UFO-pärimuse juured: kratid tegutsesid veel kolhoosiajal!
Juuda Maiele ütles tema ema vihahoos, et "kurat sind võtku". Kurat viiski tüdruku minema ja tükk aega ei näinud ega kuulnud keegi temast midagi. Kui Maie viimaks siiski välja ilmus, olid tema sõrmed ebaloomulikult välja veninud - kurat oli teda käsipidi ringi vedanud.
See lugu, mis olevat Lõuna-Eestis juhtunud millalgi 20. sajandi algupoole, oli rahvasuus liikvel veel 1950. ja 1960. aastatel. Kuid kus on tänapäevased õuduslood?
Selgub, et SL Õhtulehes. Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhataja Mare Kõiva näeb otseseid seoseid traditsiooniliste rahvajuttude ning nüüdsete UFO-pajatuste vahel. Viimaseid ei levita aga enam rahvas, vaid kõmuajakirjandus ning fantastikasarjad.
"Haldjad olid kõige esimesed olendid, kes inimesi röövisid," ütleb Kõiva. "Haldjarahva käitumine on sagedasti süüdimatu enesearmastaja käitumine. Haldjale lihtsalt hakkab keegi meeldima, ta kutsub inimese korraks endale külla, abiellub temaga ja hoiab teda paarkümmend aastat enda juures, hoolimata katastroofist, mida see inimesele tähendab."
Just nii hakkasid 20. sajandi üheksakümnendatel käituma ka ufonaudid. Ning muide: ka haldjad võivad endast vilja sisse maha jätta ringikujulisi jälgi.
Saatan metsatukas
Kõiva on ise lindistanud ühe loo, mis vestjate kinnitusel juhtus nende emade-isade aegu Tartu lähedal Maarja-Magdaleena kihelkonnas. Jällegi saatis peremees ühe lohaka sulase kuradile, kuid ühtlasi ka poodi. Sulane läkski poodi ning jäi kadunuks mitmeks kuuks. Viimaks leiti mees metsast kännu otsast istumas, suurest näljast ja hirmust pooleldi segi. Sulane suutnud siiski niipalju rääkida, et ta oli poeteel metsas marju söönud, kui tema juurde astus mustas riides mees ja kutsus endaga kaasas. Nad olid käinud väga paljudes kohtades, millest mälestusi paraku ei jäänud. Viimaks saatis võõras sulase koju tagasi.
Tunnete ära? Men in black.
"Mu vanatädi mees rääkis hästi huvitavat lugu kratist," jätkab Kõiva. "See on tüüpilise Eesti loo mudel. Külas, kus ta kasvas, oli talu, kus käis kratt. Kratti ka nähti, talu suunas märgati liikuvat mitut ovaalset valgussõõri. Ükskord õhtul koju tulles oli ka vanatädi mees ise näinud neid valgussõõre maandumas. Ta oli läinud neile lähemale, siis kadusid valgussõõrid aga ära ning maapinnal olid näha vaid kõrbenud jäljed."
UFOde jäetud kõrbenud maandumisjälgedest võisite üksikasjalikumalt kuulda üheksakümnendate alguses eetris olnud menukatest telesaadetest.
Kolhoosikratid
Kratti lendamas nähes tuli kingapaelad kiiresti lahti siduda, siis kukub kratt alla. Mare Kõiva äi on seda tarkust noorena ühel korral kasutanud - ning tõepoolest lõpetas sõjaeelse Saaremaa öötaevas tuhisenud tulekera oma lennu. Kohast, kus kratt põllule patsatas, leidsid poisid hunniku herneid. Andmed selle võtte kasutamisest UFOde rajalt maha võtmiseks puuduvad.
Selgub, et kratid tegutsesid Eesti külas veel kolhoosiajalgi. Kuid nagu vanadelgi päevadel, mil kratt mõisaaita ei puutunud, läks tegelane ka kolhoosi ajal vargile ikka naabrimehe majja, mitte kolhoosi lattu.
Vähemalt üks täiesti toimiv krati tegemise tehnoloogia on Kirjandusmuuseumis ka talletatud. Saaremaal elanud rahvaarst Tiitsu Seiu ehitas endale väikese elektrigeneraatori ning vilgutas neljapäeviti külapidude ajal oma laka peal lambikest. See andis külarahvale põhjust rääkida, et "Seiul on kratt", ning turgutas samas ka mehe ravitsejaautoriteeti.
Moodsaid jutte vähe
Kõiva nendib, et moodsaid UFO-jutte on Kirjandusmuuseumi kogudesse talletunud suhteliselt vähe. Kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel, kui inimesed hakkasid massiliselt nägema kosmoselaevu, lendavaid taldrikuid ja sigareid ning tulekerasid, ei pidanud teadurid neid pajatusi veel "ehtsaks" rahvaluuleks.
Seitsmekümnendail nähti palju maju põlemas, kuid tulekahjule ligemale minnes selgus, et leeke polegi.
Alles üheksakümnedatel algasid UFOde inimröövid. Siis selgus ka ufonautide säärase käitumise motiiv - jutustajate sõnul otsisid tulnukad inimeste seast endale agente, keda koostööle kallutada.
"Koostööst keeldujad saavad karistuseks haiguse või neile ennustatakse vara hävimist, tulekahju või katastroofi. Alles selle kannul tulid need, kes said UFOdelt vaimuandeid, ravimisvõimeid," tutvustab Kõiva UFO-juttude arengulugu.
Paraku oli üheksakümnendate ufoloogiline rahvaluule juba pääsmatult mõjutatud meedia ning filmi kaudu rahva teadvusse jõudnud kujunditest.
Kõiva üks lemmikjutte neist aastatest pärineb aga mehelt, kelle UFOd otse peolauast röövisid ning üritasid koostööle värvata. Mees jäi siiski kindlameelseks ning keeldus, misjärel teda ähvardati kopsuvähiga. Haigus saabuski üsna pea, kuid hoolimata sellest jätkasid tulnukad mehe kiusamist - näpistasid teda pimedas tualetis istudes tagumikust.
