Tuultest viidud
Järjestikused orkaanid Katrina ja Rita on pannud kliimaga tegeleva teadlaskonna ja ingliskeelse populaarteadusliku ajakirjanduse kihama - küsimusi on terve hulk.
Põhiküsimus: kas nii hakkabki nüüd olema?
Niisiis orkaanid laastavad maailma üliriiki järjest, nii et vahepeal ei jõuta isegi üleujutustamme parandada. Rääkimata purustatud piirkondade ülesehitamisest. Kõigepealt evakueeritakse inimesi New Orleansist Houstonisse, siis aga selgub, et tuleb uus torm, mis suundub Houstoni peale, ja tuleb ka see piirkond tühjendada.
Mida see tähendab - kas inimestel tuleb mõnelt tormiselt alalt hoopis minema kolida?
Küberneetika Instituudi teadlane, mereuurija Tarmo Soomere ütleb, et see küsimus on täiesti õigustatud.
"Kui kliima soojenemine jätkub, siis mõned piirkonnad maailmas tuleb maha jätta. Nad muutuvad inimestele elamiskõlbmatuteks vähemalt tootmistegevuse ja ohutu elu seisukohalt."
Sedasama on tulnud teha varemgi, näiteks Aafrikas Sahara kõrbe pealetungi tõttu. USA idarannikul pole aga tegu liiva, vaid soolase vee pealetungiga.
Tegelikult pole see oht vähemalt orkaani Katrina räsitud Louisianas mingi üllatus, sest madala ranniku erosioon on olnud probleem aastakümneid. Kui Mississipi jõgi pandi rannikust kaugel tammide vahele, vähenes rannikul setete ladestumine, mis varem hoidis randa tasakaalus või isegi kasvatas maad juurde. Sestsaadik on Louisiana ranniku soised alad kahanenud ja merele järele andnud.
Eesti teadlase sõnul on ka inimasustuse haavatavus pidevalt kasvanud. Kui vanasti sai üle jõe paljude väikeste paatidega, millest mõne põhjaminek ei olnud katastroof, siis tänapäeval viib üle jõe üks suur sild. Selle purunemine tähendab, et üle jõe enam ei saagi.
"Tsivilisatsioon on väga tundlikuks muutunud," ütleb Soomere.
See, et üks orkaan või torm järgneb teisele vaid väikese vahega, nagu Rita Katrinale, pole aga kuigi haruldane. Sama nähtust on täheldatud suuremate tormide puhul Eestiski.
Rohkem ja suuremaid torme
Neli USA teadlast avaldasid hiljuti ajakirjas Science uuringu, milles märgivad, et viimase 35 aasta jooksul on tugevate orkaanide hulk pidevalt kasvanud. Eriti karmide orkaanide arv - nende, millele Ühendriikides omistatakse neljas või viies kategooria - on pärast 1990. aastat olnud kaks korda suurem kui perioodil 1970-1985.
Samas pole orkaanisageduse kõver sugugi otsejoones kõrgustesse suunduv. USAs on tänavusel hooajal loendatud 17 tormi, mis on piisavalt suured ja ohtlikud, et neile inimeste nimed omistada. Suuremaid orkaane on neist kirja pandud viis tükki. Atlandi ookeani orkaanihooajaks loetakse aega 1. juunist 30. novembrini.
2005 pole seni Atlandi orkaanide arvult rekordiline aasta. Hooaja tippmark kuulub 1933. aastale, kui loendati kokku 21 tormi. Ent novembri lõpuni on veel tervelt kaks kuud.
USA Arkansase osariigi Hardingi ülikooli ajalooprofessor Eric Gross teatab aga, et tänavune orkaanikroonika on siiski tähelepanuväärne mitmes mõttes. "Esimest korda peaaegu sajandi - 99 aasta jooksul - on loodusõnnetus hävitanud Ameerika suurlinna."
Eelmine kord juhtus see San Franciscoga, mis purustati 1906. aasta maavärinas.
Tänavune aasta pole USAs aegade halvim ka orkaanides hukkunute poolest ning Katrina töö Louisianas pole ajaloo kõige mõrvarlikum. See kahtlane au kuulub Galvestoni linnale Texases, mille orkaan 1900. aastal täielikult maa pealt pühkis. Elanikke oli seal õnnetuse ajal 45 000, hukkunute arvu hindab professor Gross 4000 ja 8000 vahele, sellal kui Wikipedia märgib kuni 12 000 hukkunut.
Tuleviku veelgi suuremate orkaanide hirmus üritatakse palavikuliselt mõista, miks ja kuidas orkaanid tekivad. Küsimus on ka see, kas tormide varasemast enamat esinemist saab otse seostada globaalse soojenemisega, mille taga on "kasvuhooneefekt" ja CO2 paiskamine atmosfääri tööstusriikide poolt.
Orkaanide algpõhjus tundmatu
USA kosmoseuuringute keskuse NASA andmetel saavad kõik Atlandi ookeani orkaanid alguse ühtmoodi: väikese "häirena" atmosfääris Aafrika mandri kohal.
See nn troopiline laine liigub edasi merele. Mõistatus on aga, miks mõni selline nähtus ei oma mingit suuremat mõju, mõni areneb madalrõhkkondadeks, teistest aga saavad lõpuks troopilised tormid või hoopis orkaanid.
California tehnoloogiainstituudi uurija Bjorn Lambrigtsen räägib NASA avaldatud materjalis, et orkaanide tekkepõhjusi tuleb täpsemalt selgitada just sellepärast, et paremini ennustada, kuidas tormid kasvavad ja kuhu suunduvad.
Troopiline orkaan on tema sõnul üks suur soojaallikas - nagu boiler. See on mootor, mis imeb merepinnalt niiskust ja tulistab seda taeva poole. Mootorit aitab käigus hoida energia, mis tekib veeauru kondenseerumisel vihmaks, mis taas aurustub ja kondenseerub.
NASA-l on orkaanide uurimiseks kohandatud eraldi lennuk, mis põhineb kuulsal luurelennukil U2, millesarnane kunagi Nõukogude Liidu kohal alla lasti. "Orkaanid on nii tugevad tormid, et läbi nende lennata on äärmiselt raske."
Lennata aga tuleb, sest üksnes satelliidifotode ja kaugvaatluse abil orkaanidest täpset infot saada pole võimalik. Ilmaennustusel kasutatavad tehiskaaslased pildistavad tormi pealispinna pilvekatet, kuid teadlastele huvi pakkuvad protsessid toimuvad sügaval tormikeerise sisemuses.
Kliima soojenemise mõju orkaanide sagenemisele ja purustusjõu kasvule on paljude arvates ilmne, kuid teaduslikku seletust, mis niisuguse seose ümberlükkamatult tõestaks, pole olemas.
Science'is avaldatud nelja USA teadlase uuringust selgub, et samal ajajärgul, viimasel 35 aastal, kui eriti tugevate orkaanide hulk maailmas kasvas, on tõusnud ka merepinna temperatuur - umbes 0,5 kraadi Celsiuse järgi.
-----------------
SKEEM Tugevate orkaanide arv kasvab:
----------------
