Andres Anvel ütleb intervjuus Janar Filippovile, et tema uues raamatus „Direktor“ on piisavalt tegelasi, kelle sarnased isikud on kuritegelikus maailmas olemas. Kas ja kuidas on Direktori su eelmise raamatu, Punase Elavhõbeda sarnane? Punane Elavhõbe oli rohkem isiklik. Oma karjääri, eriti karjääri alguse, väljaelamine läbi ilukirjandusliku vaatevinkli. Kui sellega ühele poole sain, tekkis mõte pühenduda üksikutele huvitavatele sündmustele, millega olen oma töös kokku puutunud, kuid millest dokumentalistika vahenditega rääkida ei saa. On teemasid, mida saab kriminalistika ajalukku jäädvustada ka ilukirjanduslikult. Nii et lisa on kindlasti tulemas mõne aasta pärast. Klaarid sa Direktoris siis mingeid arveid - esitad vihjeid ehk "fakte", mis tõenäoliselt aset leidsid, kuid mida erinevatel põhjustel ära ei tõendatud? Asjaosalistele otseselt mõjuvaid vihjeid mitte. Samas on selge, et mind initsieerisid raamatu käike ja arenguid välja mõtlema need küsimärgid, mis uurimise ühes või teises faasis üles jäid. Ma ei prenetdeeri sellele, et teatud detailid tegelikkuses just sellised olid, nagu ma neid kirjeldan. Lihtsalt mängin võimalike variantidega. Paljud asjaosalised tunnevad end kindlasti ära, mõnel võib isegi ebameeldivusi tekkida. Oled sa valmis skandaalideks? Kes vähegi lehti on lugenud, oskab kindlasti kohe paralleele tõmmata nii sündmuste kui tegelaskujude vahel. Siin on ju piisavalt tegelasi, kelle sarnased isikud on kuritegelikus maailmas täiesti olemas. See võib-olla ongi Direktori suurim väärtus - kujutada eestimaise organiseeritud kuritegevuse sünnilugu, kiriejdada, miks oli just nii ja mitte teisiti. Aga skandaalisest - ma hoiatan kohe raamatu alguses ära, et tegemist on fantaasia viljaga ja kokkulangevused on juhuslikud. Kõik järeldused ja paralleelid on seega lugeja isiklikul vastutusel. Loe pikka katkendit raamatust artikli tasulisest versioonist või paberlehest.