TOOMPEA SALADUSED: Sotside vandenõu: Tarand pukki!
Kaksteist aastat tagasi sain Ekspressis ülesande kirjutada persoonilugu uuest peaministrist Andres Tarandist. Tema lähedased väitsid nagu ühest suust, et mees punnis enne riigijuhiks nõustumist kõvasti vastu. Neid usaldades panin loole pealkirja "Viimase häda kandidaat".
Kas see oli tõesti nii? Või lasin ma ennast allikatel ninapidi vedada?
Nüüd avastasin, et Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei on andnud riigiarhiivile üle hunniku 90. aastate alguse materjale.
Juhatuse koosolekutel peetud dialoogidest selgub sõna-sõnalt, kuidas Eestile tehti uut peaministrit.
1994. aasta algab sotsidele masendavalt. "Mis nüüd lahti on?" küsib erakonna esimees sotsiaalminister Marju Lauristin. Mõõdukate kaubamärgi all Riigikogusse pääsenud sotse fännab nutused kolm protsenti rahvast. Äsja toimunud kohalikel valimistel saadi Tallinnas vaid 4000 häält ning null kohta linnavolikogus. Partei laul tundub olevat lauldud.
Parajasti on hullud päevad ka valitsuses, Isamaa lõheneb peaminister Mart Laari toetajateks ja vastasteks. Viimaseid juhib kaitseminister Indrek Kannik.
Sotside juhatus koguneb tulevikku arutama 19. mail. Tuleb ka keskkonnaminister Tarand, kel muidu sinna asja ei ole. Mõõdukate nimekirjas kandideerinud mees ei kuulu ühtegi parteisse.
Tarand esitab Isamaa tüli kohta omapärase seletuse - äkki on tegemist bioloogiliste põhjustega? "Õllesõprade tudengiklubi ei saa kesta kaelakuti kuni pensionini välja," arutleb Tarand. Nii tema ise kui Laar ja Kannik esindavad Eesti Üliõpilaste Seltsi kolme eri põlvkonda.
Lauristin võrdleb valitsuse olukorda näitega teatrist: "See oleks nagu Shakespeare'i järgi, kui lava on laipu täis ning siis tuleb keegi ja tõstab krooni üles."
Tarand taipab vihjet suurepäraselt, kuid ei tõtta krooni haarama. Uue peaministri otsinguid nimetab ta "kole ilusaks mänguks", mida mängitakse "luust ja lihast nuppudega".
Lauristin jätkab mesijuttu: "Andrese variant ei ole paha. Sa ei ole ju päris puhas sots." Sotsiaalministri meelest on valitsus koomas: "Küsimus on ainult, millal "lohv" katkestatakse. Laar ei vea enam välja. Ta on juba ajaloos."
Ülekuulamised adamshööringutel
Hoolimata suurest kiusust ja tülist elab Laari valitsus 1994. aasta kevade üle. Parteid alustavad kohtumisi võimalike peaministrikandidaatidega. Mõjuka ERSP-lase Jüri Adamsi järgi kutsutakse neid "adamskuulamisteks" või "adamshööringuteks". Vandeseltslastele tutvustavad oma mõtteid Enn Tarto, Kaido Kama, Jüri Luik, Ülo Nugis.
Kui uudistesse lekib Tarandi nimi, peab Eiki Nestor midagi vastama. "Vingerdasin," tunnistab Nestor hiljem sotside juhatuses.
Mõõdukates küpseb seisukoht, et mitte kellelgi pole riigi huvides õigust keelduda ka kõige kõrgemast ametipostist. "Meie pakume Tarandit," kinnitab Lauristin.
Ometi pole Tarand esimese järgu kandidaat. Noorte vihaste ja parempoolsete hiilgeajal mõjub üle 50aastane mees kohatult tasakaalukana.
Tarandi flirt sotsidega algas juba 1990. aastal, kui ta kuulus parteitu toe tajana Ülemnõukogus nende fraktsiooni. Aga nagu prantslased ütlevad, tuleb otsida naist. Andrese abikaasa Mari Tarand on Marju kursuseõde. Kahe mõjuka perekonna sidemed pärinevad 60ndate ülikooliajast.
Valitsuskriis saab uue hoo sügisel. Ootamatult selgub, et peaminister on rublad valitsuse teadmata Tšetšeeniasse müünud. Lauristin pettub oma õpilases Laaris ja otsustab ameti maha panna. See tähendab ka Laari lahkumist.
Sotsid arutavad innukalt, kes nüüd ohjad haarab. "Aga võta ja tee see valitsus ära!" soovitab Lauristin.
Tarandi vastus üllatab: "See oleks tore, aga seda ei lasta ju teha."
Lauristin käib nagu uni peale: "Kolm päeva ja 55 häält on olemas. Kui tunned, et isamaa on hädaohus, siis võta see asi ajada."
Tarand kaebab, et Keskerakond esitab vastuvõetamatuid tingimusi. Näiteks ei tohiks ta seada end üles järgmistel valimistel.
Lauristin käib välja eksklusiivse info Koonderakonnast: "Kui nii mõistlik mees kui Tarand astub peaministriks, siis nemad toetavad."
Kogu sotside juhtkond nõuab vastust: "Tarand, kas sa oled valmis?"
"Ma olen varem nõustunud juhul, kui on väga raske," vastab mees. Lauristin pressib edasi: "Nüüd ollakse pigis."
Tarand ei taha Laari kukutaja kuulsust. Tema toetaks liberaalist rahandusministrit Andres Lipstokki. "Kui see ebaõnnestub, siis tulen mina kõne alla."
Priskilla edastab teate Jumalalt
Sebimine jätkub. Tarandi masseerimises osaleb isegi prohvet Priskilla. Tarand ei tohi jah ütelda, sest Jumal on peaministri koha määranud Jüri Toomepuule. "Seega minust tuleb juttu alles siis, kui kaks korda on oldud soos ja mitte kuhugi välja ei jõuta," lubab Tarand.
Lauristini see ei rahulda. Ta lubab minna president Lennart Meri jutule: "Ütlen, et sa oled nõus ja tääk on püsti... Noh, ja ülehomme oledki kohal."
Tarand mossitab: "Peaministriks minekuks ja olekuks peaks nagu tahtmist ka olema. Minul aga seda napib."
Sotsiaalministri kohalt lahkuv Lauristin teeb kannapöörde. Ta lubab tulla Andrese valitsuses ükskõik millisele postile!
Tarand vastab pika kurtmisega. Temast on valesti aru saadud, et "vana ikka trügib". Ka polevat tal peaministrile vajalikke isikuomadusi. "Noh, kujutage mind ette seal ees pudrutamas!"
President Meri mees peaministriks on Siim Kallas. Eesti Panga presidenti kui kapitalismi maaletoojat põlgavad sotsid sama palju kui Laari. Nende väikesel taganttõukamisel kukub Kallas oktoobri keskel Riigikogus läbi.
Nüüd võiks Eesti saada naissoost peaministri. Kuid Valve Kirsipuu närvid veavad võimalusest kuuldes alt. "Valve sattus paanikasse ja püüdis varjuda," kirjeldab Mihkel Pärnoja.
Presidendi juures käib kibe arvutamine, mitu häält keegi saaks. Kell pool üks öösel annab Tarand oma nõusoleku.
Tarandit tagant sundinud Lauristin aga unustab oma tõotuse tema valitsusse minna. "Käbe vanamutt kulub teile ära ka tulevikus," lubab Eesti sotsiaaldemokraatia ema. Kuna "diplomaadist" peaministril on "tulekustutajat" kõrvale vaja, pannakse rahvastikum inistriks Eiki Nestor.
Saksa tippsots töötleb Tarandit
Algab Tarandi hiiliv sotsistamine. Aeg-ajalt sipleb ta vastu, kuid Lauristini juhtimisel jõuab ikka ja jälle õigele arvamusele.
Näiteks teatab peaminister, et märtsis 1995 Riigikogu valimistele tema ei lähe. Lauristin: "Ei, ei. Ka mina olen nimekirjas."
Tarand teeb möönduse: "Olen öelnud, et tõenäoline on, et ma ei kandideeri. Hinges olen sotsiaaldemokraat."
Survet peaministrile tugevdatakse. Vandenõusse kaasatakse isegi välismaa tipp-poliitikuid, nagu Saksa sotsiaaldemokraatliku partei liider Rudolf Scharping.
Tarand lubabki kandideerida Mõõdukate esinumbrina. Sotside valimisprogrammi esitlus peaks toimuma hotellis Kungla. Ajakirjanike huvi äratamiseks plaanitakse kohale tuua peaminister isiklikult. Tarand peaks teatama, et "tema aktiivselt kampaanias ei osaleks ja demonstreeriks seal oma plakatit".
Järelemõtlemisel tunnistatakse Kungla vähesoliidseks kohaks ja Tarandi sõnum tegelikkusele mittevastavaks.
5. märtsil 1995 võtab Tarand valimistel üle 11 000 hääle, kolmandiku Mõõdukate saagist! Temast saab fraktsiooni esimees, kes on endiselt parteitu.
Sügisel vaidlevad sotsid Karksi-Nuial kaks päeva järjest, kuidas edasi. Kavatsetakse liituda teise pisipartei, Liia ja Uku Hänni Maa-Keskerakonnaga. Ühendatud jõu nimeks saaks järeleproovitud Mõõdukad.
Nestor tunnistab, et liidriks vajatakse poliitilist tähte. Muidu ei suuda ta teostada oma poliitilist kreedot: "Peksta Milton Friedmanit koos oma Nobeli preemiaga Eesti riigist nii kaugele, kui vähegi jaksame."
Endisel peaministril on sotside kavades tähtis roll. Selja taga räägitakse temast nagu mingist poolmütoloogilisest olendist - "Puuslik Tarandist". Lauristin üritab tuua arutelu maa peale: "Tarand ei ole mingi maskott ega mömm. Ta on väga tugev isiksus."
Nagu varem, jääb Tarand seegi kord ettepanduga nõusse. See peab aga olema saladus. Peasekretär Lembit Luts õpetab: "Väljapoole peab asi olema esitatud nii, et Tarand kutsub kokku uue erakonna."
Tarandist saab Mõõdukate juht aastateks 1996-2002. Toompeale järgneb koht europarlamendis, kuid mees ei saa Brüsseliski rahus tööd teha. Ta peab püüdma hääli tuleva aasta Riigikogu valimistel. Lauristini ammune investeering toodab sotsidele jälle kopsakaid dividende.
Ivar Raig tegi 115 000 kroonise tünga
Enamik sotside rahast tuli abina Skandinaavia vennasparteidelt. Enne krooni tulekut maksis erakond töötajatele palka Soome markades.
1992. aasta valimisteks andsid sotsid 115 000 krooni laenu Ivar Raigi juhitud Eesti Maa-Keskerakonnale (EMKE). See oli väga suur summa.
Raig raha tagasi ei maksnud, mis ajas sotsid raevu. Marju Lauristin keelas võlast avalikult rääkida: "See on võrdne meie poliitilise vabasurmaga." Peeter Vihalemm lohutas, et iga EMKE liige võiks kasvatada sotside jaoks ühe põrsa.
1994 said sotsid kirja Nelson Mandelalt, kes palus "kallitel seltsimeestel" toetada apartheidivastast võitlust. Aafrikasse otsustati saata vastus: "Tervitame neid südamlikult ja kurdame vastu oma rahamuresid!"
Presidendil olgu luba tappa!
Tartumaa sots K. Lust tegi 1992 põhiseaduse rahvahääletuse eel mitu ettepanekut.
"Vabariigi President võib vajaduse korral valitsuse liikme kohapeal maha lasta."
"Vabariigi Presidendi käsul lastakse eriolukorras Riigikogu liikmed maha istungjärgu vaheajal."
"Kaitseliit võib kahtlasi isikuid kinni pidada 72 tundi. Noorkotkad ja kodutütred võivad alaealisi kinni pidada 24 tundi."
Arhiivist ei selgu, mida partei ettepanekutest arvas.
