Tordi-Nadja imestab: kuidas ei saa hakkama? Peab saama!
“Ma ärkan oma Haapsalu-kodus hommikul kell viis, käin koeraga jalutamas – mul on mops Bella, kellel on lömmis nina ja kes norskab nagu vanamees. Ma elan heas kohas, turg on lähedal, meri on lähedal, mets on lähedal – jalutada on hea.
Ja kell kuus lähen bussi peale ja sõidan Tallinna. Kahe tunni pärast olen kohal, lähen kohvikusse Komeet, ja alles siin joon ma oma hommikukohvi. Vaatan aknast vanalinna peale ja naudin rahulikku hetke, kui inimesed pole veel saabunud.
Vahel ma ei usu ise ka, et see olen mina – et mul on nii hea ja rahulik elu. Kui ma Lagedil elasin – sellest on nüüd juba aastaid möödas – oli ikka hullumeelne aeg.
Hommikul 3-4 läksin lauta lehmi lüpsma. Pesin udara sitast puhtaks, panin lüpsimasina külge, ja siis tõmbas lehm sabaga vastu tatti! Ma nutsin, see oli nii raske!
Öösel lüpsin, hommikul kell seitse pidin juba Moskva kohvikus pirukaid küpsetama. Õhtul kohvikust jälle lauta, ja siis koju laste juurde. Lapsed lugesid mulle koolitükke ette, aga mul tuli uni peale, ega ma ei jõudnud kuulatagi. Hiljem, kui nad juba suured olid, siis rääksid, et jätsid pooled read vahele, ema niikui ei kuule!
Tegin kodus söögi valmis – vareenikuid ja pelmeene, need olid sügavkülmas ja lapsed ise võtsid ja tegid soojaks.
Ma imestan, kui inimesed räägivad: oi, ma ei jaksa, ma ei saa hakkama! Peab jaksama, peab hakkama saama! Peret tuleb ju toita!
Teine asi on see, kui sa tööst ka rõõmu tunneks. Et sa teed seda, millest oled unistanud!
Kui lapsed olid suured, müüsin Lagedi-korteri ära ja kolisin Haapsallu. Müüriääre kohvikus vajati pagarit, viisin CV ja sobisin. Anni Arro koostas seal parajasti menüüd ja me proovisime öö otsa temaga koos igasugu asju teha. Oi, see oli huvitav!
Nüüd on kõik hea, elu on rahulik. Mis ei tähenda, et tööd vähe oleks. Mu 83aastane ema ütleb, et mis sa mässad, ise juba üle kuuekümne, ega sa nooremaks ei lähe. Aga mulle meeldib.
Nii kui homikukohv joodud, vaatan Komeedis letid ja kapid üle – kuidas tordivarudega on – ja siis hakkame kondiitri ja pagariga tööle.
Päevas teeme keskeltläbi viiskümmend torti.
Kui ma uut torti välja mõtlen, siis teen ma midagi valmis ja annan teistele proovida. Teiste soovituste järgi siis muudan mida vaja. Ise maitsen muidugi ka, aga see võib figuuri peale hakata. Mõni küsib, et kas mul on heeringas pidevalt käeulatuses, kui torte teen.
Ei ole. Heeringat ma ei söö, aga hapukurki võtan vahel heameelega vahele.
Tööpäev kestab viieni ja pool kuus läheb juba buss tagasi Haapsalu poole. Bussi peal saan ma pilkude järgi aru, kui keegi mu ära tunneb. Siis ma vaatan, mida ta küll mõtleb. Mõni tuleb ja räägib, et on ka proovinud mu raamatu järgi midagi teha. Kõik on olnud heatahtlikud: tuli välja küll!
Bussisõidud – ikkagi neli tundi päevas – on ka see aeg, kui saab uusi asju välja mõelda. Vahel on mõni tellimus, mis paneb muretsema. Näiteks presidendi kantselei tellimus vabariigi aastapäeva puhuks. Taheti kümnekilost beseetorti, mille kaunistus oleks sinimustvalge. Kuivatatud rukkililleõied, must šokolaad ja valged martsipanist lipukesed. Midagi keerulist siin ju pole, besee on ikka besee, aga ma olen selline muretseja tüüp. Vahukoor võib ju võiks kätte minna, kui liiga palju kloppida. Või jääb želatiin kogemata panemata ja tort vajub laiali, kui vormist välja võtta – ka seda on juhtunud paar korda elus.
Kui koju saan, siis kohe duši alla ja televiisori ette. Mulle meeldivad vene armastusfilmid, ma ei tea, mis see on, aga vene filmides on seda õiget tunnet.
Ema vaatab saadet “Pole tšudes”, aga mulle see ei meeldi.
Kell 10–11 lähen magama. Vahel ei taha uni tulla ja siis ma unistan, kui tore oleks suvemaja Tallinna lähedal maal. Et aias oleks oma maasikad ja vaarikad, ja oleks oma kanad. Siis saab teha torte enda kanade munadest. Ja tordi peale saaks panna oma aia marjad! Ma loodan, et see aeg kunagi tuleb – ma pole ju veel vana, ainult veidi üle kuuekümne!
