Ujumine – mõnus viis koormuse saamiseks
Ujumistreener Maie Murašev kiirgab hoogsust ja
positiivsust. Oma erialast rääkides jagub tal ohtralt
kiidusõnu.
“Ujumine on suurepärane viis kehale nii
vajaliku koormuse kättesaamiseks. Veerand tundi ujumist annab sama suure
koormuse nagu pool tundi jooksmist. Ujumine karastab ja arendab kopsumahtu.
Ujumine sunnib keha välja sirutama, see parandab ka rühti. Lisaks on
ujumine asendamatult kasulik kõikvõimalike traumatagajärgede
taastamiseks.”
Kui vanalt võiks hakata ujumist
õppima?
Noorimad, keda ma näinud olen, on
neljakuused, keda vanemad ujutavad treeneri juhendamisel. Ehkki teadlikust
ujuma õppimisest ei saa nii pisikeste puhul loomulikult
rääkida, mõjub see neile hästi. Imikud saavad näo
vettepaneku ja vette hingamise väga hõlpsalt selgeks, ka ei teki
neil suure tõenäosusega hiljem vee ees hirmu.
Aga kui imikuiga mitte arvestada?
Kolmandas klassis on
kohustuslik ujuma õppimine. Ühest küljest on see
suurepärane, teisalt aga on sellega seotud ka rida probleeme. Kui
näiteks laps on kolmandas klassis palju haige ja arst kirjutab talle
kehalisest vabastuse, on tema jaoks rong läinud – koolisüsteem
rohkem ujumisõpet ei paku. Oleks suurepärane, kui vanemad oleksid
enne kolmandasse klassi jõudmist lapsega pisut eeltööd teinud,
näiteks kui laps söandaks juba basseini minna ega pelgaks vett.
Veehirmu ületamiseks võib minna nädal-paar, paremini ujuda
oskavad lapsed võivad aeglasemini edasijõudjat narrima hakata,
nii et sel veepelglikumal lapsel tekib ujumistundide suhtes tõrge. Ja
see oleks ju kurb …
Viie-kuueaastased saavad hakata Kalevis
lastetreeningutel käima, ja kui vähegi võimalik,
võiksid vanemad oma lapsed ujumiskursustele viia.
Kui laps kardab
vett või kui tal on näiteks veega seoses ebameeldivaid või
hirmutavaid kogemusi, tuleks seda treenerile öelda.
Millised on eeldused heaks ujujaks saamisel?
Kõige
olulisemad eeldused on loomulikult tahe ja õppimine.
Füüsilistest eeldustest on olulisim n-ö lõdvemapoolne
hoiak, oskus end vees vabaks lasta. Olen vahel vaadanud neid, kes on väga
pingul, väga huvitatud kõikide liigutuste võimalikult
õigesti tegemisest … Ühel hetkel väsivad nad
pingutamisest ära ja siis hakkab neil märksa paremini minema. Vesi on
ju mõnus, ujuma peaks samuti mõnuga.
Kuidas
last veehirmust üle aidata?
Vanema suhtumine on väga
oluline. See peab olema positiivne, sõbralik ja toetav. Kindlasti ei
tohiks esimesed basseiniskäigud olla last sundivad või halvustavad.
Laps peab veega oma tempos kohanema, õppima vett tundma ja ennast vees
tundma. Õpitakse läbi mängu.
Üks hea võte on
lapsele vees käe alla panemine – nii saab laps turvaliselt käsi
jalgu liigutada. Ujuma õppida ei saa, kui ei osata vette hingata. Laps
– või ka täiskasvanu – peab õppima nägu
vette panema ja vette hingama. Hea rütm on kaks sekundit sisse ja neli
sekundit välja.
Olen oma õpilastel, kellel on vee ees hirm,
soovitanud kasutada erinevaid abivahendeid. Oluline on, et saadaks kätte
tunne “vesi kannab mind”. Hiljem abivahenditest loobuda ei ole
kuigi raske.
Milliseid abivahendeid võiks
kasutada?
Abivahendeid on palju ja kasutada võiks just
selliseid, mis lapsele – või ka täiskasvanule – rohkem
meeldivad. Pallid, käte ümber pandavad vahendid … Neile, kel
kipub vesi hingates ninna minema, on olemas ka nina
klambrid – paned nina klambriga kinni ja vesi sisse ei
pääse.
Kas ujuma õppimisel on vanuselist
ülempiiri?
Kindlasti mitte. Minu ujumiskursustel on ka
pensionäre ja nad on kenasti ujuma õppinud. Tõsi, kui selle
alaga varem üldse kokku ei ole puututud, võib õppimine
kulgeda aeglasemalt ja ehk oleks sel juhul arukas võtta kaks kursust
järjest. Seda võin ma aga küll lubada, et mitte keegi ei ole
ujuma õppimiseks liiga vana. Vanemad inimesed ise on öelnud, et nad
ei uskunud kursusele tulles, et võiksid ujumise selgeks saada. Aga
said!
Ka nende laste jaoks, kellel on vee ees hirm ja kellega
kõigepealt tuleb tööd teha, et hirmu ületada, oleks
kasulik, kui vanemad võtaksid neile kaks järjestikust
ujumiskursust. Siis on kindel, et ujumine kenasti selgeks saab.
Miks on kasulik ujumiskursustele tulla?
Ma arvan, et
üks professionaalne ujumiskursus kuluks ära absoluutselt
kõigile, ka neile, kes juba oskavad vees edasi liikuda. Sellist inimest,
kes ei võiks veel veidi paremini ujuma õppida, ei ole olemas. Aga
neile, kes varem ujunud ei ole, on kursus eriti oluline – õpitakse
selgeks õiged ujumisvõtted.
Päris paljud on tulnud
ujuma õppida selleks, et triatlonitel osaleda. Jooksmine ja
jalgrattasõit ei valmista raskusi, aga ujuda veel ei osata. Pärast
ujumise selgeks saamist saab hakata triatloniga tegelema.
Veel üks
põhjus on soov ülikoolis kehakultuuri õppida. Ka seal oleks
halb ujumisoskus takistuseks.
Millised on ujujate
tüüpvead?
Vead on tihti individuaalsed, sageli
pärit ajast, mil ilma treeneri abita ujuma õpiti. Olen basseinis
näinud inimesi, kes “ujuvad” kohusetundlikult mitu
kilomeetrit, ehkki mina nimetaksin seda liikumisviisi pigem “vees
roomamiseks”.
On ka selliseid inimesi, kes
põhimõtteliselt nägu vette ei taha panna, vette hingamisest
rääkimata. Ehkki ka nii võib vees edasi liikuda, pole sel
juhul siiski tegemist ujumiseks nimetatava spordialaga.
Üks, mis
ennast kõikide ujumisstiilide puhul tunda annab, on vale hingamine.
Konna ujudes tehakse sageli vigu jalgade tööga, näiteks
lööb üks jalg kuidagi viltu või vinklisse. Või
siis pole käte ja jalgade töö omavahel kooskõlas:
näiteks ei tehta käte ja jalgade sirutust samal ajal. Selili ujujatel
kipuvad põlved liiga kõverasse ja veest välja, ka kipuvad
selili ujujad käte tööd ebaühtlaselt tegema.
Kas on põhjusi, miks inimene ei suuda ujuma
õppida?
Kui basseini või avavette minekuks pole
arsti keeldu, pole ühtki niisugust põhjust olemas. Sõltumata
eeldustest võib igaüks ujumise selgeks õppida, nii oma
tervist hoida ja parandada ning ujumisest rõõmu tunda.
• Siis võiks proovida vee peal lamada. Kel vaja, kasutagu rahumeeli abivahendeid: peaasi, et tekiks tunne “vesi kannab”.
• Jalgade ja käte tööd võiks algul õppida eraldi.
• Selili ujuma õppimisel võib panna laua pea alla ja harjutada jalgade tööd. Siis panna laua jalgade vahele ja harjutada käte tööd.
• Selili ujudes käivad käed vette vaikselt, pritsimata.
• Algul õpitakse selili ujuma nii, et tehakse ühe käelöögi kohta kuus jalalööki. Siis neli, seejärel kaks, lõpuks üks.
• Krooli ja konna õppimisel võib algul õppida ujuma niimoodi, et jalad teevad krooliliigutusi, aga käed konna omi. Konna stiili jalgade töö on järgmine harjutus.
• Oluline on jälgida pöidade asendit: krooli ujudes on pöiad sissepoole, konna ujudes väljapoole.
• Krooli õppides võiks kõigepealt õppida selgeks n-ö pimekrooli: tõmmete vahel ei hingata, ujutakse neli-viis tõmmet kuni õhku jätkub. Alles seejärel õpitakse hingama iga tõmbe ajal. Vasakule hingamisel on vees parem põsk, paremale hingamisel vasak põsk.
sõbralikkus
mõistmine
julgustav käitumine
soov ujuma õppida
treeneri abi
tehnilised abivahendid