Enno Lehis (97) on vanim eesti kunstnik. Ja praeguseni meie parim akvarellimaalija. Kui neidki, kes mäletavad suure sõja algust juunis 1941, jääb üha vähemaks, ulatub tema mälu kaugustesse, kuhu ülejäänud umbes miljonil eestlasel enam asja pole. Kuidas algas Esimene maailmasõda või kuidas peeti Vabadussõda, selle on ta kirja pannud oma käsikirjas mälestustes. Eriti värvikad on kunstniku kirjeldused 1920. aastate Loksast, oma noorusmaalt. Loksast, mida sellisena enam ammu pole olemas.

Püssid suitsesid kui korstnad

"Ma olin ligi kolmeaastane, kui algas Esimene maailmasõda. Isa Aleksander ­Leinberg mobiliseeriti ja ma jäin emaga kahekesi," meenutab kunstnik. Tal on hästi meeles, et kui 1914. aasta suvi lõppes, ilmus isa ühtäkki koju. "Ta lonkas ja käis kepiga. Oli kasarmus ronimisredelilt alla kukkunud ja jalaluu murdnud."

Enno vanaema arvas, et "seda tegi ta küll meelega". "Ju ta tahtis koju," kostis Enno ema. Isa jalg paranes ruttu ning ta läks tööle. "Leib oli taas laual," on Ennol meeles - isa sõtta minnes tuli toidupoolisega kitsas kätte.

Sõda tõi kaasa revolutsiooni ning tsaaririik varises 1917. aastal põrmu. Enno ei varja, tema isal oli "nagu enamasti töölistel, punane maailmavaade". Ja ühel päeval tuli papa, püss kaasas, töölt koju. Ta oli määratud Suurpea külavanemaks. Loksa oli siis juba punaste valduses ning ühel päeval ilmusid punakaartlased nendegi Oja tallu. Kuna Aleksandrit kodus ei olnud, ajasid nad niisama juttu.

"Suitsetasid ja puhusid püssitorudesse suitsu. Püssid suitsesid nagu korstnad. See etendus oli muidugi minule mõeldud. Äkki punakaartlased tõusid ja läksid akna juurde. Merel tulistati.

Hara küla juures seisis sõjalaev ja tulistas. Punakaartlased tegid minekut," meenutab Enno.

Varsti lahkusid punased Suurpealt ja ühes nendega kadus tükiks ajaks ära ka Enno isa. "Kui Soome vabatahtlikud 1919. aasta talvel Pärispeal maale tulid ja hobuküüdiga meie majast mööda kihutasid, näitas üks talumehest küüdimees meie maja poole näpuga. Õnneks neil polnud aega peatuda," jutustab Enno.

Tema sõnul peeti Loksal maha ka äge lahing, kus üks kohalik mees saanud vapruse eest Vabadusristi. Punased löödi lõplikult välja. Kevadel, kui Loksa tellisetehas taas tööle hakkas, ilmus ka isa jälle koju ja hakkas koos emaga tööl käima. Ennol on meeles, kuidas ta igal õhtul ühes väikese õe Amandaga emale-isale vastu jooksis.

"Amanda maandus lennult ema sülle ja kanti koju. Mulle ulatas isa käe ning ma vudisin pool joostes ta kõrval ja meenutasin kadedusega neid aegu, kus mind ema süles koju kanti ning vahel isegi tiss veel suhu pisteti."

Loksa ja suur lõheuputus

Kahekümnendate algupoolel kolis Leinbergide pere Oja talust Loksale avarasse korterisse. Siit oli Enno vanematel lähem tööl käia.

"Loksa oli üsna suur asula, tellisetehase, sadama ja dokiga, kus remonditi laevu. Muidugi ei puudunud kool, kirik ning seltsimaja. Ka olid siin kaks poodi, postkontor, apteek, kellassepp ja fotograaf. Vabrikutöölised, kes moodustasid enamuse Loksa elanikest, olid siia saabunud rannaküladest Pärispealt, Suurpealt ja Kasispealt. "Päris suure kassipea rahvas", kutsuti neid naljatades.

Loksa tellisetehase territoorium, mis ulatus jõest mereni, oli täis tuubitud pikki tellisekuivatussarasid, ringahjus id, masinaruume ja katlamaju, suurte puuvirnadega uste ees.

Ja sinna mahtusid veel kuus kõrget korstnat, mis saatsid oma suitsujugasid üle lahe Soome, kui oli kagutuul. Sinna läksid ka selles tehases valmistatud kvaliteetsed tellised," kirjeldab Enno oma noorusaja Loksat.

Nädalavahetuse suursündmus Loksal oli vääriskala lõhe püük. See andis kohalikele ka kena lisakopika. Ükskord aga juhtus midagi enneolematut, mis Ennol tänaseni eredalt meeles.

"Loksa rahvale oli iga pühapäevane noodavedu nagu prii teatrietendus. Alati oli täis maja.

Rand rahvast täis. Noot viidi paadiga merre ja otsad anti kaldal olevate meeste kätte. Vedama hakates selgus, et noot ei liigugi paigast. On vist kusagile kinni jäänud, arvati. Prooviti veel.

Uudistajad asusid ka appi ja noot hakkas vähehaaval liikuma.

Jõudnud aga madalamasse vette, algas noodapäras niisugune möll, et oli karta püünise purunemist. Küllap ta puruneski, sest rahvas tormas riietes merre ja hakkas noodast pääsenud kalu kinni püüdma. Kalad olid suured ja libedad. Palju pääses minema. Mõni kala lõi püüdja koguni pikali ja põgenes. Vesi lausa vahutas möllavatest kaladest ja püüdjatest.

Kui noot merest välja tõmmati, oli sääl ikkagi veel enneolematu hulk kala. Esmaspäeval telliti linnast buss ja bussitäis lõhet viidi Tallinna turule."

Need jalgrattad!

Kahekümnendate algul tähendas jalgratas Loksal midagi samasugust kui nüüd kallis auto. Kel see oli, sellele vaadati pikalt järele. Enno isa-ema unistasid samuti jalgratastest ja hakkasid raha korjama. Osa saadi lõhemüügist ning nii oli lõpuks raha koos ja jalgrattad toodi koju.

"Nüüd istusid isa ja ema jalgratastele ning sõitsid uhkelt Loksa teedel. Isa, valges pluusis, lips lehvimas, sõitis ees. Ema, pikk kleit seljas ja kübar peas, järel. Leng­stangide küljes ilutsesid punased jorjeniõied. "Leinbergid sõidavad," kostis siis siit ja sealt ning lapsed jooksid aiaväravaile vaatama. Loksal oli vähe rattaid, sest need olid kallid. Nii uusi ja ilusaid polnud kellelgi. Jõukus teeb edevaks. Loksal olid kõik asutused käe-jala juures. Jalgsi võis igale poole jõuda, aga nüüd sõideti jalgratastega, sest see oli prestiiži küsimus."

Sõita sai Ennogi, mis oli talle kui rahutule poisipõnnile suur elamus. "Siiani olin pulgaga tünnivitsa taga ajades rattasõitu mänginud. Nüüd võisin, ehkki ma sadulasse ei ulatunud, pedaalidel tallates päris rattaga sõita."

"Me oleks võinud hästi elada, kui me isa poleks olnud nii kuri," ütleb Enno. Ägedus sai talle saatuslikuks. Ühel laupäevaõhtul tuli purjus naabrimees nende õue korda looma - läks Enno õele Liinele kallale. Isa nägi seda aknast, haaras köögist kirve ja tormas tütrele appi.

Lugu lõppes naabrimehe surmaga. Aleksander sai kolm aastat vangistust. Leinbergid tõsteti kodust välja ja nad kolisid väiksesse aiamajja. Jalgrattad aga ja palju muud tuli maha müüa.

Hüvasti, rannakülad

Tööle tellisetehasesse tuli minna Ennolgi, kellele hobusepoisi amet just eriti ei meeldinud.

"Tihti pidin ma kadedusega vaatama neid hästiriietatud suvitajate lapsi, kes vabrikust mööda jalutasid. See pani mind muidugi järele mõtlema, et on ka teistsugune elu olemas, kus ei pea poolest ööst üles tõusma ning kümme tundi rasket tööd tegema. Kus võib kenasti riietuda ja lõbusalt aega veeta."

Veebruaris 1929 lahkuski 17aastane Enno Loksalt. Jäädavalt. Temast sai Tallinnas Sõjaministeeriumi orkestri õpilane. Peagi kolis Tallinna Lasnamäele ka Leinbergide ülejäänud pere - tellisetehas läks pankrotti ja kõigil tuli uut tööd otsida. Hiljem, kui Enno hakkas üleajateenijana korralikku palka saama, koliti elama Kadriorgu Wiedemanni tänavale uude lahedasse korterisse.

Enno Lehis lõpetas pealinnas konservatooriumi ja temast sai elukutseline muusik - Sõjaministeeriumi orkestri trompetimängija. Eesti okupeerimise järel 1940 viidi orkester Riiga, kust sõja alates Lehis mobiliseeriti. Temast sai 1942. aastal Jaroslavlis Kunstiansamblite sümfooniaorkestri muusik.

Samal ajal õppis Lehis Jaroslavlis ka joonistamist ja maalimist - üks tema õpetajaid oli Adamson-Eric ise. Ja kui Lehis 1944. aastal Tallinna naasis, võttis Adamson-Eric ühel päeval tal tänaval nööbist kinni ja ütles: "Poiss, homme avatakse Kunstiinstituut, katsu, et sa kohal oled!" Nii algaski Lehise kunstnikutee, 1951 lõpetas ta instituudi maali erialal.

Aga muusiku ametist ta veel ei loobunud ning mängis kuni 1964. aastani Eesti Raadio estraadiorkestris trompetit. Siitpeale sai Lehisest vabakunstnik ja seda on ta tänaseni.

"Viljelen traditsioonilist, looduslähedast akvarellmaali. Olen vana kooli esindaja," ütleb ta ise.

Ja ega üks rannaküla poiss ei saagi teistsugune kunstnik olla.