Karvane ja heatahtlik. 190 sentimeetrit pikk, 128 kilo raske. Ülikond — number 58 — on tal viimasel aastal õlgadest kitsaks jäänud, tuleb lasta rätsepal uus teha.

Kätt pigistab nagu vana sepp Ivan Orav.

Kadrioru tühjal tribüünil tõstab Märt oma jalad eesmisele pingireale — muidu ei mahuks ära ka.

Trennini on tund aega, ja me räägime MMist.

“See on ikka kõva fiiling! Tohutu tähelepanu, kaamerad, ekraanid, tablood! Staadion kohiseb, kutsutakse ringi…!”

“Ja mis sa seal mõtled, keset seda tähelepanu?”

“Mõni aasta tagasi mõtlesin igasugu mõtteid — et mida ma aasta alguses meediale lubasin. Et mida nad nüüd kirjutavad, kui välja ei tule. Et kuidas mind vaatab kogu maailm. Kuidas läheb, mis saab?!? Ja tehnikast polnud enam midagi järel.”

“Ja nüüd?”

“Nüüd ei mõtle!”

“Mitte midagi?”

“Nüüd mõtlen tehnikale. Tegelikult ainult ühele momendile, kõigele ei saa. Emotsioonid on üleval, närv on sees. Aga adrenaliin tuleb enda kasuks tööle panna. Lõdvestud, võtad ketta kätte ja… Õige katse on selline, et pealtnäha justkui ei pingutakski. Röögid veel järele, kui ketas õigesti lendu läheb.”

Sasib juukseid.

“Kui sellises olukorras suudad ennast realiseerida, on ülilahe!”

Sorib SMSide hulgas.

“Näe!”

Aitäh ja palju palju õnne hea tulemuse ja heade emotsioonide tekitamise eest. Urmas Paet. 01.09.11

Juudid kutsusid ta kunagi kõrvale, andsid kingituseks Iisraeli koondise särgi ja uurisid, ega Märt juut pole. “Ma ei ole juut,” ütles Märt.

“Kahju,” vastasid juudid. “Me teeks sulle ettepaneku, millest on raske keelduda — kutsuksime võistlema Iisraeli lipu alla.”

Araablased teda oma võistlustel näha ei soovi — sellise nimega meest ei saa näiteks Marokosse võistlema lubada.

Kõiges on süüdi mõisnik, kes Lilli külas (mitte kaugel Karksi-Nuiast) talumeestele perekonnanimesid jagades ammutas inspiratsiooni piiblist, kasutades ära nii koha- kui ka isikunimed.

“Jaa. Kettaheitja mentaalsus pole vähem oluline kui füüsis.”

Maailmameister Robert Harting (tänavu 68.99) on tiitlivõistlustel kindel mees. Tuleb ja paneb ära. Ungarlase Zoltan Kövago (hooaja edetabelijuht 69.50ga) probleem on kvalifikatsioon. Kui sealt edasi saab, on kõva tegija.

Hispaanlane Mario Pestano on selline, kes kvalifikatsioonis pommitab, aga lõppvõistlusel põrub.

“Kuidas iraanlane Hadadi tundub? See vend rääkis, et virutab trennis 76 meetrit ära!”

“No eks trennis on igaüks maailmarekordist rohkem heitnud. Proovigu seda tiitlivõistlustel teha! Aga Hadadi on mõnus mees. Ei rääkinud kaks aastat tagasi sõnagi inglise keelt. Nüüd käib, sõnaraamat käes, ringi ja kangutab rääkida ja…”

Gerd Kanteri tiimi juht Raul Rebane saabub Kadrioru staadionile, mustas nagu Zorro.

“Märt, tead, mis ma pärast Koread tribüünil kuulsin!”

“Noh?”

“Et Eestil on hõbe käes, Iisraelil pole medalitki!”

Rebane särab…

Märt (mitte vähem särades): “Aga tead, mis mina kuulsin! Iisrael on kõva sõna — tal on oma lipp ja korvpallimeeskond! Kanteril pole midagi!”

“Tõesti hea lugu!” kiidab Rebane ja vaatab kella.

Kanter pole veel jõudnud. Kohe peaks tulema.

Keeled ja keemia olid Märdil Karksi-Nuia gümnaasiumi lõpetades kolmed. Läks Tehnikaülikooli, õppis logistikat, nüüd teeb magistrit.

“Ega otsest vajadust selle magistri järele ei ole. Aga ma ei taha, et sport oleks ainuke asi mu elus. Vaimu tuleb ka teritada!”

“Ja siis teed ükskord kohviku?”

“Vaata. Maailmas ringi käies olen ma näinud lahedaid ja armsaid kohvikuid. Ja olen mõelnud — kui tore oleks teha mingit täitsa oma asja, mõelda välja strateegiaid, vastutada.

Ja ma ei ole Eestis näinud kohvikut, kus saaks tõeliselt head õunastruudlit, vahukoore ja vanillikastmega.”

“No mis on kohvikupidaja rõõmud kettaässa rõõmude kõrval? Ei üldrahvalikku vaimustust, ei adrenaliinitulva?”

“Miks?” Israel ajab silmad suureks. “Kui presidendile tuleb külla teise riigi president, kelle ta kutsub just sinu kohvikusse! See on ju samuti väga uhke tunne!”

Märt on TTÜ magistrant, palgatööl ei käi. Suvel püüab võistlustel teenida, et talvel trenni saaks teha. 20 000 vanas rahas läheb kuu peale vähemalt, kui teed tippsporti.

Märt Israeli elukaaslane Katrin Mallene on varalahkunud pankur Rein Kaarepere tütar. “Kas võib öelda, et Katrin on sulle väikest viisi sponsor ka?”

“Ei. Raha ma saan ikka ise kokku. Tema toetus, mis on küll väga suur, on siiski emotsionaalne.”

Kanter saabub, soni peas, nagu vana koer Klaus, kes Lotte filmis räägib hiidlase aktsendiga.

Sörgivad koos mõned ringid ümber staadioni, painutavad-venitavad, veeretavad juttu. (Kanter soni peast ära ei võta.)

Rebane: “Kanter ja Israel on väga erinevad, aga saavutusvajadus on mõlemal väga suur. Noorteklassis tegi Märt tulemusi, millest Kanter sama vanalt unistadagi ei osanud. (19aastasena heitis noorte kettaga 59.43.) Siis tulid vaiksemad aastad. Kanter on loodud võitjaks, Israel peab selleks kasvama.”

Kanter hakkab ketse vahetama — need on suured nagu künad, mis ma maal aidast leidsin ja kust kanad vanasti teri sõid.

“Nii! Võta ketas!” kamandab Märt. Muidugi mõista ei kamanda ta Kanterit, vaid mind. “Nüüd heidad sina!”

Pistab mulle pihku Jürgen Schulti nimega viskeriista.

“Käsi lõtv. Parema jala kand, vasaku jala varvas ühel joonel. Võtad hoogu, keerutada pole vaja, ja paned paigalt!”

Ketas lendab nagu kass, kes on köögiaknast sõimuga välja kupatatud.

Kaheksateist meetrit!

“Teine katse veel!”

Kakskümmend.

“Ja kolmas katse!”

Tunnen, kuidas Kanter vaatab (võimalik, et kujutan ette), põrutan mättasse, ja Raul Rebane kiidab, et ma olen kettaheitjaks sündinud ja et ületasin praegu oma inimvõimete piiri.

Minu järel astuvad ringi heerosed ise ja kettad lendavad teise staadioni serva siuh ja siuh nagu noored pääsukesed.

(Gerd viskab ühel hetkel isegi mütsi minema.)

Raul Rebane: “See mure suurtel tegijatel muidugi on, et kui esimene võit käes, tahetakse kõvasti koormust juurde panna. Mina nimetan seda võitluseks Tammsaarega — muudkui töö, töö ja töö, ja siis võib juhtuda, et ühel hetkel on tükid taga. Õnneks on Gerdi ja Märdi juhendaja Vesteinn Hafsteinsson maailma parim kettatreener ja ma loodan, et meie poistega sellist asja ei juhtu!”


Kolm venda — Olavi, Jaak ja Märt

Märt Israeli vennad Olavi (endine vanglate peadirektor, praegune ehitusfirma juht) ja Jaak (August Kitzbergi nimelise gümnaasiumi direktor) on samuti sportlikud poisid.

Hiljaaegu võtsid plaani teha läbi Pühajärve triatlon. Et Märt ujub kilomeetri, Olavi sõidab rattaga sada kilomeetrit ja Jaak jookseb kümme kilomeetrit. Pole veel teinud. Aga ükskord see päev koidab.