Tõnu Aarel on laia äärega sombreero ja vana hea Apelsin teeb Kristiine laadal mõnusat mürtsu.

Otse lava ees tammub särasilmne publik, teiste seas kaks keskealist isandat, ühel soni peas, teisel roheline jope. Soniga on Oleg – rätsep, taksojuht, praegu töötu. Ja jopega on Arvo, pulmavanem ja pillimees, praegu samuti töötu.

Olegi näost võib välja lugeda, et uni pole tal viimasel ööl kõige sügavam olnud.

“Kurat, väga ei julge lavale minna küll…”

 “Ära nüüd põe!”

Saabumas on nende artistikarjääri seni olulisim silmapilk. Lisaks neile ootab sama saatus gruppi küpses keskeas prouasid, kelle hulgast kõige impulsiivsem (Piret) ütleb sisendusjõuliselt, et kui Aino kohe ei tule, siis tema lavale ei lähe.

Paar aastat tagasi, töötuse tippajal, mõtles meeskonnakoolitaja ja endine näitleja Ülo Vihma, mida töötute heaks teha saaks. Kõikjal ainult nutt ja hala ja masendus. Tahaks teha midagi, mis teeks töötutel meele rõõmsamaks.

Käis mööda Tallinna töötute klubisid ja rääkis, et otsib inimesi, kellel pole tööd ja kes tahavad laulda. Kas neil häält on ja kas nad viisi peavad, polnud Vihma jaoks tähtis.

2010. aasta aprillis tuli Kristiine Sotsiaalkeskusesse kohale 15 inimest.

Ülo Vihma rääkis neile, et on ise samuti tööotsija, sest mis see vabakutseline muud on kui tööotsija. Peab pidevalt silmad lahti hoidma, kust midagi leiaks. Tuttav asi.

Hakati lauluproovidega pihta, esmaspäeviti kell üks koguneti Kristiine Sotsiaalmajja, et seal poolteist tundi mõnusasti laulda. Nimeks võeti tööotsijate laulu ja lusti selts “Saab ikka”.

Igaüks võib teha ettepanekuid, mida kavasse võtta. Igaühel on sõnaõigus. Kellele ei meeldi, võib vait ka olla, kui teised laulavad. Suuri vaidlusi pole olnud, korra pani Rain Olegile noodimapiga vastu pead ja see ongi vist kõik.

1. juunil 2010 esines laulu ja lusti selts juba töötute klubi lõpetajatele. Koguti raha laste leinalaagri jaoks – see on teraapiline laager, mis aitab leinaprotsessi läbida. Kokku saadi 350 eurot. Esineti Diakooniahaiglas ja Iru hooldekodus, Jõelähtme ja Peetri kirikus.

Kümme korda astuti suvel Tammsaare pargis üles tänavamuusikutena. Kui Paap nägi itaallasi mööda tänavat tulemas, lõi ta kitarrile energilisemad hääled sisse ja laulis “Volaare, ohooo, cantaare, ohohohooo”, ja itaallased olid “kõrvade peal” (nii ütleb Ülo Vihma) ja raha tuli robinal.

Kokku saadi 70 eurot ja see läks – mitte saia ega vorsti ostmiseks, nagu töötu puhul võiks arvata, vaid Paabu kitarri põhjalikuks remondiks. Kitarr tehti korda, ja lisaks sai Paap veel vutlari ja keeled.

Lauluseltskond on vahva. Piret ja Aino on nagu Leida Sibul ja Hilda Koni, laulavad kõva selge ja julge häälega, õppinud nad laulmist ei ole.

Rainil on ilus tämber, aga viisipidamine nii hea ei ole, ja ühes laulus hüüab Rain üksi fraase vahele – see on tema jaoks paras katsumus ja kõrvad lähevad tal tulipunaseks, kui ta sellega hakkama saab. Aga pärast on tal väga hea meel.

Ülo Vihma kujutleb, et kui saaks Raini räppima, oleks see tõeliselt vinge. Aga selleks tuleb Raini enne kõvasti meelitada.

Ülo Vihma räägib, et tänu sellisele mehele nagu laulu ja lusti seltsi kunstiline juht, proff pillimees Paap Saarna (töötu), on siin eriti hea.

Kui keegi taustaks klaverit klimberdaks, poleks pooltki nii hea.

Repertuaaris on tööotsijate laulu ja lusti seltsil kuuskümmend lugu.

“On arm meil möödunud ja ees on lahkumine…” kõlab Kristiine Sotsiaalmajas igal esmaspäeval.

“Kas pärast laulame “Puhu tuult” ka?” uurib Rain sel korral, kui mina proovis käin.

“Laulame!”

Siis kamandab Paap, et “tõstke nüüd ämbrid toolilt üles” (see tähendab, et tõstke tagumikud üles) ja teeme “Haanja miist”!”

Tõustakse

“Valma?”

“Valma!”

“Millegipärast see laul mulle meeldib!” õhkab Piret.

Ja siis “Tuhanded külad, tuhanded talud…” (Piret: “See on ka õudselt ilus laul!”). Ja siis tehakse Aino lemmiklugu “Kui on meri hülgehall, ja on südames nii hall…”

Ja siis räägib Paap, et diktsioon peab olema selge. “Muidu tuleb selline pudru et mitte keegi ei saa aru, mida te siin…”

Juba sõrmitseb Paap uut meloodiat.

“Sulle kõik nüüd ütlen, kuid see asjata, seda tean! Näen ju, millest sa mõtled, näen, et sul pole olla siin hea…”

Paap, vana kala, teeb igasugu keerulisi soolosid ja laulab kaasa jumal teab mis häält.

“Paap, sa ei tohi meid narrida!” hüüab keegi.

“Olen ma teid narrinud?”

“Jaa-jaa, kogu aeg!”

Ja juba kõlavad Paabu kitarril uued akordid.

“Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis!” prouad õõtsutavad ennast lauldes küljelt küljele. “Tead sa, suur toomepuu, miks sinuga vestlemas käin?”

Ja siis on selleks korraks läbi ja Aino saab minna herneid maha panema ning Piret jookseb koju, sest tütar saab kakskümmend viis ja tegemist on nii palju.

Aga see oli kõigest proov. Nüüd tuleb esinemine.

Tromboonivirtuoos Ants Nuut, punane jope seljas (ja nina sama punane), teeb Kristiine laada laval nalja. Ta räägib, et Tõnu Aarel on nii palju jalgrattaid, ja et kui ühel kumm tühjaks läheb, ei viitsi Tõnu neid pumbata, võtab järgmise ratta. Ja et Antsu suurimaid rõõme elus on see, kui ta saab Tõnu kumme pumbata.

Laulu ja lusti selts jälgib mängu keskendunud nägudega.

Piret kordab, et kui Aino ei tule, siis tema lavale ei lähe.

Aino tuleb. Rambipalavik on tunda. Ja siis saabub tähetund.

Jaan Arder, oranž soni peas, kuulutab välja, et nüüd tuleb lavale lisajõude, “aga andeks, kas meil siin on veel üldse ruumi?”.

Ja siis kõlab “Viis viimast” tööotsijate laulu ja lusti seltsi ja Apelsini ühistöös.

Kui õnnelikud tööotsijad lavalt maha tulevad, ütlevad nad nagu ühest suust, et tunne on nii hea, et pool repertuaari oleks võinud ühtejutti maha laulda.

Eriti kahju on, et ei saanud laulda Monty Pythoni laulu “Always look at the bright side of life” viisil tehtud laulu, mis tööotsijale nii hästi sobib.

Sõnad Paap Saarna, viis Eric Idle – “Vaata alati elu helgemat poolt”.

Kui kinga saanud sa, sa tead, et üksinda

Sa pole, sest on meid ju suur armee;

Ja kuigi nutune on tänapäevane,

Sa homme naerdes vaatad kõigele.

Vaata alati elu helgemat poolt! Vaata alati elu helgemat poolt!

“Vaat see on hea laul!” ütleb Piret.

“See on super laul!” kordab Aino.

See on sama positiivne laul nagu nad isegi.