Uba magas töölaua all, jope padjaks
Jaak Mae, suusatamise olümpiapronks 2002, MM-hõbe 2003

Puutusime esimest korda kokku ilmselt 1993. aastal Falunis, kui olin pääsenud täiskasvanute MMile. Vaatasin suurte silmadega, kuidas Uba kõvemaid mehi intervjueeris. Jälginud olin Uba ülekandeid muidugi varem, sihiteadlikult ehk alates 1985. aasta MMist. Ta stiil sai tuttavaks ja tõusis minu silmis kõrgustesse 1988, kui vaatasin Otepääl koos teiste suusakooli poistega Allar Levandi pronksiheitlust Calgary olümpial.

Naganos 1998 õnnestus mul tuua Eestile selle olümpia kõrgeim, 10 km klassika kuues koht. Mind viidi dopingukontrolli, kus kurnatud organismil kulus pudeli täitmiseks neli pikka tundi. Ubal oli kindel soov edastada minu tundeid ja selgitusi kaasmaalastele. Leppisime kokku, et ta ootab reporterikabiinis. Kui lõpuks kohale jõudsin, siis nägin: Uba magab töölaua all, jope padjaks. Jõudsin pildigi teha.

Tema reportaažid – mul on neist videosalvestised – olid emotsionaalsed ja asjatundlikud, jutus polnud katkeid. Ta rääkis pildi huvitavaks isegi siis, kui parajasti midagi suuremat ei toimunud. Suusatamisest sain ise aru, aga muude alade vaatamisel oli temast palju abi. Ning sportlastesse suhtus Uba alati positiivselt ja objektiivselt.

Mind kutsus Uba “Albu valla meheks”. Omalt poolt võin austusega öelda, et kuulus teletegija ei virisenud iial. Temaga oli tihti lõbus. Näiteks kui telemehed jäid Ramsau MMil lumevangi ja tegid võistlusele pääsemiseks imetrikke, kirjeldas Uba seda kui väga vahvat ettevõtmist.

Ammusel ajal sõitsime suusahooldajate vana bussiga Asiagosse ning võtsime Münchenist peale ka Toomas Uba ja Lembitu Kuuse. Rahvast oli nii palju, et Kuuse pidi lesima põrandal. Bussi radiaator andis otsad ja et vedelik keema ei läheks, hoiti ventilaatorit põhjas. Salong läks nii palavaks, et aknad tuli lahti teha. Sõitsime läbi Alpide pakaseliste mägede veidral moel, aknad valla ja Kuuse bussipõrandal pikali. Reis venis jube pikaks, aga Uba rääkis palju ja huvitavalt elust enesest, ning lõpuks polnud sõidul vigagi. Ta suhtus rasketesse olukordadesse nurinata, pööras iga jama naljaks. 

Toomas aitas minu nägu luua
Allar Levandi, kahevõistluse olümpiapronks 1988, treener, sporditarvete kaupmees

Öeldakse, et kahevõistleja Allar Levandi oli Toomas Uba lemmiksportlane.

Ei tea, aga Allar-poisiks ta mind kutsus. Igatahes vastasin Toomale omapoolse lugupidamisega.

Ta aitas luua minu nägu, seda Levandit, kes ma olen praeguseni paljudele fännidele.

Toomas Uba on mind palju aidanud, meil oli omavahel mingi eriline side.

Temaga sai suhelda ka puhtinimlikul tasandil, suurvõistlustel võis temaga kõnelda kodustest asjadest, mitte ainult spordist. Ta teadis alati kõiki meie sisemisi probleeme, rõõmsaid ja kurbi hetki.

Väga palju tuge sain Toomalt 1988. aastal Calgary olümpial.

Võistluseelsel õhtul kõndisime mööda linna, rääkisime Eesti elust, spordielust, eelseisvast võistlusest ja paljust muust. Ta oli mulle omamoodi pihiisa, kellele sain kõike rääkida. Samamoodi aitas Toomas Uba mind MMil Oberstdorfis 1987 ja MMil Val di Fiemmes 1991.

Tema kui spordireporteri küsimused olid asjatundlikud, mitte pealetükkivad. Neile oli mõnus vastata. Praegu on kogu spordiajakirjandus muutunud, enam ei saa rääkida kõike, mida tead või arvad. Usaldust ei ole enam.

Hindasin teda kui head asjatundjat. Toomas hoidis mind võistlustel kõigega kursis. Õhtuti saime kokku, vestlesime pudi-padi teemadel. See oli väga tähtis.

Meenub üks detail. Ta kutsus mind pärast võistlust alati oma reporterikabiini. Jõime kohvi ja sõime kooki. See oli tore traditsioon.

Val di Fiemmes arvas Toomas, et medal peab tulema. Sain aga tubli neljanda koha, taktikaliselt löristasin parema maha. Alguses oli ta jäik, pettunud. Hiljem aga analüüsisime, miks nii juhtus. Seegi oli mulle tähtis.

Veel meenub üks intervjuu telemajas. Toomas tutvustas ruume ja inimesi.

Sellest ajast olen paljudega teretuttav.

Toomas ei kiirustanud kunagi intervjuud tagant, vaid lubas mõttel rahulikult liikuda. Vaid korra alustasime üht intervjuud uuesti: olin öelnud Ida-Saksa, mitte võimude jaoks korrektselt Saksa Demokraatlik Vabariik.

Ükskord, juba treenerina töötamise aegu, pidin olema suusaliidu suuvooder läbirääkimistel ETVga. Saime Toomaga asjad korda, sest mõistsime teineteist ja andsime parima, et teleekraanile jääks ala, mis oli sidunud meid pikki aastaid.

Ma arvan, et me saanuks hästi läbi ka siis, kui ma olnuks ujuja või jalgpallur või kes iganes…

Eesti ühiskonnale oli Toomas muutuste ajal ehk 1990. aastatel valgustaja, silmad. Ta ajas telemajas spordiasju väärikalt, kasutades selleks kogu oma energiat ja jõudu.

Ennekõike meenub mulle Tooma pisut kõkutav ja väga nakatav naer…

Foto: ---



Kas sebra sitt on triibuline?

Toomas Uba:
Lillehammeri olümpiamängud on televisioonis kõige ilusamad olnud. Kogu “Talve-TV”-idee tuli meie toimetuselt. Lillehammeris olid töötingimused ülihead, paremad kui meil kunagi kuskil on olnud. Olime seal kuuekesi: mina, Tiit Rääk, Lembitu Kuuse, Are Eller, Helar Osila ja filmioperaator Ilmar Loomann. Eriti hea meel oli mul, et saime Loomanni kaasa võtta. Ta on väga hea operaator ja ometi kord saime tasuda tema aastakümnete pikkused lumes sumamised kodumaiseid suusavõistlusi filmides. Kui ma Lillehammeris pärast pikka päevatööd magama jäädes kuulsin mehi köögis vaidlemas, kas sebra sitt ikka peab triibuline olema, siis tundsin, et nende meestega võib olümpiat teha. Mõte liikus.
1995

Foto: ---