Tom ja Fluffy – Leiutajateküla esimesed asukad
Tagantjärele tundub, et ega vist Heiki Ernits, Janno Põldma ja Andrus Kivirähk ise ei kujutanud ka päris täpselt ette, millisele fenomenaalsele ehitisele nad vundamenti laduma hakkavad, kui esimeste leiutajateküla asukate, armunud koeralaste Tomi ja Fluffy loomisega algust tegid.
Õigupoolest põhineb kahe noore koera ja nende kirevate kaaslaste lugu Põldma teatritekstil “Koera pulm”, mis Soome YLE TV abiga (“Tom ja Fluffy” müüdi alles paberi peal olevana mitmele Euroopa telekanalile) 13osaliseks seriaaliks vormistati. Ühtlasi aitas see Eesti Joonisfilmi iseseisvusega saabunud suuremast rahakriisist välja. YLE produtsent Juha Vakkuri kiitis “Tomi ja Fluffy” esilinastusel, et hea joonisfilm on just selline, mida lapsed vaatavad ja vanemadki ei saa vaatamata jätta.
Ja nüüd siis joonistatakse paberile juba päris reaalse Leiutajateküla piire ja majade makette, Pärnumaale peaks kerkima Lottemaa teemapark, kus loodetavasti on koht ka Lotte isa Oskari sõpradel Tomil ja Fluffyl.
Lustlike lühilugudega koerapoisist ja koeratüdrukust, kes on viksid ja viisakad ning koerustükke teevad vaid kogemata, pandi alus putukate-mutukate ja kodu- ning metsaloomade universumile, mille kõige kuulsamaks elanikuks on muidugi Tomi ja Fluffy leiutajast sõbra Oskari kolm aastat hiljem sündinud tütar Lotte.
Kõiki selle salaplaane sepitseva ja suuri unistusi unistava maailma asukaid ühendab armastus pannkookide ja anekdootide, reisimise, seiklemise, sportimise vastu ning äpardustest ja eksitustest purjetatakse välja optimismi ja leiutamise najal. Muu hulgas teatakse seal une pealt, et sisemine ilu on tähtsam kui väline. Selle elavaks tõestuseks on rott Leo ja hiireneiu Julia armastuslugu.
Kirjanik ja luuletaja Leelo Tungal on väga hästi ära tabanud põhjuse, miks mudilased vaatavad oma lemmikjoonisfilme korduvalt, mis sest et sündmustik on neil juba ammu peas ja miski ei tule enam üllatusena. Selles mõte ongi – tuttavas maailmas on lapsel hea turvaline olla, sest väikelapse elukogemuse juures on suurem osa päevasündmustest päriselus ootamatud ja enneolematud.
Sama turvaline on lapsevanemail oma järeltulija Tomi ja Fluffy hoolde jätta, muretsemata mõju pärast lapse psüühikale. Lapsed kopeerivad ja jäljendavad oma vanemate ja vanavanemate, vendade ja õdede käitumist, jäljendavad sõpru ja koolikaaslasi, aga ka neid inimkeeles kõnelevaid loomi ja muid fantastilisi tegelasi, keda nad jälgivad eri suurusega ekraanidel. Niisiis on lohutav, et hea eeskujuga saab palju korda saata, aga täpselt sama palju avaldab väiksele inimesele mõju ka halb eeskuju.
Agressiivsuse aste lastele pakutavates animafilmides on erinev – “Tom ja Fluffy”, “Maša ja karu” või “Karupoeg Puhh” ei innusta last mööda tuba ringi tormama ning esimese kättejuhtuva esemega oma lemmiklooma kolkima, mõni teine multikas jällegi annab selliseks käitumiseks inspiratsiooni ja suurt muud ei annagi.
Igal juhul ei ole Ernitsa, Põldma ja Kivirähki usk oma vägivallatuse-filosoofiasse kõikuma löönud ja nad täidavad jätkuvalt lubadust mitte pahna (ehk siis sellist action’it, mida serveerib lastele Cartoon Network) juurde toota. Sama seltskond alustab peagi kolmanda täispika Lotte-filmi tegemisega, pealkirjaga “Lotte ja tuldpurskav lohe”. Lotte saab endale õe ja temaga koos, seltsiks kaks etnograafi, pesukaru Karl ja kala Viktor, saab Lotte jälle maailma avastama hakata.
■“Maksikoer Fik”
■“Must ja valge koer” (nimeks neil Štaflik ja Špagetka)
■“Pontu Pitsul külas”
■“Saabastega koer” (siniverelised musketär-koerad ja krants-gaskoonlane)
■“Elas kord peni”
■“Kolm sõpra Prostokvašinost” (koer Šarik)
■“Ramsese vembud” (jahikoer Ramses)
