Selles möllus kogunes 4.juunil 1988.aastal Eesti Sõltumatule Noortefoorumile kinos “Kosmos” ligi 1000 noort, et arutada Eesti tuleviku üle. Seni avalikkuse jaoks Eestis “perestroikat” vedanud nn. “kuuekümnendate põlvkonna” jaoks polnud noori olemas. Ainsana käis nendega läbi professor Marju Lauristin, kes seetõttu aga ka ise perestroika “pealiinist” üsna tugevalt erines. Kuuekümnendate põlvkonna esindajad kartsid ühelt poolt otsekui noorte jõulist esiletõusu, teisalt pidasid nad seda aga võimatuks, sest tegemist pidi olema küünilise ja ühiskondlikult infantiilse põlvkonnaga, kes on sündinud sedavõrd sügavas nõukogude ajas, et temast enam midagi loota pole. Ometi olid tegelikult just noored seni avalikus vastupanuliikumises kõige aktiivsemad olnud. Noored asutasid muinsuskaitseseltsi ja kogusid ajaloolist pärimust, noored marssisid maidemostratsioonil fosforiidivastaste plakatitega, korraldasid aulakoosoleku ning etendasid olulist osa fosforiidisõja võitmises, noored tõid 1987.aasta sügisel “rindelinn” Võrus esimest korda uuesti välja sinimustvalge lipu, noored osalesid 1988.aastal Tartu rahu ja Vabariigi aastapäeva meeleavaldustel. Seda kõike polnud uutmisest haaratud tegelaste jaoks aga olemas. Loomulikult tekitas see noortes pahameelt ja trotsi, mis viis omakorda soovini oma seisukohad avalikult välja ütelda.   

            Soovi muutumisele tegelikkuseks aitas kaasa loomeliitude ühispleenum. Noortefoorumi kokkukutsumise idee autor oli Harry Liivrand, kes pühendas asjasse  kõigepealt kolleeg Ants Juske, manifesti “Tartu sügis” ühe autoritest. Hiljem  põhjendasid Liivrand ja Juske noortefoorumi sünnilugu järgmiselt: “Kuigi loomeliitude pleenumil räägiti meid kõiki puudutavatest probleemidest, jäi ühispleenum noorte vaatepunktist põhiliselt keskikka ja üle selle jõudnud generatsiooni hiilgavaks manifestatsiooniks, kus alla 35 eluaasta haritlasi oli vaid näputäis ja üldse polnud esindatud loominguliste liitude noortekoondised (sektsioonid)”. Viimane tõuge oma üritus kokku kutsuda saadi sotsiaalteadlase Aili Aarelaiu ajalehes Noorte Hääl ilmunud artiklite seeriast, milles autor praktiliselt välistas võimaluse arvestada uuendusliikumises noore põlvkonnaga.

            Sama arvasid noored aga suurest osast vanemast põlvkonnast. Noortefoorumi läkituses öeldakse: “Praegune valitsusviis ja võimuaparaat on ennast täielikult kompromiteerinud ja noored ei pea võimalikuks järgida usalduse kaotanud juhte. Sellega seostubki noorsoo nn. ühiskondlik passiivsus, mis kaob vaid märksa põhjalikumates ümberkorraldustes kui seni Eestis ametlikult heaks kiidetud reformikavad”.

            1980ndate aastate lõpul avalikku ellu astuvate haritlaste näol oli tegemist põlvkonnaga, kes ise küll sotsialismi viljastavates tingimustes sündinud ja kasvanuna seda olemuslikult jälestas. Erinevalt kuuekümnendate põlvkonnast ei peetud võimalikuks kasutada ühtegi nõukogude ühiskonna osa selle muutmiseks. Kuigi enamuses kuulus ka noorem põlvkond komsomoli, põlastati seda ning peeti mõttetuks organisatsiooniks, mistõttu katseid omaaegset “komsomolirevolutsiooni” korrata noorte poolt naiivseks peeti. Sellele lootnud ning komsomolijuhtide toel “noorterinnet” organiseerida üritanud Rahvarinde juhid ei saanud aga kuidagi aru, miks noored sellised katsed välja naeravad.             See oli põlvkond, kellest suurt osa ühendas kogemus üliõpilaste ehitusmalevast ning “I love Thatcher” kuulutav Euromaisi laul. See oli kollaste fosforiidisärkide, muinsuskaitsemalevate ning Võru 1.Sõltumatu Noortekolonni põlvkond. Selle põlvkonna jaoks kandis Kaplinski neljakümne kirja aadetest lahti ütlemise järel nime Kapitulinski. See oli väliselt üsna küüniline põlvkond, kes viskas nalja kõige, kaasa arvatud ka iseenda üle. Inimnäoline sotsialism oli neile sama võõraks mõisteks nagu aus kommunist. Selle põlvkonna jaoks sai ainsaks mõeldavaks sihiks olla Eesti iseseisvuse taastamine.

Ettevalmistustööd noortefoorumi kokkukutsumiseks kestsid veidi üle kuu. 20.aprillil 1988 kutsus Eesti Kunstnike Liidu noortekoondis kokku kõikide loomeliitude noortekoondiste esindajad. Otsustati algatada Eesti Sõltumatu Noortefoorum ning valiti selleks algatusrühm koosseisus: Hans H.Luik, Piret Lindpere, Tiit Trummal, Erkki-Sven Tüür, Jaak Lõhmus, Rein Kruus, Udo Uibo, Ants Juske, Harry Liivrand, Sulev Teppart, Avo Üprus ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi esindaja Lauri Vahtre. Säilinud protokollide kohaselt peeti kokku neli koosolekut, milles osalesid lisaks eelpooltoodud tegelastele veel näiteks Tiit Pruuli, Mart Laar, Gunnar Okk, Toomas Lepp, Toomas Tiivel, Tõnis Arro. Vanem põlvkond puudus koosolekutelt pea täielikult, vaid algatusrühma viimasel koosolekul 27.mail, osalesid Lennart Meri ja Ignar Fjuk. Algatusrühma soovitusel külastasid Liivrand ja Juske mõned päevad enne noortefoorumit aga Edgar Savisaart ja kutsusid ta foorumile esinema oma nägemusega noorte osast Eesti tuleviku kujundamisel.

            Algul kavandati väiksemat üritust (kohana mõeldi Kirjanike Maja saali), kuid siis võeti asi suuremalt ette. Tallinna suurima 983 kohaga kino Kosmos direktriss Linda Raudsepp julges selle “karvaste” käsutusse anda. Korra tagamiseks paluti kohale esimest korda Tartu muinsuskaitsepäevadel avalikkuse ette astunud muinsuskaitsemalevlased Tõnis Lukasega eesotsas. Võimude poolt otseseid takistusi foorumile ei tehtud, küll keelduti aga avaldamast üleskutset selle kokkukutsumiseks ning algdokumente. Alles 3.juunil ilmus Noorte Hääles Hans H.Luige artikkel, milles nõuti uue liidrite põlvkonna esileastumist. “Otsustavat ümberhäälestamist 40-45-aastaste uutjate hulgas takistab asjaolu, et viimaste aastate stagnatsiooniaja otsused on tihtipeale ellu aidatud just sellesama põlvkonna kätega. Järelikult on ennast taastootva stagnatsiooni murdmiseks tarvis uute, karjäärihimust ja hirmudest vabade noorte juhtide astumine kohtadele.”

            Vähesele informatsioonile vaatamata kogunes 4.juunil “Kosmose” saali noori kogu Eestist. Nende suhtumist Eestis toimuvasse iseloomustas täie enesestmõistetavusega lava ette lipualusesse seatud sinimustvalge lipp. Osalejate nimekirja analüüsides võib tõdeda, et suures enamuses on tegemist taasiseseisvunud Eestis teada-tuntud nimedega, kes on kujundanud otsustavalt 1990ndate Eesti nägu poliitikas ja riigiteenistuses, diplomaatias, ajakirjanduses, kultuuris ning ettevõtluses. Üsna subjektiivselt foorumil registreerunute lehelt nimesid lugedes leiame sealt näiteks: nooremteadur Hannes Tamjärve, kunstiajaloolase Krista Kodrese, humorist  Mart Juure, bridziklubi ringijuht Kalle Kulboki, advokaat Üllar Talviste, üliõpilase Hannes Rummi, õpilane Liina Olmaru, filmiteadlase Tiina Loki, üliõpilane Sven Kivisildniku, teenistuja Peep Jahilo, teenistuja Margus Kasterpalu, abiturient Eiki Bergi, filharmoonia artist Gunnar Grapsi, kunstnik Ervin Õunapuu, helilooja Margo Kõlari, üliõpilane Maria Avdjuško, kunstnikud Signe ja Kalju Kivi, psühholoog Andres Herkeli, näitleja Merle Jäägeri, arhitektuuriajaloolane Mart Kalmu, päevapiltnik Peeter Lauritsa, kirjanik Kalev Kesküla, Barbi Pilvre “Loomingust”, õpetaja Tõnis Lukase, laulja Urmas Alendri, ajakirjanik Priit Hõbemäe, skulptor Villu Jaanisoo, geograaf Toomas Kümmeli, sotsioloog Aimar Altossaare, üliõpilane Indrek Kanniku, tudeng Peeter Jalaka, loomaarst Tiina Toometi, üliõpilane Rain Simmuli, üliõpilane Toomas Hiio, kunstniku assistent Iivi Masso, toimetaja Tiina Kruus, üliõpilane Maris Jesse, rockmuusik Jaanus Nõgisto,  hüdroloog Vootele Hansen, üliõpilane Riina Roose, insener Gunnar Okki, insener Juhan Kivirähki, Tiina Jõgeda ERKI-st, õpilane Inno Tähismaa ja palju, palju teisi tegelasi.

              Tegemist oli peamiselt 1960ndatel aastatel sündinud põlvkonnaga. Mõnevõrra vanematest osalejatest tasub mainida Lennart Merd, Paul-Erik Rummot, Lepo Sumerat, Jaak Kangilaskit, Jaak Allikut, Andra Veidemanni, Ivar Raigi, Mihkel Tiksi, Rein ja Sirje Ruutsood, Toomas Haugi ja Anu Saluäärt ja alati väsimatut Lembe Hiedeli. Kohal oli ka Edgar Savisaar, kelle nime allkirjutanul osalejate nimekirjast aga ei õnnestunud leida. Küllalt arvukalt osales foorumil kooliõpilasi. Ilmselt noorimaks osalejaks oli 1973.aastal sündinud Hille Saluäär. 

Nii nagu loomeliitude pleenum, algas ka noortefoorum ekspertide sõnavõttudega. Aare Tark ja Indrek Teder rääkisid näiteks nõukogude süsteemist ja selle olemusest, Küllo Arjakas ajaloost, Mart Laar uuest ärkamisajast ning vajadusest mitte alla suruda vabadusliikumises paratamatult tekkivaid eriarvamusi, sest “armastus on meil ju ühine”. Järgnesid sõnavõtud, mida oli kokku 52. Jüri Luik E.Ü.S-st Sodalicium esitas kriitilise seisukoha Rahvarinde programmi suhtes, Peeter Olesk kutsus ületama perestroikat tõelise revolutsiooni kaudu, Eve Pärnaste ja Aivar Mäe MRP-AEG-st kutsusid üles väljaastumistele poliitvangide kaitseks, A. Murdvee esitas relvastumisvastase programmi, Ain Saar Võru Sõltumatust Noortekolonnist kutsus üles taastama skautide organisatsiooni, Riho Nassar aga Kaitseliitu. 

            Kõige radikaalsema sõnavõtuga esines foorumil õppejõud Sulev Kannike, kes kutsus üles asuda valmistuma tänavakokkupõrgeteks: “Juba praegu on vaja mõelda, kuidas saada erakorralisteks juhtumisteks ravimeid, sidumismaterjali, kuidas kindlustada protestijatele õigeaegne arstiabi. Samuti tuleks mõelda mitmepäevastest aktsioonidest osavõtjate toitlustamise peale. (---) Tulevikus on tarvis luua rahumeelsete demonstratsioonide kaitseteenistus ja mõelda, kuidas neutraliseerida provokatsioone. Avaliku võitluse perspektiivi eiramine on poliitilise infantiilsuse ilming. Meie valmisolek massiaktsioonideks on aga reaktsioonilist elementi talitsev ja korralekutsuv jõud.”

            Selliste esinemiste taustal kõlasid Rahvarinde juures “noorsoorinnet” loovate komsomolijuhtide Kollomi ja Isanda sõnavõtud lapselike ja naeruväärsetena, teenides ära saali naerulagina. Eesti “populaarseima noortejuhi” Isanda vastus oli komsomolile iseloomulik: “Mis te naerate. Vara veel, komsomol jätkab, meie töö muutub üha tuumakamaks, meie ei ole jutupuhujad, nagu teie siin!”

            Küllalt hästi võttis foorumil valitsenud meeleolu kokku seda juhtinud Hans H. Luik, tõdedes: “Kes alustas foorumit alalhoidlikuna, sai tsentristiks. Kes tsentristina, sai radikaaliks”. Mait Raun on toimunut aga meenutanud järgmiselt: “Ükskõik, kelle Luik välja kuulutab, ikka räägib see pöörast juttu. Igaüks nõuab Eestile iseseisvust. Vähemaga ei lepita, Isemajandamine ei tule meeldegi. Tehakse risti vastupidiseid ettepanekuid, ent kõiki neid kaalutakse ülima hoolega ja millegi üle ei naerda, sest vastuoksus on ainult näiv. Tegelikult toimub ideede väljapurse igasse suunda korraga, otsides kohta, kus leida kuiva pinnast ja lahvatada leegiga. Foorum on tulilill. Kõigil on üks põhi: iseseisev Eesti.”

            Selline suund ärritas silmnähtavalt foorumil viibinud Edgar Savisaart, kes lõpuks samuti sõna palus. Kuigi kõigile sõnavõtjatele oli eraldatud kõneks vaid seitse minutit, teatas Savisaar kõnetoolist, et kavatseb rääkida kakskümmend. Sel hetkel foorumit juhatanud üliõpilane Erik-Niiles Kross jäi külmavereliseks ning teatas rahulikult, et Edgar Savisaare kohta kehtivad samad reeglid, mis teistele kõnelejatele. See ajas Savisaare lõplikult endast välja.

            Järgnenud Savisaare kurikuulsat sõnavõttu on Mait Raun meenutanud järgmiselt: “Ta on juba kaks minutit raisanud. Mis see on – kiunuv jonn, väikese lapse trampimine, kelle tahtmist ei täideta? Savisaare huuled lähevad torru, ta heidab paberid kõrvale ja kõneleb peast. Mis kõne see on – sõim!              ““Kosmoses” ei ole programmi, vaid kaos, totaalne sinisilmsus, vastutustundetud hüüded. Isemajandamine on pandud kahtluse alla. Nõutakse võimatuid, kahjulikke asju. Iseseisvust. Üks provokaator valmistub tänavalahinguteks, teine provokaator kutsub üles moodustama kaitseliitu. Foorum on asunud sõjakäigule vanema põlvkonna vastu. Peab ennast revolutsiooniliseks ega märka, et on jäänud ajale jalgu, tegelikult teeb juba ammu revolutsiooni hoopis rahvarinne. Ma ei näe, millist mehhanismi peavad noored silmas, kuidas nad kavatsevad võtta võimu.”

            Savisaare sõnavõtt äratas saalis silmnähtavat pahameelt. Palju ei puudunud, et iseseisvust kahjulikuks pidanud Rahvarinde liider oleks foorumil lihtsalt välja vilistatud. Nüüd lahkus Edgar Savisaar ise, ust enda järel tugevalt kinni paugutades. See uksepaugutus juhatas sisse nii mõnegi vastasseisu järgneva aastakümne Eesti poliitikas. 

            Savisaare lahkumine ei lõpetanud foorumit, kuid kaua see enam ei kestnud. Peale oli tulemas järjekordne kinoseanss ning seetõttu läks lõpetamisega kiireks. Foorumi lõppdokumentide ning reolutsioonide koostamiseks moodustati kahekümnest inimesest koosnev töörühm ning siis oligi see läbi. Väiksem rühm foorumil osalejaid marssis sinimustvalge lipuga läbi linna, jõudes lõpuks Raekoja platsile, kus viibinud noortega siirduti edasi Tallinna Lauluväljakule, kus spontaanselt algas esimene öölaulupidu. “Laulev revolutsioon” Eestis oli alanud.

            See kõik ei puudutanud sedavõrd aga enam noortefoorumit, mille kohta ajakirjandusse väga aeglaselt ja napilt informatsiooni tilkus. 8.juunil ründas ajalehes “Rahva Hääl” foorumit teravalt seal välja naerdud Kalle Isand. Alles 12.juunil ilmus ajalehes “Edasi” sellest esimene pikem ülevaade pealkirjaga “Armastus on ühine”  18.juunil ilmusid ajalehes “Noorte Hääl” teataval määral tsenseerituna aga noortefoorumi ettepanekud. Kui üldiselt oli Rahvarinde liidrite hoiak noortefoorumi suhtes negatiivne, siis 7.augustil ajalehes “Noorte Hääl” ilmunud usutluses ei suhtunud Marju Lauristin sellesse sugugi sedavõrd halvasti. Küll nägi ta noorte ja Rahvarinde seisukohtade vahel mitmeid erinevusi, mille taandas vähemalt osaliselt põlvkondade konfliktile. Lauristini meelest lahutas Rahvarinnet noortest viimaste läbinisti eitav suhtumine sotsialismi kui sellisesse ning nõudmine iseseisvuse taastamiseks. Ületamaks noorte tegevust endiselt katvat infoblokaadi asutati 21.juunil Tallinnas Sõltumatu Infokeskus, kuhu kuulusid Andres Mäe, Andres Herkel ja Mait Raun ning mis etendas järgnevatel kuudel olulist osa sõltumatu informatsiooni levitamises Eestis toimuvast. Kuid teatud nimesid ei tohtinud veel sügiselgi 1988 kritiseerida: nii toimetati Liivranna-Juske noortefoorumi artiklist oktoobri Vikerkaares (toimetaja Rein Veidemann) välja kriitiline lõik Olaf Kuulist.

            Sündmuste kiire arengu taustal ei kujutanud hilinemisega avaldatud ning võimude poolt tsenseeritud noortefoorumi ettepanekud enam endast midagi erilist. Eestile uue põhiseaduse koostamine ning meelsusvangide vabastamine olid saamas üldiselt aktsepteeritud ettevõtmisteks. Nii kadus noortefoorum nähtusena “laulva revolutsiooni” voogudesse. Noortefoorumi eelpoolmainitud põhimõttelised hoiakud leidsid Eestis aga järjest viljakamat pinnast. Rahvarinde “noorterinde” asutamine kukkus haledalt läbi, komsomol suri enne kui jõudis end reanimeerima hakata. Möödus vaid poolteist aastat ning Savisaar oli sunnitud oma kolmanda vabariigi idee prügikasti viskama ning iseseisva Eesti poole asuma. Kuigi väliselt polnud foorumil omas ajas suuremat nähtavat mõju, etendas ta samas olulist osa mitme tänaseni püsiva vastasseisu kristalliseerumises.

            Esimeseks neist on poliitiline vastaseis. Noorsoofoorumil osalejate nimekirja vaadates torkab silma, et seal võib kohata küllalt erinevate poliitiliste erakondade liikmeid, kuid Keskerakonna ja Rahvaliidu tulevased tegijad puuduvad Küllo Arjakat välja arvates sootuks. Edgar Savisaar küsis foorumil retooriliselt, et ta ei näe, milliseid vahendeid kasutades kavatsevad noored võimule tulla. 1992.aastal tulid noored võimule aga just noortefoorumil pakutud teel – vabade valimiste kaudu. Nii Isamaaliidu valitsuses kui loodavas riigi- ja välisteenistuses etendasid mitmed foorumil osalejad küllalt olulist osa, veelgi suurem on foorumil osalejate mõju tänase Eesti vaimuelule. Savisaare uksepaugutust meenutades on mõnel analüütikul vahest lihtsam mõista, miks tavapäraselt maailmas üsnagi vasakpoolne haritlaskond Eestis Keskerakonda küllalt suure umbusuga suhtub.

Teiseks 1988.aasta noorsoofoorumil küllalt selgelt kristaliseerunud vastuoluks on Marju Lauristini poolt vihjatud “isade ja poegade” probleem. Nn. kuuekümnendate põlvkonna tegijad alahindasid oma enamuses noori ja suhtusid nende ettepanekutesse tõrjuvalt. Noored olid nende jaoks küünilised, metsikud, järelemõtlematud, hoolimatult, sotsiaalselt infantiilsed – ühesõnaga nagu alati hukka läinud. Aja jooksul on see hoiak pigem tugevnenud kui nõrgenenud. Tegelikult on see ka arusaadav. Perestroika alates tundus paljudele kuuekümnendate põlvkonna tegelastele, et nüüd on tulnud nende tund. Nooruse jõulist esiletõusu 1992.aastal võeti seetõttu väga valuliselt. Veelgi hullem oli aga see, et noored ei ebaõnnestunud, vaid aitasid kaasa Eesti muutumisele Ida- ja Kesk-Euroopa edukaimaks üleminekuriigiks. Loomulikult pole see ühe valitsuse või erakonna teene: Eesti edu taga nii iseseisvuse taastamisel kui iseseisva riigi ülesehitamisel on kogu rahvas. Noorte rolli selles ei saa aga sugugi alahinnata. Ilmselt seetõttu muutuvad muidu kenad ja rahulikud inimesed nagu Rein Ruutsoo, Rein Veidemann või Jaan Kaplinski erakordselt kurjaks, tigedaks ja täielikult ebatolerantseks niipea, kui jutt läheb 1992.aastal Eestis võimule tulnud põlvkonnale. Vahest aitab aeg siingi haavu parandada, sest teiste peale karjudes on raske õnnelik olla.

Omaaegsele noortefoorumi seltskonnale polnud võim või võimul püsimine ei tollal ega hiljem eesmärgiks omaette. Vaadatagu kasvõi, kui vähesed noortefoorumi algatusrühmast siirdusid hiljem poliitikasse!  Savisaare jutt “võimu võtmisest” mõjus enamusele neist ootamatu või arusaamatuna. Neile olid need päevad ning 1987-1988.aasta ilusaimaks ja muljeterohkemaks ajaks elus. Vähestele inimestele maailmas on antud võimalus “kurjuse impeeriumis” sündinuna aidata kaasa selle lammutamisele ning tagasipöördumisele tulevikku. Vaevalt, et keegi noortefoorumil kõnelejatest suutis isegi oma kõige metsikumates fantaasiates ette kujutada rolli, mida tal iseseisvas Eestis mängida tuleb. Õnneks ei teadnud tollal ka keegi, kuidas purunevad illussioonid ja sõprused ning aegamisi koguneb elukogemus, mis teeb sust vägisi soliidsema ja väärikama inimese. Sellele vaatamata jääb teatav lapselik rõõm ilmselt kogu tollast põlvkonda saatma, sest mis parata – tegemist oli “sotsiaalselt infantiilse” seltskonnaga.

Nii on noortefoorumi vaimuga seoses raske lõpust ja algusest rääkida. Lõpuks võiks pidada ju hetke läinud sügisel, mil suursaadik “provokaator” Sulev Kannike seisis silmad vees Prahas NATO tippkohtumisel ning kuulas, kuidas NATO peasekretär G. Robertson esitas Eestile kutse NATOsse. Seegi lõpp on aga tegelikult millegi algus. Nii nagu kogu elu.