Tobe või tõsine?
Riiklikule kultuuripreemiale kandideerivas filmis “Welcome to Estonia” hüppavad kangelased Ken ja Tolk tuli takus ühelt vandenõuteoorialt teisele. Nad ei lahenda ega tõesta ühtegi uurida võetut teooriat, nad ei jõua tihti hüpoteeside esitamisest kaugemale, kuid see polegi nii tähtis. Kui paljud suurekaliibrilised vandenõud on, üleüldse, lõplikult paljastatud?
(Tagantjärele selgus, et oma pisikese vandenõuga tõmbas Esto-TV hoovi salasepitsuste superspetsialisti – armsa Jüri Lina.)
Sama tihedalt kui ESTO-filmi on vandenõud ja kokkumängud asustanud meie igapäevase elu. Neid on absoluutselt kõikjal, igal sammul, üks tobedam, teine tõsisem. Esimesed, lihtsad näited.
Nii nimetatud Suur Vend, kelle kasutuses on parim võimalik tehnoloogia, kuulab telefonikõnesid, loeb iimeile ning järgneb meile varjuna interneti käikudes. Kaupmehed ülemaailma jagavad teineteisele salaplaane kuidas selvehallides kaup lettidele paigutada, et inimene ostaks rohkem ja läheks tarbetut nodi lõksu. Räägitakse, et nad paigutavad mõnedesse toodetesse ka sõltuvust tekitavaid aineid.
Igast teisest poliitilisest uudisest, eriti neist mis viitavad usulahule Keskerakond, suitseb lugeja ninna kirbe hanituse lõhn.
Ja inimese nahale juba väga lähedale jõudes, miks on kolleegid kogunenud koosolekutuppa ilma sinuta? Mis muu on abikaasat tüssav abikaasa, kui? Personaalne vandenõu, kokkumäng, mille ohver võib kaotada kõik.
Ühtpidi purskub vett konspiratsioonide veskile popkultuurist – Hollywoodi märulid, X-failid, põnevusromaanid ärihiidude, luurebüroode ja salaklubide skeemidest. Inspiratsiooniks “päris elu”. Eelmises Areenis ütles ka Andres Keil, et Ludlumite ja Clancyde teosed on saanud materjaliks, mis aitavad vaadata välis- ja siseuudiste pealkirjade taha.
Mitterahuldava vastuse saanud küsimusi on esitatud nii palju, et enam ei tee vahet: kas inimkond haigestunud ägedasse paranoiasse või on ta tõepoolest targem ja läbinägelik. Nii ja naa? Ei tea. Enam ei ole võimalik aru saada.
*
Seoses tänasel päeval konspiratsiooniteooriatele kõige rohkem ja kõige mastaapsemat ainest andvale USA ja Iraagi konfliktile on käivitunud hoogsad, mõnel pool lausa enneolematud rahuaktsioonid. Röögatus “Peace!!!” on jälle – veidi vale sõna, aga siiski – moes. Kaugel ei pruugi seega olla laialdane, uussugune ja hipilik liikumine.
Selle najal tundub jällegi stseen ESTO-filmist, kus hipiks riietunud Ken ja Tolk alarmeerivad vabariigi aastapäeva sõjaväeparaadil, et siin on Eurolaulu nurjamiseks mõeldud jõu-demonstratsiooniga, äärmiselt adekvaatse sotsiaal-psühholoogilise kommentaarina.
