Ujuvad tuumajaamad
Esimese tuumareaktori käivitamisest on möödunud
juba 65 aastat ning esimene tuumaenergia abil toimiv laev lasti käiku 27.
juunil 1954 tolleaegses Nõukogude Liidus. Sellest ajast on tuumaenergia
kasutamine nii pealvee- kui ka allveelaevadel kulgenud tõusvas
tempos.
Ajakirja Rosenergoatom mulluses detsembrinumbris ilmus
artikkel ujuvate tuumajaamade loomisest ja ehitamisest Venemaal: alustati
seitsme 80 MW ujuvjaama ehitamist. Tulevikus kavatseb Venemaa jõuda
ujuvate tuumajaamade seeriatootmiseni ning viia allveelaevadel kasutatavate
tuumareaktorite tehnoloogiliste lahenduste kasutamisega ujuvjaamade
võimsused 300–400 MWni.
Ajakirjanduses ilmunud andmetel
läheb ühe energiaploki ehitamine maksma ligikaudu 9 miljardit rubla
(umbes 4,5 miljardit Eesti krooni), laeva ehituse maksumus moodustab sellest
summast veidi üle poole.
Esimene energiaplokk loodetakse
käiku anda 2010. aastaks. Seal toodetava elektrienergia hinnaks pakutakse
1,5 rubla kWh ehk Eesti rahas ligikaudu 75 senti kWh. Venemaal tehtud
arvutused on näidanud, et ujuvate tuumajaamade kasutamise tasuvusajaks
peaks kujunema 7–8 aastat.
Esimese ujuva tuumajaama reaktor
valmistatakse esialgsetel andmetel reaktori KLT-40S baasil.
Ujuva
tuumajaama kohta väidetakse, et sellel on viis radioaktiivsuse eest
kaitsvat barjääri ja see suudab taluda Richteri skaala järgi
7–8pallist maavärinat. Maketil tehtud katsetel olevat saavutatud
jaama püsivus isegi 9pallise maavärina puhul. Ujuvjaam osutus
stabiilseks tuulekiirusel kuni 45 m/sek. Jaam pidi jääma
töövõimeliseks ka juhul, kui sellele langeks näiteks
väikelennuk Jak-40.
Ujuva tuumajaama alus kujutab endast
iseseisvat käiku mitteomavat alust, mis on ligikaudu 150 meetrit pikk ja
30 meetrit lai ning mille süviseks 8–9 meetrit.
Kohtumisel Venemaa vastavate spetsialistidega lisati, et ühte ujuvjaama
teenindab 80 inimesest koosnev isikkoosseis. Nende väljaõpe toimuks
Venemaal ja ka kogu meeskond komplekteeritakse seal. Juhul, kui mõnel
välisriigil õnnestub osta eespool kirjeldatud ujuv tuumajaam,
toimub kogu jaama hooldus ja käigushoidmine tarnija poolt.
height="250" alt=" " src="http://paber.ekspress.ee/gfx/lood/13/rak.jpg"
/>
Esmapilgul näib Thiago Olson, 17aastane USA Michigani osariigi Stoney Creeki keskkooli õpilane, tavalise teismelisena: hea väljanägemisega poiss õpib koolis keskmisele hindele 3,75 ning tema järgmine eesmärk on kolledžisse pääseda. Olsoni sõprade jaoks on noormees aga “hullumeelne teadlane”.
Vanematekodu keldris on ta kaks aastat, kokku vähemalt tuhat tundi, nokitsenud masinavärgi kallal, mis tekitab väikese tuumareaktsiooni, kirjutab Detroit Free Press.
Olson ütleb, et tuumareaktsioon – aatomite ühinemisel tekkiv energia – on nagu füüsika Püha Graal.
Kõik toimub spetsiaalses kambris. Õhk imetakse vaakumiga filtrisse, kuhu suunatakse deuteeriumigaas. Vana mammograafiaparaadiga lastakse vaakumisse umbes 40 000 volti elektrienergiat. Protsessi käigus tekitavad aatomid tuumafusiooni. Moodustub väike, aga intensiivne “energiapall”.
Olsoni ema, kes kunagi soovis, et ta pojast saaks kokk, suhtus poja katsetustesse algul ettevaatusega. Ehkki ainuke tõsine oht selle puhul on kõrgepinge ja väikesel hulgal radiatsiooni. Hiljem tunnustas ta poja nutikust.
Olsoni kodureaktori kohta leiate rohkem infot aadressilt www.fusor.net.
