Tütrele jäi päranduseks pangalaen

“Pangale oli tema tsükkel kasulik!” süüdistab end surnuks joonud mehe tütar, kes sai pärandiks isa võlad.

“Pank leidis lollikese ja määris talle laenu pähe. Kedagi ei huvita, et selle teoga tungiti meie pere ellu, põhjustati tõsist moraalset ja ­materiaalset kahju. Pank premeerib end kopsaka intressitasuga ning mina pärijana olen see lollide loll, kes kõik kinni ­maksab,” resümeerib Krista Hütsi. “Meie riigis valitseb totaalne vabadus koorida inimeselt seitse nahka ja selle eest ­mitte vähimalgi määral vastutada.”

Virumaal õpetajana töötavat naist tabas hiljuti topeltšokk. Päev pärast jõule leiti kodus surnult tema isa. Peale isikliku tragöödia ilmnes halb üllatus, et vaid 58aastaselt elust lahkunud mees jättis pere klaarida rumala peaga võetud pangalaenud. “Praegune asjaajamine paneb tundma, et lähedase surm pole mitte ainult õnnetus, vaid ka karistus tema lähedastele,” sarjab Hütsi pankade küünilist kasumiahnust.

SEB Pank mitte ainult ei sundinud tütart isa poolt pere seljataga võetud laene kinni maksma, vaid ähvardas 35aastast kahe lapse ema omakorda kohtuga, kui ta sellest ajakirjanduses iitsatab. Lugu on aga “nii nõme”, et Hütsi võtab selle riski: “Kõik on JOKK – mul ei ole vähimatki õigust protestida. Kuid ka juriidiliselt korrektsed asjad võivad põhjustada koledaid ja traagilisi tagajärgi.”

Surres paljas kui püksinööp

Selle loo postuumne peategelane on Aleksander Kont, kes oli 1980. aastatel nii tubli mees, et pandi ajalehe Töörahva Elu esikaanele. Paraku, nagu seda ikka juhtub, sattus endine kombainer viina küüsi, mis päädis sellega, et Võrumaa mees end neli päeva enne aastavahetust surnuks jõi. Alles tagantjärele taipas pere, millises tsüklis ta tegelikult oli.

“Meie pere jaoks mõistmatud sündmused algasid suvel 2007, mil alkohoolikust isa joomatsükkel algas keset suve ja sel aastal enam ei lõppenudki,” jutustab tütar. “Sama aasta novembris sain Võrumaal elavalt emalt kõne, et meil on vist uued pahandused kaelas: ta oli salaja isa rahakotis sorinud ja leidnud Magneti krediitkaardi.”

Et eelmise pangalaenu viimased maksed paar aastat varem pidid omaksed isa eest ise tasuma, helistas tütar halva eelaimusega Ühispanga Võru kontorisse, et hoiatada: ärgu taadile raha laenaku. “Ütlesin, et meie emaga ei ole nõus oma koduga riskima, sest laenu tagasimaksjat isast pole ja raha kulutab ta alkoholi peale. Sain vastuseks, et tegu on tagatiseta laenuga ning see olevat ainult minu isa ja panga vaheline asi.”

Kui omaksed neli päeva pärast mehe surma surmatunnistusega SEB Ühispanga Võru kontorisse läksid, ilmnes, et tema konto on blokeeritud ja neil on kaelas ligi 36 000 kroonine krediitkaardivõlg.

Kulus kaks nädalat ja hulk kirjavahetust, enne kui Aleksandri rahaasjad selgeks said. “Surres oli ta paljas nagu püksinööp. Pank oli ta tühjaks lutsutanud, taskus olid alles ainult sendid. Tal polnud enam raha isegi oma astmaravimite ostuks,” räägib Hütsi.

Pank pakkus viinaninale krediitkaarti

2007. aasta suvel alanud ebatavalise joomasööstu taga oli SEBst võetud soovilaen, millele novembris järgnes krediitkaardileping ja kohe soovilaenu maksepuhkus pooleks aastaks.

Kui laenupuhkus mais 2008 lõppes, algas nukker nõiaring. “Aasta teiseks pooleks oli isa jõudnud suletud ringi: maksis panga meeldetuletuse järel nõutud maksed – laenas tuttavatelt ja tegi sularaha sissemakse – ning võttis hiljem krediitkaardilt välja selle v&a uml;hese, mis võimalik,” ütleb Hütsi.

Tütre sõnul olnuks isa maksekäitumist vaadates igale inimesele selge, et krahh on möödapääsmatu. Paraku koostas võlateatisi arvuti, kusjuures iga meeldetuletuskirja eest esitati loomulikult arve. “Summad pole pankade jaoks pingutamist väärt, et nendega tegeleks arvuti asemel inimene. Aga kas inimelu on?” küsib Hütsi, kes on oma kodukandis külaelu aktivist.

Ta on kindel, et isa ei läinud oma peaga laenu küsima, vaid sai pakkumise nagu tuhanded teised. “Ega ta selle peale ise ei tulnud, talle õpetati pangas see süsteem. Nad ongi huvitatud sellistest kruttijatest. Neile on see tsükkel lausa kasulik,” süüdistab Hütsi. Talle teeb tuska, et lähedastel pole mingit võimalust sellist laenude pähemäärimist takistada.

“Kui keegi tahab näiteks Pensioniametist toetust, tuleb tal täita blankett. Invaliidsuspensioni saaja täidab peaaegu et raamatu. Krediitkaardi saaja peab paaril korral ütlema jah ning õigesse kohta – see muide näidatakse lausa näpuga ette – alla kirjutama. Tõenäoline on, et ka lasteaialaps suudaks tühja lahtrisse teha midagi enamat kui kolm risti,” leiab Hütsi.

Surnud mehele tiksuvad viivised

Tänu uuele pärimisseadusele sai isa ja panga vahelisest asjast tütre probleem. Nimelt sätestab pärimisseaduse muutus kõik-või-mitte-midagi-süsteemi ehk koos kadunukese varaga peab pärija vastu võtma ka tema võlad. Või siis loobuma kogu kupatusest.

Ühtlasi tähendab see, et ehkki nime poolest oli tegemist tagatiseta väikelaenuga, on laen tegelikult tagatud päritava varaga. “Häirib see, et pärandist räägitakse nagu taskurätist: “Kui võlgasid ei taha, loobuge pärandist!” Paljudel juhtudel on aga pärand kellegi ühine kodu,” leiab Hütsi.

Kui oli valida, kas plekkida kinni 36 000 kroonine võlg või kolida leseks jäänud ema kodumajast välja, on selge, mille kasuks pere otsustas. “Ebaõiglane on, et päritud võlgasid enam vaidlustada ei saa. Sellega on igasugune, nii korrektne kui ka ebaeetiline laenude andmine juba ette õigeks mõistetud,” analüüsib Hütsi.

Lisaks on surmajuhtumi järel pangas ja muudes krediidiasutustes käivituv süsteem Hütsi meelest kohati totralt paindumatu. On terve hulk lepinguid, mida omaksed veel kuude jooksul lõpetada ega ümber muuta ei saa. Näiteks ei panda viiviseid pärija välja selgitamise ajaks seisma – ehk surnud mehele tiksub võlg edasi.

“Oleks igati inimlik, kui surmatunnistuse esitamisel oleks lähedastel võimalik kirjutada laenupuhkuse avaldus näiteks neljaks kuuks ning võlausaldaja ei nõuaks selle aja eest ka intresside tasumist. Nimetatud kuude jooksul selguks pärijate ring ja nende kokkulepped ning võlgade pärija ei peaks kandma viivistest tulenevaid kahjusid, milles ta ju tegelikult süüdi pole,” arutleb Hütsi.

Püüdes leida lahendust oma loole, ­sattus naine peale mitmele juhtumile inimestega, kes teavad oma pere­liikme probleemi, tunnevad kohustust tema võlgasid ­tasuda, aga ei saa midagi ette võtta, et formaalselt täieõigusliku, aga sisuliselt süüdimatu inimese võlaspiraal uuesti ei korduks. Veebikülje

www.juura.ee

foorum kubiseb sellistest lugudest.

Nende tõsilugude hulka kuulub näiteks lugu vennikesest, kes liitus lühikes e ajaga kõigi linna mobiilsideoperaatoritega ja kogus hunniku uusi mobiiltelefone. Arvete tasujat temast ei olnud, need maksis lõpuks kinni kohalik omavalitsus. Seega maksumaksja rahaga maksti kinni see, et kliendi tausta ega vastutusvõimet kontrollima ei vaevutud.

Sel lool on aga hoopis üllatav puänt. Ehkki Krista Hütsi täidab oma kohustused panga ees, ei taha ta ebaõiglusega leppida ja leiab, et vähemasti ühiskondlik arvamus peaks panku korrale kutsuma. Seepeale saatis SEB talle meeldetuletuse, et mitte öelda ähvarduse, et lepinguid puudutava info sattumine kolmandatele isikutele on karistatav.

Panga kommentaar: polnud alust laenu mitte anda

• Iga laenu, ka väikelaenu ja krediitkaardi väljaandmisele eelneb pangas laenutaotleja maksevõime analüüs.

• Pangalaenu puhul kehtib selge printsiip: ükski intressimäär või muu lisatulu laenutootest ei põhjenda panga poolt teadlikult suure krediidiriski võtmist. Seepärast analüüsitakse lisaks sissetuleku suurusele ja olemasolevatele kohustustele ka laenutaotleja maksekäitumist. Näiteks konto väljavõtte alusel tema kulutuste profiili.

• Kui midagi laenu andmist välistavat ei leita, saab laenu teenindamiseks piisava regulaarse töötasuga täisealine ja teovõimeline isik laenutaotlusele positiivse vastuse.

• Käesoleval juhtumil võib oletada, et laenuandjal ei olnud olemasoleva info põhjal alust taotlejale väikelaenu mitte anda.

Uue pärimisseaduse kohaselt on pärijatel järgmised võimalused:

1. Pärand vastu võtta, millisel juhul lähevad pärijatele üle kõik pärandaja õigused ja kohustused;
2. Võtta pärand vastu koos inventuuriga, millisel juhul ei vastuta pärija pärandaja kohustuste eest mitte rohkem, kui on pärandvara väärtus. Uue 1.1.2009 jõustunud pärimisseaduse kohaselt on pärijal õigus nõuda pärandi inventuuri 3 kuu jooksul pärast seda, kui pärija saab teada, et pärandvarast ei piisa pärandaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.
3. Pärandist loobuda – sel juhul pärija pärandaja kohustuste eest ei vastuta, aga ei saa ka pärandaja vara. Kuna pärimismenetlust teostab seaduse kohaselt notar, siis soovitab pank pärijatel pöörduda alati esmalt notari poole.

Vastas SEB Panga kommunikatsioonijuht Evelin Allas