Tõsiste meeste suvetuur
Nii nagu üheteistkümnel aastal varem, püsis Jaan Kirsipuu ilusasti pildis Prantsusmaa velotuuri lauskmaaetappidel. Ent kui võistlustrass suundus mägedesse, ei leidnud ta jätkamiseks jõudu ega mõtet. “Jumal pole mind loonud Tour de France'i võitjaks,” ütleb mees Postimehele antud intervjuus.
Täpsustuseks tuleb mainida, et jumal pole lubanud Kirsipuul seni ka suurtuuri lõpuni sõita.
Ja nagu varasematel aastatel, kratsib spordihuviline kukalt ja mõtleb: kui kõva mees on Kirsipuu?
See on alatine mureküsimus, kui aasta lõpus valitakse Eesti paremaid sportlasi.
1999. aastal, kui Kirsipuu ligemale nädalapäevad kandis Touril kollast liidrisärki ja püsis kogu maailma meedia huviorbiidis ning spordifännide hinges, tunnistati Maarjamaa parimaks sportlaseks Andrus Veerpalu, suusatamise MMi hõbe.
Ka hilisemad etapivõidud Touril pole Kirsipuud hindajate silmis parimaks teinud. Ikka on ees Veerpalu, Erki Nool, Andrus Värnik või Jüri Jaanson, kõik kahtlemata hiilgavad spordimehed. Sport on julm – loevad vaid tiitlivõistluste medalid.
Eriline nagu Wimbledon tennises
Kunagi aastaid tagasi, kui Kirsipuu noppis Tourilt esimese etapivõidu, ütles ta, et ükski tiitlivõistlus ega võit ei kaalu üles Tour de France'il saavutatud etapivõitu.
Sellega on justkui kõik öeldud.
Samas on ratturi öeldut raske mõista. Mis saab olla suurem ja tähtsam kui näiteks olümpiavõit või maailmameistritiitel?
Paaril korral Tour de France'il kohtunikuks olnud tuntud veiniekspert Rein Kasela on nõus võrdlusega, et see kuulus mitmepäevasõit on nagu Wimbledoni tenniseturniir.
Tennises on grand slam turniirid ehk Austraalia, Briti, Prantsuse ja USA lahtised meistrivõistlused need kõige-kõigemad turniirid, aga Briti lahtised meistrivõistlused ehk Wimbledon on teistest üle.
Rattasõidus on samuti kuulsaid mitmepäevasõite – Giro d'Italia ja Hispaania Vuelta, aga Tour de France on neist üle. Wimbledon ja Tour de France on teistest pikema ajalooga, omade tavade ning legendidega. Nii nagu Wimbledoni võitu tahavad oma saavutuste lehele saada kõik parimad valgepallurid, on Touril võitja suurimaist suurim sangar. Olümpiamängud pole tennises ja jalgrattasõidus nende kahe võistluse kõrval võrdlemist väärt.
Ent vastust Kirsipuu etapivõitude tähtsuse kohta me sellest võrdlusest ei saa.
Etapivõit pole ju sama mis üks võidumäng Briti lahtistel. Või kuidas hinnata ses kontekstis Kirsipuu etendust tänavuse Touri kuuendal etapil, kui mees koos nelja kaaslasega peagrupil eest läks, 150 kilomeetrit pinget hoidis ja lõpuks õnnetu kukkumise tõttu siiski löödud mehena lõpujoone ületas? Mis oleks samaväärne tegu Wimbledonis?
Suurimaid meediasündmusi
Tour de France on meediakajastuselt maailma suurimaid spordivõistlusi. Pressihuvi poolest on eespool vaid jalgpalli MM ja olümpiamängud. “Tohutu meediahuvi on see, mis Touri teistes suuremaks teeb,” usub Kasela.
Aasta-aastalt jälgib ja kajastab 200 jalgratturi iga liigutust 3500 ajakirjanikku, fotograafi, kaamerameest ja kommentaatorit. Ligi 80 telekanalit teevad tuurilt ülekandeid 170 riigile, kokku kahele miljardile televaatajale. Muust meediast rääkimata. Iga liigutust jälgitakseees ja sabas sõitvatelt autodelt, võistlejate vahelt mootorratastel ning õhust helikopteritelt. Intervjuusid tehakse enne ja pärast võistlust. Kui 1999. aastal Kirsipuu kuue päeva vältel Tour de France'i kollast liidrisärki kandis, ilmus agentuurides temast tõenäoliselt fotosid rohkem kui ühestki teisest Eesti sportlasest kunagi on ilmunud.
Kui tänavu kuuendal etapil Kirsipuu koos nelja kaaslasega võttis ette juba mainitud 150kilomeetrise eestmineku, rääkis meedia üle maailma sõna otseses mõttes pool päeva vaid Eesti supersprinter Kirsipuust ja tema kambast. Meie mees oli väga kuum nimi, hoolimata sellest, et etappi ei võitnud.
Teisalt on Tor de France rahvapidu. Nagu laulupidu, mis kulgeb koos ratturitega läbi Prantsumaa. Trassi ääres jälgib võidusõitu keskmiselt ühtekokku 15 miljonit inimest.
Kasela teab, et kui tuuri korraldajad valivad tulevast võistlustrassi, valitseb külade ja linnade vahel tõsine konkurents. Kõik tahavad, et tuur just nende linnast või külast läbi läheks. See on suur auasi ja loomulikult suur äri. See inimmass ju ometi ööbib kusagil, sööb ja ostab meeneid.
“Kõik need linnad, vitriinid ja tänavad on ehitud vastavalt. Poeakendel on Touri-teemalised väljapanekud šokolaadist või saiast jalgrattad; tordid, mis kujutavad Prantsusmaad ning sellel kulgevat võistlustrassi,” räägib Kasela. “Ühe linna juustufirma kingib seal lõppeva etapi võitjale juustu. Täpselt nii palju kilosid, kui mees ise kaalub.”
Hull spordivõistlus
Ennekõike on Tour hullumeelne katsumus.
Prantsusmaa (ja pisut Saksamaagi) teedel kulgeva tänavuse Tour de France'i pikkus on 3607 kilomeetrit.
Need lauskmaal, Püreneedel ja Alpides kulgevad kilomeetrid on jagatud 21 etapiks, millest pikim on 239 kilomeetri pikkune ja lühim vaid 19kilomeetrine.
Kui praegu Prantsusmaal ränki kilomeetreid mõõtvaid rattureid miski kergendust tundma paneks, siis vahest teadmine, et esimesel Touril 1903. aastal oli kogupikkust 2428 kilomeetrit. Toona starti asunud 60 hulljulget ratturit pidid selle pika võidusõidu läbima kuue etapiga. See teeb keskmiselt ligi 405 kilomeetrit etapi kohta! Võitja Maurice Garin sõitis keskmise kiirusega 25,6 km/h, mis näikse tänapäeval jõukohane kiirus ka pühapäevasõitjale. Ent toonaseid rattaid ette kujutada proovides ja võistluseks valmistumise taset arvestades on esimese Touri peale piisavalt hirmus mõelda. Mälestusväärsel 1903. aastal sai lõpujoonest üle vaid 21 ratturit.
Möödunud sajandi 20. aastatel venisid Prantsuse velotuurid koguni üle 5000kilomeetristeks monstrumvõidusõitudeks. Näiteks 1926. aastal oli tuuri kogupikkus üle 5700 kilomeetri, mis olid jagatud 17 keskmiselt 335 km pikkuseks etapiks. Võimas!
Tänapäeval on võistlustrass ning etapid pisut lühemad, ent kiirused märksa kobedamad. 1999. aastal läbis Lance Armstrong tuuri keskmise kiirusega 40 km/h. Kes vähegi rattal sõitnud, see ehk teab, mis tähendab kas või pisut hoida säärast kiirust. Hoida seda tempot ligemale 4000 kilomeetri pikkusel sõidul, kus muu hulgas läbitakse seinjärske ja kümnete kilomeetrite pikkusi tõuse? Lihtsurelikule võimatu. Isegi Kirsipuule, kes lauskmaaetappidel särab, pole säärane mägedes uhamine kontimööda.
Rattameeste kangusest rääkides meenub Kaselale episood 1996. aastast. Tour oli jõudnud Alpidesse. Mägedes, kus niigi õhk hõre, sadas lund. Vähe sellest: puhus ka tuul kiirusega 100 km/h. Kõik trassi piirdeaiad paiskusid ümber. “Õhus oli võimalus, et see etapp jäetakse ära, mis olnuks Tour de France'i pikas ajaloos erakordne juhtum,” räägib Kasela. Lõpuks etapp siiski toimus. Vaid 36 kilomeetri pikkusena. Võiks ju ette kujutada, et ratturid ei hakka nii ränkades oludes end tapma, hoiavad ehk tagasi ja veerevad koos finišisse. “Aga ei, selle napi distantsi jooksul veeti grupp ikka nii laiali kui sai. Mehed võistlesid täiega,” lausub sel ajal tuuril kohtunikuks olnud Kasela.
Oodatakse uut tšempioni
Suured võitjad on kõik need, kes hullu katsumuse läbi teevad ja olenemata saavutatud lõppkohast finišijoone ületavad. “See on tohutu katsumus. Ma olen näinud nende meeste nägusid finišis – luu ja nahk. Kõik jõuvarud on trassile jäetud,” kirjeldab Kasela.
Traagiliselt hukkunud Lauri Aus on Prantsuse velotuuri otsast lõpuni sõitnud. Nagu ka teine Eesti päritolu rattamees Jaanus Kuum. Janek Tombakul jäi mullu lõpetamisest puudu õige vähe – kolm etappi ehk 384 kilomeetrit. Täiesti ootamatul kombel vigastas ta kätt.
Ent Tombak on tänavugi sadulas ning lootus, et veel üks meie mees tuuri läbi teeb, on veel täiesti elus.
Suurimad kummardused teenivad muidugi need, kes Tour de France'i lõppedes Pariisis triumfikaare taustal üldvõitjana šampanjaklaasi kergitavad.
Viimasel kuuel aastal on seda teinud jänki Lance Armstrong. Fenomenaalne saavutus.
Ajalugu tunneb küll teisigi suuri võitjaid – belglane Eddy Merckx või hispaanlane Migel Indurain, ent nemad on kõigest viiekordsed meistrid.
Kasela mäletab, kuidas 1996. aastal oodati Induraini kuuendat tiitlivõitu. Kuidas viidi tuur spetsiaalselt läbi Induraini koduse Baskimaa. Kõik olid seal valmis selleks, et ta võidab. Pidusöögid ja ilutulestik ootasid. Aga kõigile ootamatult võitis hoopis taanlane Bjarne Riis. Legend sai läbi.
