Nõukogude ajal, kui töölisklass oli õnne tipul, saades endale tutvuse kaudu krimpleenriidest püksid ja nailonsärgi (või kui õnnestus ära osta naabrimehe remontivajav Žiguli), oli Jaak Joala sellise kaliibriga mees, et valis endale autotehasest ise kaks Žiguli-luksi, ühe üht värvi, teise teist värvi. 

Mõni polnud suutnud endale veel lindimakkigi muretseda, kui Radari poistel olid juba pisikesed kassetimängijad värvli küljes, ja rahvas oli põrmus, kui seda nägi. 

Praegu hoiab maestro madalat profiili. Elab nagu J. D. Salinger või Urmas Ott, või Betti Alver, kelle ukselävelt pääses edasi vaid valitud ring omainimesi. Suure eduga läksid möödunud aastal Joala tribuutkontserdid! Plaanitud ühe asemel peeti neid vähemalt neli. 

Fännid annaksid ei-tea-mida, et Jaak Joalat veel praegugi lavadel kuulda.

Jõudu, Jaak, ja eelkõige tervist!