Tõelise viinapuu otsinguil
Esimene lehma sarv täida lehma sõnnikuga ja hoia
maasse maetuna üle talve. See on viinapuu juurele hea. Teine lehma sarv
täida ränipulbriga ja hoia maa sees suvi läbi, see aitab kaasa
fotosünteesile. Kolmandaks pane juurele lehmasitta, see toidab viinapuud.
Aga see pole kaugeltki veel kõik. Lehmasitt tuleb segada sooja veega,
liigutades vedelikku vahetpidamata tund aega ja tingimata käega. Nii on
vedelikuga kokku puutuv õhk pidevas spriraalses liikumises, mis –
nagu kinnitavad muistsed keldi tarkused – aitab kaasa igasugustele
muutustele. (Kas oleme oma Desintegraatori seoseid muistse keldi tarkusega
piisavalt uurinud?) Saadud segu tuleb pritsida viinapuude lehtedele,
40–50 liitrit hektari kohta.
Sõnnik peab tingimata
olema lehma, mitte pulli oma, sest ainult lehmasitas peitub igavene
naiselikkus, mis toetab viljakust. Arvestada tuleb nii sõnnikut andvate
loomade toiduratsiooniga (hea oleks kolmandik lehti, kolmandik juuri ja
kolmandik heina) kui ka temperamendiga. Hobused on kirglikud ja nende sitt
toodab kuumust.
See jutt pole mingi nali, vaid maailma kuulsaima
biodünaamilise veinikasvataja Nicolas Joly õpetussõnad. Joly
on endine pangadirektor, kes sattus lugema Rudolf Steineri raamatut
loodusjõududest ja sai sellest äratust. Praegu on karismaatiline
kõnemees Joly (olen teda Helsingi veinimessil kuulanud) superstaar, kes
pole kuulus mitte üksnes oma loengutega, vaid ka suurepärase veiniga,
mida ta oma väikeses mõisas Loire’i orus toodab.
Enamik biodünaamilisi veinikasvatajaid rakendab oma teenistusse nii
astronoomia kui astroloogia. Töid veiniaias tehakse vastavalt Kuu
faasidele, mis polegi ehk nii halb mõte, sest tõusudel ja
mõõnadel võib olla maapinna veevarustusele oma
mõju.
Biodünaamilises veinikunstis ulatab antroposoofia
käe homöopaatiale ja New Age’ile. Suur šõumees ja
marketingigeenius austerlane Willy Opitz armastab oma viinapuudega vestelda ja
neile muusikat mängida. Aga mis selles halba on, kui vein on hea. Ja
enamasti on biodünaamilised veinimehed nii pühendunud aednikud, et
tulemus on igal juhul üle keskmise.
Hoopis laiemalt on levinud
orgaaniline ehk ökoloogiline ehk maheveinikasvatus. Saksamaal on
olnud selle eestvedaja Tallinnas sündinud Peter von Weymarn.
Ökoloogiline veinikasvatus ei kasuta kahjuritevastaseid mürke,
keemilist umbrohutõrjet ega mineraalväetisi. Ainsa erandina on
lubatud pritsida taimi bordoo vedelikuga (vasevitrioli ja lubjalahuse segu),
sest see on nii ajalooline võte ja millegagi ilmselt pritsima peab. Aga
muidu küntakse umbrohi viinapuude vahel üles ja kahjulikud putukad
lastakse kanadel ära nokkida. Veini valmistamisel ei kasutata kunstlikku
pärmi, vaid ikka looduslikku, veini ei filtreerita ja selitamiseks
kasutatakse ainult loodustooteid.
Kuna kõige ajaloolisem ja
looduslikum vahend veini selitamiseks on munavalge (see vajub
käärinud virde põhja ja võtab kõik suuremad
marjaosised endaga kaasa), on see maheveini (võiks öelda ka
loodusveini) seisukohalt hea vahend, aga tekitab probleemi taimetoitlastele:
kas ma pean siis jooma veini koos munaga? Küll see tänapäeva
tarbija on ikka nõudlik, talle pole sellest küllalt, et magus on ja
purju teeb.
Nii biodünaamilise kui ka maheveini tootjate
põhiväide on, et just sellises mürgitamata maapinnast
tõusnud mürgitamata veinis tuleb esile ehe looduslikkus. Nende vein
on autentne, mitte manipulatsioonide tulemus. Ja ehtne saab olla ainult
orgaaniline vein, peegeldades tõeliselt kasvukoha terroir’d (see
on üks veinirahva pühamaid mõisteid, mis tähendab
kõigi v
iinapuu kasvukoha loodustingimuste koosmõju).
Viru
tänaval pidas peaaegu ainult ökoveinidega täidetud
vinoteeki Fun & Wine rootslanna Sara Skullered, kes praegu
pudeleid pakib ja uut üüripinda otsib. Tema sõnul on
Rootsis mahevein väga hinnatud, sest inimesed ei taha enam endale
kemikaale ja taimekaitsemürke sisse ajada.
Ta
kõneleb, et tema Itaalia tootjad teevad maheveini, sest nende isa suri
52aastaselt, vahest seetõttu, et oli nii palju taimekaitsemürkidega
toimetanud.
Kõik meil saada olevad Alsace’i
tipptootjad – Domaine Weinbach, Hugel ja Trimbach – vannuvad
truudust orgaanilisele veinikunstile. Hispaaniast saadab meile
ökoveini Albet y Noya, Saksamaalt Prinz zu Salm-Dahlberg. Vahest
läheb lähimatel aastatel enamik endast lugupidavaid tootjaid
orgaanilisele veinivalmistamisele üle, sest teistsugusele veinile pole
enam tarbijaid. Seda trendi toetab kaudselt ka kliima soojenemine, mis muudab
veini valmistamise lihtsamaks.
Maheveine leiab nii Tallinna
Kaubamajast kui Müürivahe tänava looduspoest. Neid toovad maale
Ökosahver ja Austan Loodust OÜ. Ehk pole enam kaugel aeg, kui igas
Tallinna veinipoes on omaette ökoriiul samasugune
enesestmõistetavus kui New Yorgi poodides
koššerveiniriiul.
Miks otsime tõelist
viinapuud? Sest keha- ja tervisekultuse ajastul on iga toiduaine mõju
muidugi ülimalt tähtis. (Olen maitsnud isegi kaalujälgijate
veini, mida valmistab Reh-Kendermanni veinimaja. Maitses nagu vein ikka, aga
vahest oli suhkrut mõni gramm vähem.) Teiseks on vein lõbu
ja moodne inimene tahab lõbutseda aina “kvaliteetsemalt”.
Ning kolmandaks on vein ka uskumise värk. Veinis elab janu traditsiooni,
looduse, autentsuse – kas või millegi kogemusülese
järele.
Seepärast peab ka vein aina imelisemaks minema.
Oli ju seegi vein, mida Jeesus valmistas Kaana pulmas veest isegi
biodünaamikutele kättesaamatul viisil, hoopis etem kui too, mida peol
enne tema imetegu oli joodud. Jääb veel
önoloogilis-teoloogiline küsimus, et kas nii tavatult
valmistatud vein oli ikka orgaaniline. Minu arvates küll, sest Jeesus on
ju ise öelnud: “Mina olen tõeline viinapuu ja minu Isa on
viinamäe aednik” (Joh, 15.1).