Vahepeal, mõni minut pärast kaheksat, piiksub Toompea korrapidaja ruumides signaal.
Korrapidaja Toivo Pärnpuu, kes öö läbi on lossis valvel istunud, hakkab Pika Hermanni torni ronima. 8.15 tuleb heisata lipp.
Kui kiiresti teha, võtab tornijõudmine aega neli minutit. Trepp on kitsas ja astmeid 215.
Riigikogu Kantselei direktor Heiki Sibul, kleenuke tegelane, mahub treppe pidi lahedasti liikuma. Sibul (kes sel päeval Ekspressi võimukoridorides ringi juhatab) ronib torni ja räägib, et sellist elukutset nagu Pika Hermanni lipuheiskaja pole tegelikult olemas.
Lipu heiskavad need Toompea valvemeeskonna liikmed, kes on parajasti tööl.
Nii. Oleme kohal. Soome ei paista, aga vaade on jumekas.
Kus see Tuglas siis vangis istuski? Keegi rääkis, et Tuglas istus seal, kus hiljem oli kuningriiklaste tuba. Ja keegi rääkis, et seal, kus praegu istub korrespondent Gunnar Paal.
Järsku prahvatab häälekõvendajatest nii vali "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", et vaata, et sa üle ääre alla ei kuku.
Lipp tõuseb.
Kunagi oli keegi oma Austraalia külalistega suvehommikul kella viie ajal Toompeale vaatama läinud, kuidas lippu heisatakse. Seisid siis Austraalia külalised kell viis Toompeal, pead kuklas, aga lippu ei kuskil!
Kord on selline, et suvel, kui päike tõuseb kas või kell neli, heisatakse lipp ikkagi kõige varem kell seitse. Ja õhtul ei langetata hiljem kui kümme.
Too veel Austraalia külalised öösel õue tuule kätte!

Vahepeal on magus saialõhn mööda koridore rahvaasemike tubadesse imbunud ja esimesed huvilised on leti ääres ootel.
Saiu-pirukaid küpsetab Toompea lossi ahi päevas kakssada. Kringleid tehakse nii palju, kui tellijaid on, ja selliseid, nagu keegi tahab - singi-juustu ja singi-porru või singi-seene. Vastla­kukleid tehti tänavu nelisada.
Kohvi juuakse Toompeal päevas ära sada tassi. Pluss see, mis tubadesse viiakse. Aga mõnikord ei jooda nii palju. Mõnikord juuakse vett. Ja mahla minevat metsikult.
Paar-kolmkümmend aastat tagasi, kui Toompea lossis tegutses ENSV Ministrite Nõukogu puhvet, käis tollane olümpiasangar Jaan Talts korrapäraselt siin valgutagavarasid täiendamas. Raskekaallase organism vajas energiat, kehakaalu ei saanud rasvase toiduga suureks ajada. Talts tegi tollase asjadevalitseja ees ("Simm või mis ta nimi oli!") sügava kummarduse, asjadevalitseja kirjutas välja viis purki kalamarja või tursamaksa või lõhekonservi. Talts läks paberiga puhvetisse. Ja kui oli, siis sai. Kui polnud, siis ei saanud.
Aga see kõik oli nii ammu.

Politseimundris mees Väino Viinamäe (69) istub päevad läbi lossiplatsil politseiautos. Alati on ta heas tujus, kõiki ta tervitab, kõigile ta viipab. Ja saadikud, kes tööle tulevad, viipavad vastu.
Kui tuleks välja anda kolleegipreemia kõige sõbralikumale inimesele Riigikogus, võiks selle saada Väino. (Nii ütles rahvasaadik ­Hannes Astok.)
Politseinik Väino ärkab hommikul kell 5.45. Joob Lasnamäel kodus rahulikult kaks tassi kohvi. Ülepeakaela tormamine Väinole ei meeldi. Õhtul on ta valmis teinud võileivad, teetermose täidab hommikul. Sõidab bussiga ja trammiga ja natuke käib jala ja ongi enne kaheksat Toompeal. Tõmbab mundri selga, ajab politseiauto lossiväljakule ja tööpäev algab.
Väino asi on vaadata, et võõrad autod platsile ei pargiks ja et Riigikogu rahvas oma sõidukid ilusti ära mahutaks.
Kõige varasemad tulijad on hommikuti ­Taavi Veskimägi, Jüri Tamm ja Vladimir Velman. Riigikogu liikmed sõidavad ise autoga kohale, erandid välja arvatud. Eiki Nestor tuleb taksoga (tal pole lubagi), Mai Treial tuleb taksoga. Mart Nutt mõnikord taksoga, mõnikord jala.
Mõni aeg tagasi oli lossiplatsil kolm vaatamisväärsust, mida välisturistid hoolega pildistasid.
Kõige rohkem klõpsutati vene kiriku sätendavaid riste; objekt number kaks oli Jaanus ­Rahumägi Hummer kohe kiriku kõrval ja kolmandaks platseerus (mõningase vahemaaga) võimukeskus Toompea loss. Praeguseks on Toompea ühe turismimagneti võrra vaesem, sest Rahumägi pargib oma Hummerit lossihoovis.
Uhkemaid autosid on lossiplatsil Raivo ­Järvi Saab, mis on Väino meelest küll isikupärane ja kena, aga väga madal. Väga ettevaatlik peab sellise autoga olema.
Riigikogu noorima liikme, 22aastase ­Kalle Pallingu must Chrysler 300c seisab lossi seina ääres. Siin on ka Erki Noole auto, millel ei varastata lossi ees vähemalt rattaid alt ära nagu staadioni juures.
Mark Soosaar ei peenutse, tema on mikrobussiga, ja on näha, et sellega sõidetakse vahel ka kruusaseid teid.
Soosaar arvab, et lossiesisel platsil ei peaks üldse autosid olema. Et autode jaoks tehtagu maa-alune parkla.
Hannes Astok turtsub selle peale naerda: "Ja mis siin siis olema peaks? Hülged?"

Ene Ergma ärkab oma Tallinna korteris hommikul kell seitse.
Tööpäev algab tal kell üheksa.
Assistent Anneli Entson tuleb kaheksaks, et lehed läbi vaadata ja Ergmale põhjalik ülevaade anda. Aga kus sa saad! Ergma on ise ka kell kaheksa platsis ja asub krabinal ajalehtede kallale. Sealjuures räägib ise, et on õhtuse eluviisiga ja magaks hommikul poole päevani välja.
Kui olukord nõuab, tehakse Ergmale kõigepealt soeng. See juhtub 8.30 paiku Riigikogu juuksuri juures.
Imestada pole siin midagi. Kui Mart Laar oli peaminister, jäädvustas Ekspressi fotograaf Tiit Veermäe, kuidas Mart Toompeal päeva alustas - peadpidi pesukausis. Oli 1993. aasta kevadtalv.
Esimese kohvi joob Ergma Riigikogu kohvikus. Nii on see kogu aeg olnud. Või võtab kiluvõileiva ja mahla. (Kiluvõileib on muide Riigikogu rahva hitt number üks.)
Ja nüüd! Valdkond, mida Ergma puhul esimese hooga ettegi ei kujutaks - tennisemäng. Kolmapäeva hommikuti mängib Ene Ergma võimaluse korral tennist, ­vastasmängijaks treener Leena Lapimaa. Ja vahel Kristiina Ojuland või Igor Gräzin. Gräzin tunnistab, et on Ergmale enam-vähem võrdne tennisepartner, mis tähendab, et meesmängijana on Gräzin tunduvalt nõrgem kui Ergma naismängijana. Ergma mängustiili iseloomustavat harvaesinev asjaolu: kui tal midagi ei õnnestu, kirub ta a i n u l t iseennast. Ja seda teeb ta halastamatult.
Möödunud suvel osales Ergma veteranide võistlustel Pärnus ja tuli paarismängus Lapimaaga teisele kohale.
Jaan Poska, kelle ametiruumides Ergma tegutseb, oleks pidanud samuti sporti tegema ja tervislikumalt sööma. Aga see on tagantjärele tarkus. (Kuu aega pärast Tartu rahu allkirjastamist suri Poska infarkti.)

Reformierakondlasest rahvasaadik Raivo Järvi näiteks ei saaks üldse elada, kui kolm korda nädalas jõusaalis ei käiks. Korraga võtab läbi kaks lihasgruppi. Ükspäev rind ja triipseps, teine päev selg ja biitseps, kolmas päev jalg ja õlg. Ja kõhulihastele tuleb teha harjutusi kogu aeg.
Järvi peab ennast tagasihoidlikuks spordimeheks, kuigi on treeninud regulaarselt 27 aastat. Aga Jürgen Ligi, ­Meelis Atonen ja Andres Taimla olevat päris profid. Olgu nad kas või välislähetuses ja oodaku kell kaheksa hommikul ees tähtis kohtumine. Nemad kargavad hommikul kell kuus hotellist välja, tossud jalga ja mööda puiesteed leekima! (Atoneni kohta käib see jutt mõistagi minevikus.)

Hommikune aeg on Toompea lossis vaikne aeg, mil rahvasaadikud endasse uut infot ammutavad. Tõsisemat loomingulisust ja süvenemist nõudvate ettekannete ettevalmistamine jääb Ene Ergmal pealelõunaks.
Politseinik Väino istub maja ees autos ja loeb peast ette, missugune on Riigikogu nädala ajakava. Mis kell ja mis päeval algavad istungid, mis kell fraktsioonide koosolekud, millal läheb kaua, millel kiiresti õhtule saab.
Kinnistu Lossi plats 1a hoonealune pind on 7415 m2 ja hoone kasulikku pinda on 13 787 m2.
Riigikogu Kantseleis töötab 268 inimest ja kui Riigikogu saadikud juurde arvata, siis on lossi töötajate arv 101 võrra suurem.
Vaipu on võimukoridorides kokku 870 meetrit, aga Riigikogu koristajad tolmuimejatega ringi ei jookse. Vaibapuhastamise teenus ostetakse sisse.
Koristajad ilmuvad tööle hommikul kell 6 ja 8.30 teevad minekut. Pühapäeviti on nad aktsioonis 12.00 kuni 16.00.
Nooremapoolne irvhambast rahvasaadik kirjeldas oma elamusi vaatepildist, kuidas keskealised rõõmsad koristajatädid keskhommikul lossiuksest välja pudenevad, näod kiriku poole pööravad, suure kaarega risti ette löövad ja mäe otsast nelja ilmakaare suunas laiali sibavad.
Aknaid on Toompea lossil nii arvukalt (see arv pole teada), et pesuks kulub aega keskeltläbi kuu.
Elektripirne vahetatakse lossis päeva jooksul ära vähemasti seitse.
Kui kõvasti lund sadama hakkab, kutsutakse teenusepakkuja oma masinapargiga teid puhtaks lükkama. Tublisid majahoidjaid on koosseisus kolm.

Vanasti oli Toompeal sära ja kirge rohkem - see "vanasti" oli 90. aastatel.
Nüüd olevat igav ja tuim, ägab ajakirjandus.
Öistel istungitel spiiker ­Toomas Savi valitsemisajal juhtus vahel nõnda, et mehed võtsid istungi ajal kärakat, nii et tühi taara laua all kolises. Toomas Savi pöördus tagumiste ridade poole: mehed, teeks järsku nii, et vähemasti k o k k u l ö ö m a ei hakka!
Kord, kui kellahelin saadikuid puhvetist saali kutsus, oli tänane Tallinna meediašeff, keskerakondlane Georg Pelisaar sasinud isamaaliitlase Jana Padriku oma jõulisse haardesse, visanud nääpsu naise üle õla nagu Soome turist kotitäie Saku Originaali ja tormanud istungitesaali. Padriku hädakisa on mõnel siiani kõrvus.
Mäletatakse, kuidas Arvo Sirendi kole luuleliseks kätte läks ja kõnepuldis Põhjatähest rääkis. Iga natukese aja tagant võeti vaheaegu.
Eesti kodanik Jüri Toomepuu ajanud sõrme püsti, et palub vaheaega - vaja valijatega nõu pidada. Jürgen Ligi torganud teisest saali otsast vahele: kummaga neist!?
Kord märganud saadikud, et lossis käib ringi paar imelikku tegelast, karvased ja koledad, lötakad riided seljas, suitsud tossavad suus. Pärast selgunud: uurivad ajakirjanikud tulid välja selgitama, missugused saadikud öösiti joovad!
Tänapäeval sellist nalja palju ei saa. No vahel saab. Vilja Savisaar ajanud veel hiljaaegu midagi natuke sassi. Jürgen Ligi teinud saalile ettepaneku, et kolleeg Viljale vist enam peale valada ei maksa!
Üldiselt ollakse viisakad. Üksteise peale ei karjuta, rusikatega kallale ei minda.
Reformierakondlane käib sotsi sünnipäeval ja sots istub reformimehega puhvetis. Istungisaali pinged ja retoorika jäävad istungisaali maha.
Ene Ergma pidas Draamateatris hooaja alguse puhul kolleegidele kõne ja tõi välja mõningaid episoode. Keegi valija kirjutas:
Küll on haritutel inimestel ikka hea pealt vaadata ja kuulata kui matsikari seal riigikogus kakleb. Tuld ja tõrva teile ja peatset lõppu!
Teine kirjasaatja oli mõnevõrra teist meelt: Meestest kauneim, kes sa oled ilmunud mu unenägudes ja keda tunnen ainult hääle järgi - arvan, et oled Riigikogust!
Riigikogu liikmed ise olid ka osavad kirju kirjutama. Arhiveeritud on järgmine dokument:
Lugupeetud Riigikogu esimees, austet härra Ülo Nugis!
Eesti Vabariigi Riigikogu saalis on h i i r. Kui ta meie kompuutri juhtmeid ei näri, siis ta igal juhul on m u s t a n u d minu pulti. Palun meetmed tarvitusele võtta!
Riigikogu kantselei on saanud kelleltki järgmise pöördumise:
Seletuskiri kantselei juhtkonnale. Palun lugeda põhjendatuks minu hilinemine 25. juunil. Voolukatkestus deaktiviseeris äratuskella töö.

Täiskuu ajal käib Toompea lossi ees igasugu hulle koos.
Üks vene poiss tuleb ja seletab silmade põledes, et on Vene luurest. Üks tegelane käib lossi akna taga kätega imelikke liigutusi tegemas. Tõstab käed kõrgele üles ja niisugune varjuteater läheb lahti, et vaata ja imesta.
Üks noor naine, ise viisakas ja puhtalt riides, seisab seljaga vene kiriku poole, näoga lossi suunas, ja kannab ette pikki raevukaid monolooge. Mis keeles ta seal seletab, pole päris selge. Eesti keel see ei ole, vene keel samuti mitte.
Kanada suursaadik tervitab Väinot igatahes eesti keeles, kui mööda läheb. (Tema sellesse seltskonda ei kuulu, kes täiskuu ajal aktiveerub.)
Riigikogu on oma tehniliste lahenduste poolest olnud eesrindlik algusaegadel ja on ka praegu. 1922. aastal oli telefoniputka midagi väga innovaatilist - Riigikogu koridori kavandati kolm telefoniputkat, mis on praegugi alles.
Riigikogu tänased IT-lahendused olevat nii moodsad, et mõnegi parlamendi IT-mehed olla näpu Eesti peale pannud ja tahavad siia stažeerima sõita.
Saadikute sõnavõtud ja ettekanded salvestatakse Riigikogu istungisaalis helifailile. Need tuuakse pärast saadiku esinemist kribinal-krabinal üles stenografistide kätte. Need kirjutavad teksti helifaili pealt maha. Must tekst peab üks tund pärast kõnepidamist internetis saada olema.
Edasi läheb tekst Riigikogu liikme kätte, kes seda ise parandada saab. Üks ööpäev aega sättida.
Kinkisime Gruusia kolleegidele stenografeerimise süsteemi.
Heiki Sibul tutvustab kultuurikomisjoni koosolekutoas pikka lauda, mille kohta kirjutati ajalehes, et see läks maksma sada tuhat. (No tegelikult läks natuke vähem.)
Laud on ilus, aga ajakirjandus pahandas, kui pillavalt Riigikogu rahva rahaga ümber käib. Lennart Merile laud meeldis ja olgugi et tal parlamendi vastu kõige kuumemaid tundeid ei olnud, oli ta seda vaadates öelnud, et no nüüd hakkab parlamendist küll rohkem lugu pidama!
Laua tegi valmis Tšapajevi vuntsidega venelane Viktor Dei. Mees oli poolteist meetrit pikk, aga oma parematel aastatel nii kõva kärakasõber, et kord kutsus ühest vanalinna õllekast endale koju kaks Tšehhi turisti, keeras ukse lukku ja jootis vennikesi 12 tundi järjest. Ise võttis muidugi ka.
Veel kõvem oli mees puutöö peale - oma tillukeses Lasnamäe köögis nikerdas selliste vanaaegsete kappide koopiaid, et asjatundjalgi oli raske vahet teha, on see nüüd uus või on see originaal.
Viktori arvates oleks võinud selle Toompea laua teha ka 75 000 krooni eest, aga vähemaga poleks kindlasti hakkama saanud - üks kuupmeeter välismaist punast puud maksis tollal 25 000 krooni.
Kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg istub siinsamas kõrvaltoas.
Kõik küsivad, mis imeasi see on keset kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergi tuba.
Kas on kamin või on seif? Tegelikult on see lift. Kunagi oli siin perekonnaseisuamet. Ja keldrikorrusel oli arhiiv. Ja kui kellelgi oli vaja mingit paberit, siis saadeti paber liftiga keldrist korrus kõrgemale. Lift on kõigiti töökorras.
Kreitzberg sõidutab põlevkivitüki, mis talle Virumaal kingiti, liftiga alumisele korrusele.
"Vaatame, kas saame kivi tagasi! Või tuleb äkki konjak?" küsib kelmikalt kultuurikomisjoni nõunik Terje Põder.
See on Ignar Fjuki teene, et lift tänini alles on.

Endine spiiker Ülo Nugis on tegus mees ja 1990. aasta suvel, kui Riigikogu liikmed suvepuhkusele sõitsid, seadis Nugis sisse ruumi isikliku hügieeni ja lõõgastuse tarbeks. Võti oli ainult temal ja tema abilisel Karl Tiilikul. Nurgas oli diivan, telefon, vist ka televiisor. Praegu on Nugise kemps taas tavaline kontoriruum.
Toomas Savi jälg ajalukku on Toompea lossi jõusaal. See on ruum, kuhu "tullakse poliitikuna ja lahkutakse inimesena", kui Heiki Sibulalt sõnu laenata. Tõsisemat sporditegemist Savi jõusaalis ei kohta. Saunalisi küll.
Ja vahel, kui lossis uitab ringi IRLi mehe Tiit Matsulevitši elusuurune vaim, ilmutab ta end just Savi jõusaalis, kus teda on kuuldud pikki ukrainakeelseid telefonikõnesid pidamas.
Veel olulisi objekte. Maksumaksjate suureks kurvastuseks tuleb tõdeda, et mingit Rein Langi veinikeldrit Toompea lossi keldrites ei ole. Keldris, täpselt Riigikogu presiidiumi all paikneb väliskomisjoni dokumendihoidla, paekivisse raiutud ja betooniga vooderdatud ümmargune ruum. Veinikelder sobiks siia iseenesest täitsa hästi.
1922. aastal tundus ajakirjandusele, et uus parlamendihoone näeb jube välja. Vallavanemad said moodsat maja nähes tõsise šoki, aga suutsid selle avangardistliku obaduse siiski kuidagi ära seedida. Jaan Tõnisson ei olnud majaga üldse rahul.
Kui Eesti riik ükskord rikkaks saab, ehitatakse kindlasti uus maja, oli üldine arvamus.
Mart Kalm ütleb, et niisugust stiilipuhast ekspressionistlikku parlamendihoonet pole kuskil mujal ja meie rahvasaadikud on õnnega koos, et neil on nii ilus Riigikogu maja.
Pagar Helju ja kokk Ülle saavad koju vastavalt sellele, kuidas kulgeb saadikute päevakord. Mõnikord juba kell kaks päeval, mõnikord kell seitse õhtul.
Sõbraliku politseivormis mehe Väino päev lossiplatsil lõpeb kell neli.
Kell kuus lõpeb ametlikult Riigikogu esimehe tööpäev, aga Ene Ergma peale see kellaaeg enamasti ei laiene.
Õhtuti võivad olla ajakavas ametlikud õhtusöögid riiki külastavate kõrgete ametiisikutega ja kolleegidega teiste riikide parlamentidest. Ergma ajagraafikut planeerides lähtuvad nõunikud sellest, et kolmapäevane istung võib kesta kaua ja kohtumised oleks mõistlik esmaspäevale-teisipäevale sättida. Reedeõhtud jäetakse võimaluse korral vabaks.
Istungitevabal nädalal on kohtumisi-esinemisi kaugemates kantides (Tallinnast vaadates), näiteks Tartumaal ja Jõgevamaal. Ja need päevad jõuavad õhtusse umbes 22 paiku, mil Ene Ergma jõuab oma päriskoju Tartus. Parimad mõtted tulevat tal muide öösiti.

Lipp Pika Hermanni tornis langeb sel nädalal veerand kuue paiku õhtul ja üle Toompea kõlab "Mu isamaa armas", mida tuulehoog mööda Kassisaba tänavaid tähelepaneliku linnakodaniku akende tagant mööda pillutab.