Uue kuninga sünd

Rafael Nadal alistas Wimbledoni tenniseturniiril kauaaegse maailma esireketi.

Võta või jäta, aga Wimbledoni  tenniseturniir on kõigist suure slämmi turniiridest suurim. Tänavune finaal liivaväljakute kuninga Rafael Nadali ja viiekordse Wimbledoni võitja šveitslase Roger ­Federeri vahel oli paljude arvates läbi aegade ­parim. ­Mitte ainult seepärast, et 4 tundi ja 48 minutit kestnud mäng oli pikim ­Wimbledoni finaal üleüldse.

“Kahtlemata oli see ekstraklassi mäng. Kui skoori mitte arvestada, siis kvaliteedi poolest oli sarnane ka 1999. aasta finaal kahe kuulsa ameeriklase Pete Samprase ja Andre Agassi vahel,” meenutab Toomas Leius, kes tänavust Wimbledoni turniiri koos Margus Ubaga Kalev Spordi kanalis kommenteeris. 1999. aasta finaali kommenteeris Leius koos Marguse isa, tänaseks meie hulgast lahkunud legendaarse spordiajakirjaniku Toomas Ubaga.

Teletäht Urmas Ott teeb sissejuhatuseks komplimendi Kalev Spordi ja Oliver Kruuda aadressil, kes tegid “muljetavaldava kangelasteo”, et suur tennis eestlastele kätte tuua, ning kiidab kommentaator Leiust. “Kui keegi üldse, siis just tema oli õige mees Wimble­doni kommenteerima.”

Mis puudutab mängu kohta hinnangu andmist, siis siin tennisegurmaan Ott ülivõrdeid pilduma ei kuku. Mitte, et mäng poleks seda väärt.

Ott räägib, et tal on kodus DVD-­plaatidel salvestised viimase 20 aasta ­kõikide grand-slam’i turniiride finaalidest ja ­raske on öelda, kas tänavune oli suurimaist suurim. “Eks oli enne teada, et tuleb väga tihe matš. Aga see, mis oli, ületas kõiki ootusi,” nõustub Ott siiski.

Mis puutub 1999. aasta finaali, millest Leius rääkis, siis ka Oti hinnangul on sarnasus täitsa olemas. “Tõesti-tõesti. Sampras oli siis nagu Federer praegu ja Agassi nagu Nadal.”

Leiuse hinnangul mängisid Nadal ja Federer esmaklassilist tennist, kus kumbki pool ei lubanud endale mingit hinnaalandust.

Ott lisab tabavalt: “Muidugi mõista on meeltülendav olla tunnistajaks ­ajaloolisele hetkele, kus vana kuninga laip jääb areenile maha lamama ning tema asemele tuleb uus. Tegelikult ma lausa tahtsin, et Nadal võidaks.”

Ott tunnistab, et hispaanlane meeldib talle kas või seepärast, et Federer on liiga korralik: “Federeril on kõik perfektne ja silutud. Temas on puudu igasugune nihe. Ta on nagu Sampras.”

Hispaania ime

Rafael Nadal Parera sündis 3. juunil 1986 Mal­­lorcal. Ta on 185 cm pikk ja kaalub 85 kilo. Tema onu on legendaarne ­Hispaania ­jalgpallur ­Miguel Angel Nadal (mängis 62 ­korda ­Hispaania koondises, sealhulgas ­kolmedel maailmameistrivõistlustel), ­mistõttu pole ime, et värske Wimbledoni-võitja ­nooruses tennise kõrval jalgpalliga tegeles. Et liisk langes viimaks tennise kasuks, selles on ilmselt ­suured teened tšempioni teisel onul Toni ­Nadalil, kes on tänaseni “liivaväljakute kuninga” isiklik treener.

Rafael Nadal alustas profikarjääri 2001. aastal.

Jõuliselt maailma tippu tunginud Nadali nime leiab mitmetest n-ö kõige-kõige tabelitest.

Silmapaistvaimaks võiks pidada tema 2005. aasta aprillist 2007. aasta maini kestnud 81 järjestikuse võiduga seeriat nn savi/liivaväljakutel. See, pluss neli järjestikust (2005–2008) tiitlit Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel on põhjus, miks Nadali kutsutakse liivaväljakute kuningaks.

Juunist 2005 püsib hispaanlane maailma meestennisistide reitingus vankumatult teisel kohal, mis on samuti omamoodi rek ord.

Tennisemänguga on mees teeninud ligi 20 miljonit dollarit.

Asjaolu, et Nadal võitis Inglismaa lahtised meistrivõistlused ehk Wimbledoni, kus teatavasti mängitakse murukattega väljakutel, teeb temast eriti erilise mängija. Pärast legendaar­set Rootsi imemeest Björn Borgi pole keegi meestest võitnud samal aastal nii Prantsusmaa lahtisi kui ka Wimbledoni.

Mängib vale käega

Oti silmis on Nadal täiesti uus nähtus. “Tõeline 21. sajandi tennisist. Minu arvates teeb ta kõike tenniseväljakul hästi. Eks muidugi Leius võib tema mängus leida ka mõne vea,” ütleb ta.

Leiust võlub kiirus, millega hispaanlane väljakul liigub. “See on hämmastav. Superkiire!”

Kui Federer teeb tavapäraselt hea löögi, siis lööb ta selle üldjuhul punktiks. Kui vastas on Nadal, siis see nii kindel pole. “Hispaanlane võib ka kõige raskemad pallid kätte saada ja, mis veelgi hullem, ta on võimeline raskeimastki positsioonist täiesti korraliku löögi sooritama.”

Nii eest- kui tagakäelöök on Nadalil võrdselt perfekte. Lööb vastase jaoks väga ebamugava trajektooriga ja ülitäpselt.

“Ta üritab iga hinna eest initsiatiivi enda käes hoida, üritab kogu matši vältel kontrollida mängu käiku. Ja ei vaju ära,” kirjeldab Leius.

Samas leiab Leius, et Nadali “serv on kuidagi äpu”.

Kuigi Nadal oskab oma suhteliselt nõrga servi lüüa vastasele võimalikult ebamugavalt, näeb Leius, et ta teeb seda kuidagi “kõvera käega kangutades”.

Leiusele tundub koguni, et äkki hispaanlane ei mängigi oma tugevama käega. Selliseid mängijaid on Leius oma elus näinud küll, kes on mingil põhjusel pidanud tennist mängima mitte oma parima käega.

Vanameistri silm paneb ­hämmastuma, sest internet ütlebki Nadali kohta – muidu paremakäeline, aga reketit hoiab vasakus.

Nadalil on ka psüühika korras. Ei vaju murdemomentidel ära ega kee üle. “Praegu tundub, et ta on moraalselt Federerist üle,” ütleb Leius.

“Muidugi on üle, mis siin rääkida,” toetab Ott.  Nadal on ju kahel järjestikusel turniiril Federerile ära teinud.

Järgmisel suure slämmi turniiril Ameerikas tuleb Federeril tublisti pingutada, et üha enesekindlam Nadal psühholoogiliselt üle mängida. Kui vaadata meeste omavaheliste mängude statistikat suurtel turniiridel, siis on selgelt näha hispaanlase edu.

Samas on Federer siiski maailma esireket. Tema kontol on 12 suure slämmi turniiri võitu ja ligi 42 miljonit tennisega teenitud dollarit. Nadalil on siin veel kõvasti arenguruumi. “Aga vähemalt on üle pika aja meeste tennises taas huvitavaks läinud,” ütleb Leius. Varem oli Federer teistest peajagu üle, aga nüüd on konkurents väga kõva. Kusjuures lisaks Nadalile on väga tõsine pretendent meeste tennise troonile tänavune Austraalia lahtiste võitja serblane Novak Ðokovi?.