USA muu maailma vastu
Kas meeste 100 meetri jooksus sünnib maailmarekord? Kas Michael Phelps suudab võita ühelt olümpialt kaheksa kulda? Kas tõkkesprindis ja lauatennises jäävad kuldmedalid korraldajate saagiks? Need on Pekingi olümpiamängude suured küsimused. Ent mitte nii suured kui see - mis riigi meeskond kroonitakse võitjaks korvpallis? Seda küsimust saab sõnastada veel mitut moodi. Näiteks - kas USA koondise ehk Dream Teami kaotusteseeria suurturniiridel jätkub? Kes kolmest valitsejast - olümpiavõitja Argentina, maailmameister Hispaania või Euroopa meister Venemaa - kerkib ainuvalitsejaks? Mida suudavad Kreeka, Leedu ja Saksamaa, eesotsas maailma parima valgenahalise palluri Dirk Nowitzkiga? Tõdegem, seesugust kirgede tormi nagu meeste korvpalliturniiri ümber ei leia me üheltki teiselt alalt tänavusel olümpial.
Pole siis ime, et korvpall kuulub nende alade hulka, kus piletid kõige kiiremini kaubaks läksid, kõrvuti kodupubliku lemmikalade - pingpongi ja riistvõimlemisega.
Lihtne turniirisüsteem
Kaksteist meeskonda alustavad kahes kuueliikmelises alagrupis (vt tabel). Gruppide neli esimest pääsevad veerandfinaali. Mõlemas alagrupis on (vähemalt paberil) kolm suursoosikut ja kolm "ülejäänut", kes peavad nägema kurja vaeva, et esikaheksasse jõuda. Lihtne ülesanne see pole, seda tõestas kas või nelja aasta taguse Ateena turniiri halb üllatus, kui tookordne maailmameister Serbia sai alagrupis kolm nappi kaotust ja jäi kokkuvõttes 11. kohale.
Alagruppide esinelikud asetatakse veerandfinaalpaaridesse põhimõttel - A-grupi esimene kohtub B-grupi neljandaga, A teine B kolmandaga jne. Poolfinaalides ei lasta omavahel kokku alagruppide võitjaid.
Unistuste Tiimist Lunastuse Tiimiks
Nagu kõigil olümpiaturniiridel alates 1936. aastast on seegi kord suursoosik number üks USA koondis. Selle väite vastu võib muidugi vaielda. Objektiivselt ei peaks jänkisid esimesena mainima. Kolmel viimasel suurturniiril - Ateena olümpial ja kahel viimasel MMil (2002 Ühendriikides ja 2006 Jaapanis) ei jõudnud Dream Team isegi finaali. Sestap kutsutaksegi neid tänavu mitte enam Dream ehk Unistuste, vaid Redeem (lunastuse) Teamiks. Jänkide viimane tiitel on pärit Sydneyst kaheksa aastat tagasi ja sealgi - mäletame ju - rippus võit poolfinaalis Leedu vastu juuksekarva otsas.
Ja ometi on kõigi nende turniiride eel ja järel olnud õhus üksainus küsimus - kas keegi saab jagu USA koondisest? Kes see "keegi" on, pole kunagi olnud nii tähtis küsimus kui see "kas"!
Võib arvata, et hüperrikkad USA koondislased - 12 mehe aastapalga summa ületab miljard Eesti krooni - on pärast kolme järjestikust kaotust vihasemad kui kunagi varem. Koondise nimekiri on vaat et parim võimalik ehk peaaegu sama ideaalilähedane kui 1992. või 1996. aastal, mil Dream Team kõigist vastastest keskeltläbi 30punktise ülekaaluga üle sõitis.
Kui 2000 Sydneys olid koondise suurimad tõmbenumbrid Vince Carter ja Kevin Garnett, neli aastat tagasi Ateenas aga Allen Iverson ja Tim Duncan, siis seekord on paari nimega piirduda palju raskem.
Esimest korda astub USA koondise särgis üles NBA põhihooaja väärtuslikem mängija Kobe Bryant, keda paljud nimetavad Michael Jordani mantlipärijaks "planeedi parima korvpalluri" troonil. Lisaks on koondises NBA viimase aja säravaimad mängijad LeBron James, Chris Paul, Dwight Howard, Carmelo Anthony, Dwayne Wade, Carlos Boozer, Jason Kidd, Deron Williams, Michael Redd, Chris Bosh ja Tayshaun Prince. Kui isegi see sats nüüd ei suuda korvpalli sünnimaa ja seni veel tiitlite arvu poolest kõigi aegade edukaima korvpalliriigi au taastada, siis...
Jason Kidd (35), kes hiljuti teatas, et liituks nelja-viie aasta pärast meeleldi mõne Euroopa klubiga, on olümpiavõitja juba Sydney päevilt. Neli meest (Wade, Boozer, Anthony ja James) said aga Ateenas kaela "uhke" pronksi. Howard, Paul ja Bosh osalesid tunamullu MMil. Peatreenergi, Mike Krzyzewski, on sama, kes kaks aastat tagasi MMi poolfinaalis Kreeka vastu nii kaitses kui rünnakul nõutult kukalt kratsima sunniti. Tänane koondis on rikkam staažika Jason Kiddi ja koondise debütandi Kobe Bryanti võrra, kes sümboliseerivad lisandunud kogemustepagasit ja tahtmist ennast maailma parimana tõestada.
Suuvärk on jänkidel muidugi sama kõva nagu alati. Dwayne Wade teatas, et ta ei mäletagi, kuhu Ateenast võidetud pronksmedali kaotas. LeBron James aga ütles ajakirjale Time, et kuldmedal on garanteeritud!
Teised suured
Jänkid on enne olümpiat kontrollmängudes olnud võimsad. Ka maailmameister ja mullune EM-hõbe Hispaania on ennast näidanud kõige tugevamast küljest.
Vennad Pau ja Marc Gasol, vanameister Jorge Garbajosa ja esimest korda täiskasvanute seas koondisse kutsutud Euroopa korvpalli imelaps 17aastane Ricardo Rubio pluss veel neli-viis NBA või Euroliiga tähte - vähemalt kontrollmängude põhjal näib, et just see seltskond võiks jänkidele kinda visata. Omavahel minnakse kokku juba alagrupis, eks siis saab pilt selgemaks. Kui tähtis on Hispaania korvpallurite jaoks olümpiaturniir, näitas Garbajosa klubivahetus. Tema koduklubi NBAs ei kiitnud heaks vigastatud mehe liitumist olümpiakoondisega, mispeale ta katkestas NBA-lepingu ja hakkab sügisest mängima Vene liigas.
Argentina võitis neli aastat tagasi olümpiakulla üsna ülekaalukalt. Kuigi alagrupis kaotati Hispaaniale, löödi veerandfinaalis Kreekat, poolfinaalis (8 punktiga) USAd ja finaalis juba 15 silmaga Itaaliat. Meeskond eesotsas Luis Scola ja Emanuel Ginóbiliga läks mäng-mängult paremaks ja näitas nii korvi alt kui kaugelt haruldast visketabavust (Ginóbili tabas kogu turniiri vältel mängust 70protsendiliselt). Kaks aastat tagasi MMil jäädi neljandaks, pronksimängus jäädi alla just USA-le. Koondise tuumik pole muutunud ja keskmängija Luis Scola esimesed kogemused NBAst on koondisele ilmselt tublisti abiks.
Venemaa mullune EM-tiitel oli mõistagi suur üllatus. Vähe oli neid, kes enne turniiri Venemaale medalitki julgesid ennustada. Ent kes mäletab, see teab, kuidas kambavaim ja Andrei Kirilenko supervorm imet tegid. Kas paljude juhuste kokkulangemise tõttu kaela langenud kuld suurendab "venelaste" (Vene koondises mängivad ka jänkid JR Holden ja Travis Hansen) võidutahet või on favoriidistaatusest rohkem tüli - targem on Venemaa puhul ennustamisest hoiduda.
Kreeka koondise tuumik ei ole viimastel aastatel muutunud. See on enam-vähem sama, kes kolm aastat tagasi Euroopa meistriks tuli ja kaks aastat tagasi MMil USAd häbistas. Hiljuti Ateenas toimunud olümpia lisavalikturniir näitas, et Kreeka koondis on hiilgavas vormis, mistõttu vähemalt mingit värvi medal on kreeklastel kindlasti sihikul. Meenutame, et kodusel Ateena turniiril kaotasid nad veerandfinaalis.
Leedu koondise tuumiku moodustavad mehed, kes viimasel hooajal Euroopa klubisarjades ilma tegid. Šarūnas Jasikevičius säras Kreekas, Ramūnas Šiškauskas Venemaal, Kšyštof Lavrinovič Itaalia liigas, Linas Kleiza demonstreeris NBAs valge mehe kohta harvanähtavat füüsist.
Tähtis pole võit...
Ülejäänud kuuel meeskonnal, olgem ausad, medalilootusi ei ole. Või siiski? Saksamaa koondise mängujuht, viskekahur, meeskonna kapten ja keskmängija ühes isikus ehk Dirk "üksi kõigi eest" Nowitzki on varemgi näidanud, et võib pealtnäha keskpärase koondise väga kaugele viia. MM-pronks 2002 ja EM-hõbe 2005 kõnelevad iseenda eest. Et Nowitzkile isiklikult ei ole viimased paar aastat NBAs just kõige rohkem rõõmuhetki toonud, pole tema motivatsioonis põhjust kahelda. Vahetult enne olümpia lisavalikturniiri lisandus koondisesse veel üks suur nimi - NBA keskmängijate paremikku kuuluv Chris Kaman. Kas Kamani vanaema ikka sündis Saksamaal või mitte - see vaevab muidugi paljusid mürgise meelega korvpallihuvilisi. Ent isegi selliste trikkide abil oleks sakslaste jõudmine medaliteni kogu olümpia üks suuremaid üllatusi.
Horvaatiale on ainuüksi Pekingisse jõudmine väga suur saavutus. Seda seetõttu, et neil on käsil järjekordne põlvkondade vahetus. 1992 Barcelonas hõbeda võitnud Horvaatia kõigi aegade tugevaim plejaad - Dražen Petrović, Toni Kukoč, Dino Rađa, Arijan Komazec - on ammuilma korvpallist (neist esimene ja kuulsaim koguni siitilmast) lahkunud. Viimasel neljal-viiel aastal Euroopa liigades ilma teinud horvaatidest jäävad aga Pekingi olümpiast kõrvale koguni neli nimekat meest. Nii võitles juulis Ateenas lisavalikturniiril omamoodi kokteil tulevikumeestest ja paarist vanameistrist. Põhijõud jäävad vanusevahemikku 23-25 eluaastat. Alagrupimängust Austraaliaga oleneb ilmselt see, kas horvaadid jõuavad kaheksa parema sekka ja kas nende peatreener Jasmin Repeša saab oma hiljutist tõdemust: "See on kogu mu elu kõige õnnelikum päev" (nii ütles ta pärast olümpiapileti lunastamist) korrata või värskendada.
Austraalia, Angola, Hiina ja Iraani puhul on tegu nelikuga, kelle alagrupist edasijõudmine oleks üllatus. Ent jällegi - vähemalt kaks neist, Austraalia ja turniiri korraldajad, sellise väitega ei nõustu.
Kui Rohelise Mandri meeskonnas saavad täie jõuga kaasa teha NBA-täht Andrew Bogut, mitu aastat Moskva CSKAs säranud David Andersen ja Leedu klubi Lietuvos Rytase särgis korduvalt ka Eestit külastanud Matthew Nielsen, on Horvaatia koht esikaheksas kindlasti ohus. Hiina aga püüab kindlasti korrata nelja aasta tagust saavutust ehk veerandfinaali pääsemist - nende kuulus keskmängija Yao Ming on taas täie tervise juures ja küllap suudab leedulasest peatreener Jonas Kazlauskas välja mõelda, kuidas vähetuntud tagamängijad palli hiiglasele kätte toimetavad.
Alagrupid:
A Argentina, Leedu, Venemaa, Horvaatia, Austraalia, Iraan
B Hispaania, USA, Kreeka, Saksamaa, Hiina, Angola
