Urmas Paeti saladiil Moskvaga
Sel kevadel tabas Vene kodanikku Sergei Markovit ühes Lääne-Euroopa, väidetavasti Saksamaa lennujaamas ebameeldiv üllatus. Mees sai teada, et ta on kuulutatud Schengeni viisaruumi hõlmavas 30 riigis ebasoovitavaks isikuks.
51aastane Markov ei ole tavaline Moskva elanik. Ta on üks Vene riigiduuma 450 saadikust, Kremli võimupartei Ühtne Venemaa liige. Ametilt on mees tuntud politoloog, Moskva ülikooli õppejõud.
Veelgi paremini iseloomustab Markovit kuulumine hiljuti Vene presidendi Dmitri Medvedjevi juurde moodustatud nn ajaloovõltsijate paljastamise komisjoni.
See on eriti eksklusiivne seltskond, mille liikmete hulgast leiab Vene armee kindralstaabi ülema, välisministri asetäitja, FSB tippjuhi ja teisi Kremli kõrgeid ametnikke.
Sellise kaliibriga riigitegelastele kohaldatakse Euroopas viisakeelde väga harva ja tõsistel puhkudel.
Markovi viisakeelu kehtestas 17. märtsil 2009 Eesti siseminister Jüri Pihl. Käskkiri nr 36 võttis venelaselt kümneks aastaks õiguse siseneda ükskõik millisesse Euroopa Liidu riiki, aga ka Islandile, Norrasse ja Šveitsi. Siiski pole selline keeld absoluutne. Schengeni riikidel on õigus ise otsustada ja "musta nimekirja" kantud kodanikke erandkorras ikkagi oma territooriumile lubada.
Tõsi, erandi tegemisel tuleb alati konsulteerida keelu seadnud riigi võimudega. Täpselt nii sakslased Markovi puhul ka tegid.
Lang kärbib "musta nimekirja"
Mõistagi käis viisakeeld nii Markovi kui Vene välisministeeriumi au pihta. See häiris ka otseselt Moskva välispoliitikat.
Nimelt esindab Markov oma kodumaad Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees, mille istungid toimuvad Strasbourg'is. Iga kord Moskva lennukilt maha astudes Prantsuse võimudelt erandkohtlemist paluda on tülikas.
Vene välisministeerium ei jätnud oma pahameelt enda teada. Väidetavalt kuulis välisminister Urmas Paet sellest oma Vene kolleegi Sergei Lavrovi käest isiklikult.
Kuni Jüri Pihl oli siseminister, ei muutunud midagi. Pruukis aga sotsidel Andrus Ansipi valitsusest välja kukkuda, kui Paet asus tegutsema.
21. mail sai Pihl ametlikult kinga ning tema kohuseid hakkas täitma justiitsminister Rein Lang.
Juba 29. mail tegi Eesti välisministeerium ettepaneku Markovi viisakeeld üle vaadata. Langil kulus selleks mõni päev.
1. juunil leevendas Lang venelasele määratud viisakeeldu oluliselt. Ta kustutas Markovi üleeuroopalisest "mustast nimekirjast". Kuid Eestisse sisenemise keelu jättis alles.
Moskvalase üllatav ülestunnistus
Viisakeelu pälvimiseks peab inimene saama hakkama tõsise sigadusega. Milles Markovit täpselt süüdistati?
Ei rohkemas ega vähemas kui Eesti Vabariigi julgeoleku, avaliku korra ja ühiskondliku turvalisuse ohustamises.
Tänavu märtsi algul osales Markov Moskva ja Washingtoni vahel toimunud videokonverentsil. Ürituse teemaks olid 21. sajandi infosõjad. Muu hulgas tulid jutuks pärast 2007. aasta pronksiööd Eesti valitsuse veebilehti tabanud küberrünnakud.
Konverentsi juhtinud raadiojaama Ehho Moskvõ saatejuht Nargiz Asadova küsis, miks süüdistavad ameeriklased nendes rünnakutes just venelasi.
Üks jänkist arvutispets arvas, et küllap on Eesti võimudel Moskva käe kohta usaldusväärseid andmeid. Kuid ta lisas, et sellist infot pole kombeks julgeolekukaalutlustel tavaliselt avaldada.
"Eesti rü nnakute asjus olge rahulikud," teatas seepeale Markov kõigile ootamatult. "Need rünnakud tegi minu abi."
Kapo ei tea, aga kahtlustab
Kuulajad ei uskunud oma kõrvu. Esimest korda tunnistas Vene ametiisik oma riigi seotust küberrünnakutega.
Markov nimetas ka küberkallaletungi põhjuse: "Eesti valitsus toetas ülbelt natse."
Markovi jutu kohaselt tekkis küberrünnakute idee tema abi peas täiesti iseseisvalt. Pärast Eesti valitsuse veebilehtede blokeerimist ööl vastu 9. maid 2007 helistas abi talle ja küsis, mida nüüd edasi teha.
Enda sõnul vastas Markov järgmiselt: "No mis? Teatame sellest infoagentuuridele, et nad teaksid."
Kuna Eesti küberrünnakud on üle maailma tuntud, äratas Markovi avameelsus suurt tähelepanu. Kaitsepolitsei analüüsis Markovi poolt konverentsil räägitud juttu ja koostas selle põhjal siseminister Pihlile ettekande.
Pärast pronksiööd karistusseadustikku tehtud muudatus lubab käsitleda riigivastast küberrünnakut kui terrorikuritegu. Selle eest võib kohus karistada isegi eluaegse vanglakaristusega.
Kaitsepolitsei meelest oli põhjust arvata, et "Markov andis oma abile juhiseid juba ka Eesti vastu suunatud küberrünnakute toimumise ajal".
Kas see ka tegelikult nii käis, seda kaitsepolitsei ei teadnud. Tegemist oli puhtakujulise oletusega, sest ainsaks tunnistuseks Markovi vastu oli tema enda jutt konverentsil.
Siseminister Pihl määras venelasele kogu Schengenis maksimaalselt tugeva tähtajalise viisakeelu. Oli see otsus asitõendite nappust arvestades liiga karm? Meie Lääne-Euroopa liitlaste pealinnadest vaadates jättis Markovile seatud totaalne liikumiskeeld Eesti valitsusest väiklase tülinorija mulje.
Naši juht vajab puhtaid pabereid
Aga lugu läheb veel põnevamaks. Välisminister Paet soovis veel ühe sissesõidukeelu tühistamist. Jutt käis Vassili Jakemenkost, Kremli noorteorganisatsiooni Naši endisest föderaalkomissarist ehk juhist.
Pronksiöö järel kiusas tollal veel ajamata habemega ringi käinud Jakemenko Eesti Moskva suursaadikut Marina Kaljuranda.
Tema juhtimisel piirati Moskva kesklinnas Kaljuranna ametiauto sisse. Naši liikmed viskasid kapotile kollaseid võililli ja hüüdsid: "Häbi!", "Võta kohver ja kao!" ning "Koju!".
Jakemenko ise liikus selg ees saadiku auto ees ja manitses oma keevalisi alluvaid masinat käega siiski mitte puutuma.
Vene telekanalile antud intervjuus kirjeldas Jakemenko Eesti Vabariiki kui "fašistlikku riiki fašistliku ideoloogiaga, mis kasutab fašistlikke meetodeid."
Suvel 2007 pani Pihl Naši juhi kümneks aastaks Schengeni "musta nimekirja".
Peagi sai Jakemenko ametikõrgendust. Täna juhatab 38aastane venelane Rosmolodjoži ehk Venemaa riiklikku noorsooasjade agentuuri.
Teda näeb tihti koos peaminister Vladimir Putini või president Dmitri Medvedjeviga. Tõenäoliselt on Jakemenko karjäär Kremlis alles alanud, aga tema Schengeni keeld kestab kuni 20. juunini 2017.
Paeti riskantne plaan äpardub
Kaitsepolitseinikud kipuvad olema hingelt romantilised rahvuslased. Nad soovivad panna karmilt paika kõiki Eesti Vabariigi vastaseid. Välisministeerium suhtub kõrgete Vene riigiametnike kimbutamisse pragmaatiliselt. Moskvaga tuleb paratamatult edasi suhelda ja viisakeeldudes t pole selles abi.
Paeti julgus nõuda siseministeeriumilt Markovi ja Jakemenko viisakeeldude tühistamist on muljetavaldav.
Reformierakonna aseesimehena võttis ta Moskvaga paremate suhete loomiseks suuri isiklikke riske.
Ehk lootis Paet sellele, et info viisakeeldudest on salastatud 75 aastaks - Markovi ja Jakemenko eraelu kaitseks.
Kuid infol on kalduvus lekkida ning see on tänaseks juhtunud. Halvimal juhul võib see viia valitsuse umbusaldamiseni riigikogus.
Jääb vaid küsimus, mida lootis välisminister Urmas Paet saladiplomaatiaga Moskvalt vastu saada. Oli see isikliku karjääriga riskimist väärt?
