Sel sügisel avaldas Balabnev albumitega samas formaadis Venemaa saatkonna kunstigalerii näituste luksusliku valikkataloogi.

Kuid Eestis sündinud, Venemaa kodakondusesga Balabnev on sünnimaal sama hästi kui tundmatu nimi, mu kiirküsitlus kriitikuist kolleegide ja fotograafide hulgas näitas, et vaid paar-kolm inimest teavad sellist meest. “Väga hea fotograaf”, ütleb Balabnevi kolleeg Ingmar Muusikus. Olen täiesti nõus.

Balabnev võrdleb oma mustvalgeis ja värvipiltidega albumeis kõige kuulsamaid Euroopa kanalitelinnu Peterburiga, linnaga, mida fotograaf armastab ning kus ta praegu ka töötab. Albumite paarisküljed analüüsivad samu motiive kahes linnas ning mu meelest on ta kõigi nelja linna hinge võrdlemisi täpselt portreteerinud. Mis puudutab kõrvutustesse, siis: asi pole mitte niivõrd motiivide sarnasuses kui sarnase meeleolu tabamises.

Eesti keelt Balabnev peaaegu ei räägi, aru saab veidi. Natuke tönkab inglise keelt. Ta kõneleb oma tööst suuresõnaliselt vaimustusega, tüüpiliste slaavilike tundepuhangutega. Kuid siiski  jäi mulle temaga vesteldes mulje, et tegemist on eelkõige teoinimesega. Tema sõnadeks on fotod.   

Persoon

Nii et saate Eestis vene keelega hakkama?

Senini küll. Kummaline, et eestlased õppised vene keelt hästi, aga venelased halvasti. Vot see on probleem. Mul on punane pass, olen vene kodanik, aga elan Eestis. Tööprojektid on aga rohkem seotud Venemaaga, eriti Peterburiga. Üürin seal korterit. Bulthaupile teen viimast kataloogi ja pildistan portselanimanufaktuuri kataloogi. Natuke rutiinne töö, aga tuleb teha. Tallinnas elan Lasnamäel.

Kas Venemaa presidendi valimistel käisite?

Ei käinud. Polnud tahtmist, tulemus oli niigi läbipaistev. Eelmine kord siiski valisin, hääletasin Putini poolt.

Kas teil rahvuslikul ja riiklikul tasandil identiteediprobleeme siis pole?

No kuidas siis, ikka on. Peterburis öeldakse kohe, et ma olen Baltikumist. Miks, küsin ma vastu. Sinu maneerid, aktsent, vastatakse. Kas peaksin solvuma? Natuke jamana see kõik tundub, aga pole viga.

Kuidas teil tekkis idee selliseid raamatuid – Pariis, Amsterdam, Veneetsia + Peterburg – välja anda?

Esimeseks projektiks oli õieti fotonäitus Pariis-Peterburg, valmistasin seda ette 1996 ja 1999 võtsin kõik üles. Siis õnnestus esimene näitus teha Peterburis, Moskvas, siis Tallinnas ja Prantsusmaal. Seejärel tekkis mõte avaldada album “Pariis- Peterburg”. Seejärel tekkis mõtteke ühendada Veneetsiast-Peterburist, sest 20. sajandi alul, vene kirjanduse hõbedasel ajastul, võrdlesid kõik Veneetsiat Peterburiga ja nimetasid Peterburi Põhjamaa Veneetsiaks. Seletuseks veel, et ma polnud kunagi varem neis kolmes linnas käinud, läksin esmakordselt ja kohe tööd tegema. Tahtsin mõlema linna sarnasuses selgusele jõuda ja teha fotograafilist uurimust. Samal ajal pole need linnad üldse üksteisele sarnased, absoluutselt mitte. Ühendavad vesi, sillad, muidu on linnaruum täiesti erinev. Ehitatud on Veneetsia, Amsterdam ja Peterburg kõik küll vaiadele, soisele pinnasele. Teatavasti Peeter Esimene tahtis Vassiili saarest teha kanalitega linnaosa, sellist väikest Amsterdami, mis teda väga vaimustas. Peterburist tuli aga linnana tegelikult Pariis, impeeriumi pealinn. Metropol.

Kus te fotot õppisite?

Põhimõtteliselt ei õppinud ma mitte kusagil. Minu õpetajad olid raamatud, näitused. Nii et puhas iseõppija. 

Oma karjääri alustasite ta nõukogude ajal Molodjož Estoniis fotoreporterina. Olen kuulnud,et augustiputši ajal olite ainus eesti fotokorrespondent Moskvas ja saite ainulaadseid kaadreid. Olite te siis juhuslikul tööreisil või puhkusel?

Juhuslikult. Olin enne pildistanud Eesti laulvat revolutsiooni ja veriseid Riia sündmusi. Ei oska öelda kui palju Eesti lehtede fotoreporteritele maksti, aga Eesti vene lehtedes maksti armetult vähe, “3 kopikat” mingi foto eest umbes. Moskvasse sõitsin oma rahade eest, lihtsalt külla. Rohkem töökohti mul polegi olnud kui, “ ME”, hiljem olen töötanud konkreetsete lepingutega.

Kuidas oli võimalik teil “M.E.”-sse tööle saada kui te polnud paberitega fotograaf? Profifotograafe jagus ju Eestis küllaga?

Ei teagi. Lihtsalt astusin toimetuse uksest sisse ja näitasin fotograaf Dmitri Bransile – ta elab nüüd Saksamaal – oma fotosid. Ta oli tollal kõigi meelest superprofessionaal ja väga kultuurne persoon, rääkis mitut keelt.

Kaasaegsest Eesti fotost ma palju ei tea, kolleegide tööd eriti ei jälgi. Tiit Veermäe oli väga hea reportaažitegija … Sergei Maslov reklaamifotograafias.

Te tegite 1990. aastatel ka palju reklaamfotosid tänaseks tegevuse lõpetanud Ferry Terminaalile Muugal. Kuid kas koostöö härra Kanajeviga jatkub?

Jah, raha oli ju vaja … Ferry Terminaalile tegin buklette ja katalooge, Sergei Artjomov toetas mind mitmel korral. Ka Pariis-Peterburi projektis oli Ferry Terminaal esimene sponsor. Aga üldiselt, ega fotot Eestis eriti ei sponsoneerita, seda tean omal nahal. Eesti on mu kodumaa, võin seda rääkida. Venemaal toetatakse märksa rohkem. Näiteks Moskvas on Fotomaja, kus toimuvad fotobiennaalid, konkursid, ja neid toetatakse heldelt. Näiteks parima Moskva foto konkursi peapreemia on 5000 dollarit. Eestis pole midagi sellele vastu panna. Moskva kui linn on muidugimõista hullumeelne linn, aga … Tahaks midagi ka Eestis teha …

Mu fotod peavad meeldima, valmistama inimestele rõõmu. Ka reklaami tehes ei saa ma endale lubada haltuurat. Petta saab ainult üks kord, eks?

Miks te tegite oma näituse Vene saatkonna galeriis, mitte ei küsinud ruumi mõnes linna galeriis?

Lihtsalt kutsuti, läksin, tegin. Ja projekt oli Pariisist-Peterburist.

Linnad

Kui palju läheb maksma ühe fotoalbumi projekt?

Suurt raha muidugi. Umbes pool miljonit krooni. Sõidupiletid, hotell, trükk jne. Juhtus küll nii, et Pariisi lendasin oma raha eest, ilma sponsorita veel. Oli ainult idee fixe. Ostsin reisi Piiterist, sest sealt oli odavam reisida kui Tallinnast, ja olin Pariisis kaheksa päeva. Oma gruppi nägin vaid minnes ja tulles. Fotografeerisin  seitse päeva, Peterburgi pildistasin muidugimõista kauem.  

Minu armastatuim projekt on Veneetsia-Peterburg. Selle realiseerimine ei tähendanud ainuüksi pildistama sõitmist, ei, pidin ka palju lugema, ajalugu uurima, filme vaatama. Olin Veneetsias kaks korda, esimest korda aprillis 2002. Teist korda jõulude ajal, et saada fotosid udusest inimesteta linnast. Aga udu polnudki!

Veneetsia, see on vesi ja stiihia. Amsterdam on mõistuspärane struktuur ja lõbustused. Aga Pariis? Pariis on selline rõõmus, pidutsev linn. Peterburg, need on inimesed ja linnaruum.

Amsterdami-Peterburi album on puhas tellimus. Hollandi konsulaat Piiteris aitas mind väga palju … Alustasin mais ja lõpetasin võtted augustis. Esmaesitlus pidi toimuma juba oktoobris Peterburis, ja see toimuski. Käisin nelja kuu jooksul Amsterdamis kaks korda. Peatusin kesklinna hotellis, olin ju komandeeringus.  

Ja siis juhtus selline lugu, et  - kui veebruaris sõitsin Amsterdami Ermitaaži filiaali avamisele ja oma albumi esitlusele, selgus, et albumeid vedanud Eesti firma veokit ei tahetud Amsterdami lasta, sest auto oli liiga suure tonnaažiga! Esitlus pidi peaeaegu hilinema. Kohal olid Ermitaaži peadirektor, Hollandi kroonprints. Kujutate situatsiooni ette?

Seda pole raske ette kujutada. Aga palun kirjeldage nüüd oma töödistsipliini.

Esiteks, ma pean olema üksinda. Teiseks, lihtsalt jalutan ja tutvun uue linnaruumiga, ning püüan kõik tähtsamad kohad meelde jätta. Proovin meelde jätta valguseaja, kus paistab ja kust nurgast päike.

Olete teinud ka Tallinna postkaarte. Kas albumi peale pole mõeldnud?

Postkaardid pole tõsised asjad.

Kuulsin hiljuti, et Prantsuse presidendile Poincare’le kingiti 1908. aastal luksuslik fotoalbum Tallinna vaadetega ja et teie tunnete selle albumi praegust omanikku Pariisis. Mida see album endast täpsemalt kujutab?

Omanik on vana daam. 20 mustvalget fotot, väga kõrge kvaliteediga. Vene nimega fotograaf, ilmselt Peterburist. Varsti saab sellest sada aastat … Mul on üks sellest albumist inspireeritud idee, hetkel ainult idee. Fotod ja tekst. 

Enne intervjuud rääkisite vaimustusega tsaari õuefotograafi Karl Bulla fotodest. Mis põhjusel nad teile iseäranis meeldivad?

Sest Bulla fotod on suurepärased, nad meeldivad mulle kohutavalt. Vaieldamatult oli ta oma aja parim fotograaf Peterburis, kui mitte tervel Venemaal. Tema reportaažfotod, fotod palee rõdult on uskumatutlt head. Olin tõeliselt üllatunud kui kuulsin, et ta elas peale revolutsiooni Eestis ja suri Saaremaal. Tahaksin olla sama hea fotograaf nagu tema, ausalt.

Kas on mul eeskujusid? Mu kumiirid on Helmut Newton ja Henri Cartier-Bresson, ja teiselt poolt Josef Sudek. Peterburis töötab Aleksandr Kitajev, tuntud ka Läänes, eriti Londonis. Eestist meeldib Herkki-Erich Merila – kas ütlesin nime õieti? Tunneme teineteist 1991. aastast saadik. Miks ometi kaasaegsed eesti fotograafid ei tee näitusi? Nii teaksime neist palju rohkem. Euroopas on nii suur fotobuum, aga meil … Olin kaks korda Pariisis Louvre’s fotobiennaalil, foto maksab 5000 kuni 15 000 eurot. Need on normaalsed hinnad. 

  

   

Vladimir Balabnev

Sündinud 1966 Tallinnas.

Tegi esimesed fotod 1979. Peterburi kunstiteadlaste ühingu liige. Esinenud fotonäitustega peamiselt Venemaal ja Prantsusmaal.

Vladimir Balabnevi fotopaarid:

Kerjused Pariisis, kerjused Peterburis: Notre –Dame de Paris, Nikolai-Bogojavlenski kirik. 2000.

Valitsejannad Amsterdamis ja Peterburis: kuninganna Wilhelmina ja keisrinna Katariina II. 2003.

Äärelinnad Veneetias ja Peterburis: Murano ja Kamennõi saar. 2003.