Soome kuulsaim loogik ja filosoof saavutas  ülemaailmse tuntuse 1940ndatel ja 50ndatel aastatel. 1948–1951 tegutses ta Cambridge´i ülikooli filosoofia professori ametikohal, mille üks tähtsamaid analüütilisi filosoofe Ludwig  Wittgenstein talle praktiliselt pärandas.

 Soome punarohelise mõttemaailma ideoloogiks tõusnud von Wright on läbi oma loomingu kritiseerinud pooltõdede maailma.  Memuaarides pajatab ta aga lugusid oma eluteest, mis kohati ei kuulu isegi pooltõdede hulka: vanahärrat võib lausa luiskamises süüdistada, leidis Yleisradio dokumentaalsari M.O.T. , mis ründas  von Wrighti ja tema memuaare möödunud nädalal. Selle järelkajana on nii Soome kui Rootsi ajakirjandus asunud arutlema kuulsa filosoofi tegemiste üle.

Oma memuaarides salgab ta peamiselt kahte seika oma elus – seda, kuidas ta tegutses sõdade ajal eduka propagandistina ja milline oli tema suhtumine natsisaksasse.

«Nende küsimuste esiletoomine oleks kahtlemata võinud kõigutada von Wrighti positsiooni punarohelise intelligentsi eeskujuna, kelle sõnumiga võivad nõus olla ka parempoolsed,» tõdes M.O.T.

Kuigi von Wrighti ei või M.O.T.-i hinnangul mingi mõõdupuu järgi natsiks või natside soosijaks pidada, suhtus ta oma kirjutistes suhteliselt positiivselt natsidesse ja pidas Hitlerit Euroopa päästjaks ida ohu eest.

Memuaarides kirjutab von Wright sellest, kuidas Saksamaa sündmused teda aastatel 1938 ja 1939 šokeerisid. Omal ajal (14.4.39) kirjutas ta aga: «Hitleri rünnakud on küll hirmsad, ent kui kaaluda variante – kas sõda või rahu – arvan, et ehk oleks siiski parem lasta tal möllata lõpuni kuni ta rahuneb.»

Von Wright suhtus heakskiitvalt natside repressioonidesse, mis olid tema hinnangul vaid politseimeetmed, ja arvas, et need tuli kasutusele võtta praktiliste probleemide tõttu. Samuti teatas ta, et jagab osaliselt natside keskse hääletoru Völkischer Beobachter’i maailmanägemust.

Von Wrighti natsisümpaatiaid on Soomes üritatud selgitada sellega, et ta oli tollal väga noor, vaid umbes 25-aastane. Samas näiteks Ingmar Bergman paljastas oma hiljutistes mälestustes avameelset oma kunagised natsimeelsed mõtted, hoolimata sellest, et ta oli ise siis veel alaealine.

Sõdade ajal, 1940ndate aastate esimesel poolel, töötas von Wright Soome propagandateenistuses. Memuaarides mainib ta, et tegeles vaid teisejärguliste ülesannetega, tõlkides soomekeelseid tekste rootsi keelde. Tegelikult oli ta aga üks põhjanaabrite andekamaid propagandiste.

Ta üritas heakskiitu leida ka suhteliselt pöörastele ideedele – näiteks üritas ta lääneeurooplastele selgitada, miks Soome on vallutamas Ida–Karjala alasid, mis talle ka enne Talvesõja algust ei kuulunud.

Von Wright asetab Ida–Karjalasse kogu Soome tsivilisatsiooni juured, see polnud tema meelest  tähtis mitte ainult  Põhjala, vaid kogu Lääne-Euroopa tsivilisatsioonile.

Ja kui Ida–Karjalat seovad Soome kultuuriga tõesti näiteks Kalevala tegevuskohad, millele loomulikult ka von Wright viitab, ei piirdu ta kaugeltki sellega – oma tekstides nõuab ta Soomele ka Koola poolsaart, millel pole soomlastega enam mingisuguseid seoseid. Koola poolsaar olevat osa soomlaste  Lebensraum´ist

Tegelikult pole see ime, et von Wright silub oma memuaarides ajalugu, sest temast tulevastele põlvedele jääva pildi eest on aegade jooksul väga tõsiselt muretsetud – näiteks pole avalikes arhiivides säilinud dokumente, millel oleks von Wright sõjaväemundris – kõik vastavad fotod on materjalidest süstemaatiliselt välja rebitud.

M.O.T-i ajakirjanikud Olli Ainola ja Boris Salomon tõdevad, et von Wrighti elulooseikade paljastamise eest  on neid juba süüdistatud lausa pühaduse teotamises.

Von Wright on soomlaste jaoks püha, kuigi temast ei teata tegelikult eriti midagi – paljud tunnevad teda vaid kui kuulsat «tõefilosoofi».