaslastele Liile ja Annelile kootud mütsidest, aga nüüd on tal pikk rida tellimusi ees.

Kudumine seostub ikka vanamemmedega ja Maarja usub, et ta koob ka vanuigi. Tema eeskujuks on aga üks Kariibi mere saarel kohatud vanamemm, kes surfas nagu põrguline. Selliseks vanaemaks Maarja kavatsebki saada.

...Tuul litsub pajuoksad vastu liivaluiteid. Pirita surfiklubi kaminaruumis vahib seltskond surfimudilasi telekast multikaid. “Bertha, kus emme on?” No mis küsimus see on!