Selline majake võiks kuuluda Nõmmele, kuid seisab üksipäini keset looduskaitsealust seenemetsa, merest jalutuskäigu kaugusel. Kas pole see hämmastav! Veelgi enam - kuivõrd hoone olla kohalikule jahiseltsile 1910. aasta paiku projekteerinud parasjagu Riias õppiv arhitektuuritudeng Edgar Johan Kuusik ise, on tegu tõelise arhitektuuridelikatessiga.
Maja tuntakse ümbruskonnas Silma jahilossi nime all ning selle juurde kuulub 7 ha maad, mis ulatub ühe siiluna mereni välja. Õuel on vana kaev, põõsaste varjus puukuur, ümara tiigi kaldal külitab saun ning krundile tohib veel hobusetalligi planeerida. Muide, ka naabrid peavad metsatuka taga hobuseid.

On tunda, et arhitekt on igati vältinud kandilisust. Näib, et hoonel pole kaht sarnast akent ega seina. Väljaasteid on mitmes suunas - peakorruse suurest saalist eendub erkerina aknaplokk, peaukseesist ehib kaugele välja ulatuv veranda, millele toetub rõdu. Hoone teise otsa olemuse määrab tornike, mis kanthaaval peamahust välja astudes tõusma hakkab ning ülal otsustavalt kaheksakandiliseks muutub.

Kiivri tipus on aga veel üks katus nagu Hiina pagoodil ja selle all süttib pimedal ajal lamp. Kuid tuletorni ülesandeid täitma see ei pea, pigem kumab hämaruses kui värviline silm, mis peab vahti Silma looduskaitseala üle. Silmaks muudab aknakese sinna paigaldatud vitraaž. Selles kõiges on mingit Läänemaale omast müstikat, ja tundub, et silm kiikab otse üle mere just Haapsalu Valge Daami poole.

1999. aastal ostis heitliku ajalooga hoone oma perele suvekoduks Marek Reinaas, reklaamibüroo Zavod juht. Aastaks 2005 said tehtud peamised renoveerimistööd. Vaadati üle ja tugevdati kandekonstruktsioone, lisati soojustus, vahetati aknaraamid, laudis ja katus. Vahetati kõik juhtmed ja torustikud, paarile säilitatud ahjule toodi abiks nii elektriküte kui ka soojuspumbad ning maja värviti üle seest ja väljast. Mõeldud suvemajana, kuid tegelikult sobib nüüd elamiseks ka aasta ringi.

Hoone varasemast ruumijaotusest pole enam mälestustki. All ulatub suur saal läbi maja ja selle formaat vajab tugevaid kandeposte, mis seal seistes lage toetavad, käed ülal. Torniossa, avara vaatega allkorrusele, on sisse seatud hubane kabinetraamatukogu. Ülakorrus saab lisavalgust vintskappidest, nende vahele jääb kaldlage-dega ruumiosa, mis muudab magamistoad eriti hubaseks. Edasi mööda treppi tõustes jõutakse tornikiivri alla, kus ongi aeg pärast ringkäiku puhkama jääda.

Kujundustöödega tegeles pere ise. Valitud värviskeem ulatub oliivrohelistest välistoonidest kuni tornisisus valitseva kuldookrini, privaatsemates kambrites hoidub tonaalsus puhtama ja valgema poole. Toad on tapeeditud ajastutruult, seinad kannavad uhkelt William Morrise loomingut. Suure saali seintel on lopsakad naturaaltoonides taimornamendid, magamiskambrite tapeedid on aga märksa rahulikumad, kaetud peente arabeskidega.

Ruumidest võib leida mitu ajaloolist mööblieset, komplekti on täiendatud veidi nooremate, kuid meeleolult sobivate esemetega. Majas on väga ilusad tahveluksed - mitte renoveerimisel värvist paljaks kraabitud (mida võib kõikjal tüdimuseni näha) ega traditsiooniliselt valgeks värvitud, vaid kordavad toon toonis hoone välisvärvilahendust. Uksi ümbritsevad aga eriti kaunid piidad, mis reedavad taas Haapsalu lähedust - need on teostatud kuurortlinnale iseloomulikus kujunduses. Piitade ülanurkades on ringiga kaunistatud ruudukesed ning piida „vundamendiosa" ehivad eenduva tahuga püsttahvlid. Selliseid ukseposte kohtab enamasti hoopis treimotiividega kaunistatud riidekappidel, inspireerituna vanast heast Danzigi kapist.

Sellest tähelepanekust saab mõnuga teha sügava järelduse - majas on näha, kuidas „arhitektuur rafineerub mööbli suunas" (diiiiip!), st hoone juures on kasutatud viimistletumaid detaile kui ehitusmeestel muidu kombeks.

Muide on märgata ka vastupidist - köögisisustus matkib arhitektuuri! Kümne aasta taguses uuenduskuuris loodud tööpinda kannavad punatellistest vuugitud vaheseinad, mille vahele mahuvad tehnika, korvriiulid ja koguni rustikaalsed sepishingedega täispuidust „väravad". Selle kohal töötab riiulina massiivne puittala, mis näib koguni pärinevat mitusada aastat vanemast majast, meenutades pigem meie talupojaminevikku. Samas viib tööpinnatagune mõtted hoopistükkis Itaaliale - terrakotakarva kahhelplaate ääristab puuviljavöö, keskel kutsub pilku üks suure küllusmotiiviga seinaplaat. Need kõrvalepõiked tagavad ajalooliste kihistuste hõngu. Maja ehitamisaegse moejoone poole pöördub taas näoga vannitoatualettruumi väärikas sisseseade.

Haapsalu kuldajastu jooni näeb ka peahoone ja omaniku enese rajatud varjualuse välisilmes - poste-talasid ühendavate kolmnurkade ülesannetes on pitsilisi puitdetaile. Need olid 19. sajandi kuurordiarhitektuuris lausa vältimatud, sageli igal majal erinevad, arhitekti poolt hoonele kui i-le täpiks kavandatud.

Nagu tol ajal kombeks, on mitmed aknad kaunistatud värviliste elementidega ning nii mõnedki uksed saanud klassikalistes tinaraamides vitraaži, autoriks Valev Sein. Vitraažielemendid vöötavad ka torniaknaid, lastes kaheksakandilisse ülihubasesse ruumi, milles heljub idamaist hõngu, lõbusat valgust, varjamata siiski ka avarat vaadet ümbrusele.

Jahilossi kasutatakse praegu peamiselt suvemajana, kuid seal saaks elada ka aasta ringi, sest maja soojustus ja küte sobivad selleks täiesti. Kas ei kõla see kõik täpselt kui unistuste maamaja?