Nagu teatab USA haigustõrje- ja ennetuskeskuste veebilehekülg www.cdc.gov (ameeriklased jälgivad Põhja-Saksamaalt alguse saanud haiguspuhangut murega), on esmased sümptomid oksendamine ja kõhulahtisus, mis muutub raskematel juhtudel veriseks. Siis, viis kuni seitse päeva hiljem, võib järgneda see, mis muudab O104:H4 ohtlikumaks tavalisest kõhutõvest – hemorraagilis-ureemiline sündroom. Toksiini vallandavad bakterid panevad haigestunu tundma suurt väsimust, uriinihulk kuivab kokku, põsed ja silmakoopa limaskestad kaotavad oma eluterve roosa värvi. 22 juhul on Euroopas järgnenud ka surm.

Kolibakter on inimorganismis tavaline külaline, jõudes vastsündinu soolestikku esimese 40 elutunni jooksul. Paljud E. coli’d ei põhjusta mingeid vaevusi – mõningaid kasutatakse koguni probiootikumina –, sellal kui teatud alaliigid tekitavad tavalisemat tüüpi kõhulahtisust. O104:H4 on aga otsekui suguvõsa must lammas, kes jalutab kohale hämaral maiõhtul, silmis saatanlik naeratus ja sigaret alahuule külge kleepunud.

Tema minevik on vähe tuntud – O104:H4 pole varem selliseid massilisi mürgistusi põhjustanud –, kuid teadaolevalt resideerib ta tavaliselt kariloomade soolestikus. Inimorganismi jõudes – enamasti toore liha, pastöriseerimata piimatoodete või väljaheidetega saastatud toorete köögiviljade vahendusel – hakkab bakter eraldama shiga-tüüpi toksiine, mis toovad kaasa düsenteerialaadse haiguspildi, ent kahjustavad lisaks ka neere, vereloomet ja närvisüsteemi.

Ning loomakõhtudes on O104:H4 näinud kõike, sealhulgas antibiootikume, millega farmerid oma lihaloomi kasumi nimel täis pumpavad – omandades nii nende suhtes immuunsuse.

Toimivaid antibiootikume ei saa Terviseameti epidemioloogianõuniku Kuulo Kutsari sõnul alati kasutada, kuna “antibiootikum purustab raku, milles asub toksiin, ja seejärel toksiin väljub vereringesse ning võib põhjustada veelgi raskema mürgituse”.

Peamine ravi on vere puhastamine dialüüsiaparaadiga; protsess inimese päästmiseks kestab mitu päeva. Tehtud on ka vereülekandeid. Küsimusele, kui paljude hemorraagilis-ureemilise sündroomiga patsientide vastuvõtuks oleks potentsiaalselt valmis Eesti haiglad, jääb Kutsar täpse vastuse võlgu.

Hemorraagilis-ureemilist sündroomi põhjustavate E. coli’de klann on inimkonda rünnanud ka varem. 2006. aasta septembris reostas mürgine E. coli O157:H7 California väikses farmis spinatisaagi (hiljem peeti tõenäolisteks nakkuselevitajateks farmis vabalt ringijõlkunud sigu), tulemuseks vähemalt 276 salatitarbija haigestumine ja kolme vanaproua surm (ka tänavu on naised ülekaalus nii haigestunute kui surnute seas.

Kutsar ei välista põhjusena tõika, et nende dieeti kuulub rohkem värsket, rohelist ja üldiselt tervislikuks peetavat kraami, mida miski või keegi nüüd kuskil saastab.) Euroopas hetkel toimuva muudab eriti murettekitavaks asjaolu, et O104:H4 nakkab O157:H7st märksa kergemini – vaja on väga väikest bakterikogust – ning, sarnaselt kõigi teiste E. coli’dega, suudab levida ka inimeselt inimesele.

Ta on, kasutades eufemismi, “mustade käte haigus”. “Nakatunu saastab tualeti, kust saab haiguse terve inimene, või siis nakatunud laps saastab laua, kust bakter edasi levib,” kirjeldab Kutsar, mööndes, et võimalikku levikut suplusvee kaudu ei saa samuti täielikult välistada.

Kuid kus on nakkuse algallikas? Pisut paanilisel moel on Saksamaal eri kahtlusaluseid avalikult hukatud (ja hiljem süütuks tunnistatud) kiiremini, kui kõhutõbine kempsu tõttab – esmalt mõisteti hispaanlaste nördimuseks vääriti nende riigist pärit kurke, siis kõlasid teooriad Hispaania nälkjate, reostatud vee ja viimati ühe Hamburgi lähistel asuva oaidusid tootva farmi kohta. “Kuskil on tehtud suur viga,” nendib Kutsar, kuid kus – ja kas veategemine ikka veel kestab –, pole kindel.

Pooltühjas Ryanairi lennukis ütleb Bremenisse teel olev keskealine saksa proua, et arutas oma abikaasaga just, mida oleks turvaline õhtul süüa – valik langes hästi läbiküpsetatud pitsa kasuks. Naine imestab, kui vähe muret Eestis inimesed nakatumise üle tundsid. “Saksamaal pole hetkel võimalik salatit müüa isegi siis, kui see maksaks 10 senti kilost,” väidab ta.

Päris nii drastiline pilt siiski pole – kõledas ja jahedas Bremenis (lauspilvisus ja vaid 16 kraadi sooja) müüakse lennujaamas edasi võileibu, mille vahel nii mahlane tomat kui ka spinatilehed (kliente, tõsi, oli vähe). ­Ciabatta maksis 3 eurot, kõht veel ei valuta.

Kuulo Kutsar ütleb, et ta ei söö väljas ja et tema peres pestakse nüüd veelgi innukamalt käsi. Neid ettevaatusabinõusid on mõistlik meeles pidada – surm saabub ju tänapäeval sageli suu kaudu.

Kõige tavapärasemat kõhulahtisust põeb E. coli tõttu igal aastal 200 miljonit inimest, kellest 380 000 hukkub. Enamasti lapsed. Enamasti nõrgema hügieeni ja olematu arstiabiga arengumaades.

  • Enne söömist pese käed!
  • E. coli bakter on silmale nähtamatu – keskmiselt on kepikese pikkus üks viiesajandik millimeetrit.
  • Peiteaeg kestab tavaliselt 3–8 päeva.
  • Nakatumisest aitab hoiduda toidu koorimine, pesemine ja kuumtöötlemine vähemalt 70kraadisel temperatuuril.
  • 4. juunil leiti esimene enterohemorraagilisse E. coli’sse nakatunu naaberriigis Soomes. Eestis E. coli selle alaliigi põhjustatud haigestumisi veel registreeritud ei ole.