Neil on siiber vingumisest ja halast, et elu Eestis on halb. Mõttetust bürokraatiast ja väiklusest.

Nende jaoks on töö hobi ja turuks terve maailm. Nende äri ei sõltu poliitikast ega masust.

Nad on rahaliselt heal järjel, võiksid endale kõike lubada, aga on rahul vähesega. Neile pole vaja kalleid autosid, edevaid aksessuaare, uhkeid maju ega tilberdamist seltskonnaüritustel.

Nende kontor asub seal, kus parasjagu viibib nende läptop. Ja pere on töösse kaasatud.

Nad armastavad Eestit ja eestlasi, ei kavatse siit kunagi emigreeruda ning värbavad rõõmuga tööle venelasi.

Teadlane vallutab maailma biotehnoloogiaga

Indrek Kask (31) on hea näide teadlasest, kes oskab äri teha. Ta õpetab Tartu ülikoolis tudengitele bioettevõtlust ning samal ajal juhib mitut geenitehnoloogia ettevõtet ja on neis osanik.

Ta viis mõne aastaga enam kui 30sse riiki firma Asper Biotechi, mis pakub meedikutele ja teadlastele geenidiagnostika teenust (uurib geenide seotust haiguste ja eluviisidega). Karbitäis DNA-proove saadetakse Tartusse ja Asper analüüsib need läbi. Teine firma Genorama müüb aga miljon krooni maksvaid geeniuurimise seadmeid – mullu läks kaubaks seitse aparaati.

Neis ettevõtetes tuli müük üles ehitada nullist. Töö algas seitse-kaheksa aastat tagasi äripartner ­Taavi Einastega. “Meil polnud aimugi, kuidas asjad käivad. Maailmaturg ja ärimudelid tuli ise ehitada, sest sellist tehnoloogiat toona veel ei tuntud.“

Tööaeg kulub Kasel projektidel silma peal hoidmiseks, strateegiate tegemiseks, reisimiseks ja suurklientidega suhtlemiseks. Näiteks sel nädalal on mees Barcelonas.

Tal tuleb end pidevalt kursis hoida 200 eri allika infoga – selles osas aitab Google Reader. Kui vähegi vaba aega leiab, haarab fotokaamera ja läheb maastikke pildistama.

“Minu jaoks on tähtis positiivne mõtlemine. Et kui on probleem, ei hakataks mossitama ega jooksma peaga vastu seina,” ütleb Kask. “Mulle meeldib genereerida uusi ideid ja testida neid selle väikese turu – maailma peal.”

Rahamuresid tal eriti pole, samas on tulnud mõnikord loobuda enda mitme kuu töötasust, et hoida häid spetsialiste palgal.

Kask: “Olen proovinud ka palgatööd, aga see piirab. Pead hommikul kell 9 tööl olema ja alles õhtul lahkuma. Ning vahepeal mõtled, kuidas päeva kiiresti õhtusse saad. Nii ei saa!“

Töötutel soovitab Kask olla aktiivsed ja alustada ettevõtlusega. Sest tööpakkumised ei jookse ­sülle, tööd tuleb küsida. „Mina juhina küll ootan, et ärksad inimesed ­tuleksid minu juurde sooviga midagi ära teha.“

Enim ärritab ärimeest Eestis valitsev kadedus. Kui mõni teadlane pälvib suure grandi, siis ütlevad kolleegid sapiselt, et ta tegeleb pseudoteadusega. Kui naaber saab parema auto, on ta selle ilmselt kusagilt varastanud. “Mujal maailmas on nii, et kui teadlane saab grandi, siis võetakse rõõmsalt kolleegidega koos kolm õlut ja kõik küsivad, kuidas saaksid kaasa aidada. Eestis peab suhtumine muutuma!”

Kask usub, et geenitehnoloogia mõjutab 10–20 aasta pärast meie igapäevaelu sama palju ja märkamatult nagu IT. DNA hakkab mõjutama meie tarbimisharjumisi, alates sellest, milliseid treeninguid teeme, lõpetades kauba valimisega toidupoes. “Me hakkame tegema palju informeeritumaid otsuseid,” räägib ta.

Tudengiideest sai Eesti edukaim start-up

Foto: Tiit Blaat / Eesti Ekspress


Rain Rannu (29) on start-up ­Fortumo asutaja ja üks omanikest. Fortumo pakub väikestele ja keskmise suurusega firmadele võimalusi ehitada ise lihtsa vaevaga oma SMS-teenused ning teenida nendega raha. Masu Fortumole mõju ei avalda. Fortumo käive küündis mullu 20 miljoni kroonini ja see peaks tänavu kasvama vähemalt 100 protsenti!

Ettevõte laienes 33 riiki ilma lisakapitali kaasamata. Ehkki USA ja Briti riskikapitalistid käivad aeg-ajalt ukse taga.

Kõik sai alguse kümme aastat tagasi, kui Rannu õppis Tartu ülikoolis ning noored saatsid hoolega SMSe. Ühel kursusel tuli üliõpilastiimidel välja mõelda äriprojekt. Kes mõtles värvi muutva tapeedi peale, kes millegi muu peale. Rannu tiim lõi Eesti esimese mobiilireklaami. Telefon heliseb, mängitakse ette mingi klipp (näiteks Ericssoni reklaam), esitatakse küsimus ja õigesti vastanute vahel käheb loosi auhind.

Siit sündisid firma Mobi Solutions ja Fortumo, millega rünnati 2006. aastal välisturge. Kõigepealt Läti ja Leedu, siis Skandinaavia, Ida-Euroopa ja Aasia riigid – Hiina, Malaisia, Taiwan, Hongkong. Praegu käib eeltöö USA turul.

Varakult leidis Mobi kutid üles Linnar Viik, kes toona töötas peaministri nõunikuna. Üks Mobi strateegiakoosolek peeti Stenbocki majas. Kaks ja pool aastat pärast firma loomist said töötajad esimese palga. Kulus veel poolteist aastat ja jõuti kasumisse. Täna ollakse kenas plussis. Fortumo teenib iga SMSi pealt, mis klientide loodud teenustega liiguvad.

Fortumo tiim tegutseb Tartus, Rannnu aga enamasti Tallinnas. Tööd võib teha ka seal, kus on läptop, näiteks kohvikus või autos. Mees võib mitu kuud üle maailma seigelda, midagi tegemata ei jää.

Firma edu ei paista Rannust kuidagi välja. Oma halli polo ja teksadega näib ta tavalise IT-kutina. “Ei kujuta ette, et kui oleksin kümme korda rikkam, siis midagi mu elus oleks oluliselt teisiti,” ütleb ta.

Väga oluline on Rannule pere – abikaasa ning aastane poeg ja kolmene tütar. Äsja naasis ta pikemalt tööreisilt USAst, kuhu võttis pere kaasa. Rannu: “Mulle on oluline tasakaal. Ma ei usu filosoofiasse, et inimene peab mingil hetkel hullult rabelema, et siis kunagi tulevikus selle vilju nautida.”

Enim häirib Rannut bürokraatia. Ta ostis USAst auto. Muuga sadamas autol vastas käies avastas ta täiesti omaette maailma. “Vene keelt kõnelevad tegelased on kehtestanud seal omad reeglid, normaalsed maksevahendid peale sularaha ei kehti, arveid ei väljastata, seadus on nagu vene ajal – nägu meeldib, saad, ei meeldi, ei saa.“

Elu on Eestis hallivõitu, töötus laastab. Rannu soovitab töötul mitte käega lüüa, vaid mõelda, et ajutiselt ei saa palka. “Silicon Valleys tundub, et pool inimestest on töötud, aga nad pole töötutena arvel. Nad sebivad kogu aeg ringi, igaühel on väike firma või konsultatsiooniäri.”

Loomaportaali juht ootab nelja miljonit klienti

Foto: Tiit Blaat / Eesti Ekspress


Ragnar Sass (34) võib genereerida kümme head mõtet minutis. Ta on käinud mitmes ülikoolis, kuid diplomit pole ette näidata. “Töö on alati olnud põnevam,” ütleb Sass. “Mis mind huvitab, seda ülikoolides veel ei õpetata.”

Sass on juhtinud Päevalehe internetiäri, portaali Uno.ee ja Neljas TVd. Praegu veab ta 200 riiki laienenud lemmikloomaportaalide võrgustikku United Dogs&Cats (UDC) ehk “kassi-koera Facebooki”. Paari aasta pärast peaks olema liitunud neli miljonit kasutajat. Tulu teenib firma reklaamist ja tasulistest teenustest.

Isiklik eesmärk ei peaks olema midagi vähemat kui maailma muutmine, leiab Sass. Teda häirib, et eestlased mõtlevad liiga kitsalt. Selle asemel, et teha lillepood või kinnisvarakontor Eestisse, võib teha äri üle Euroopa. “Meie noored ärijuhid tuleks saata (riigi toel kas või) kuuks ajaks Silicon Valleysse silmaringi ja usku arendama. Mina tulin sealt tohu motivatsiooni ja energiaga tagasi.“

Raha teenimine pole talle eesmärk omaette, sest raha tuleb, raha läheb. Kümme aastat tagasi kaotas Sass Tallinna Börsil 100 000 krooni – see oli väärt “kooliraha”. Enim pelgab Sass vanadust.

Praegu on Sass kaelani sees digitaalse turunduse kirevas maailmas. Google Readeri, Twitteri ja muude moevidinate kaudu hoiab ta end trendidega pidevalt kursis ning jälgib Facebooki arengut samasuguse elevusega nagu oma viieaastase poja kasvamist. TechCrunch ja ­Mashable on talle palju olulisem kui Eesti meedia. “Kunagi varem pole ühel inimesel olnud nii palju võimu asju mõjutada kui praegu. Näiteks kirjutad Twitteris midagi Estonian Airi kohta ja nad vastavad tunniga! See on neile niivõrd oluline.”

Isegi massikultuuri tarbib mees omamoodi. Ütleb, et “Avatar” “müüdi talle maha” sellest hetkest, kui öeldi, et tegu on tehnoloogiliselt kõige uuenduslikuma linateosega. Enne kinno minekut uuris Sass internetist mitu tundi, milliste kaameratega ja kuidas film tehti.

Sassi huvitab, kuidas Eesti saaks maailmas rohkem tähelepanu. “Masu ja kriis – no kui palju võib ühest jamast rääkida?! Kurat, meid on nii vähe, ainult miljon! Eestis on palju väärtuslikku. Meil on hunnik lund ja metsalaaned. Eestlased on maailma parimad inimesed.”

Ehkki Sass reisib palju ringi ja võiks elada kus tahes, jääb ta süda Eestisse. “Juurteta inimesed on nagu tirtsud, kes rändavad ringi ja panevad koti kord siia, siis teise nurka maha. Nad ei ole millegi osa ja see on väga kurb.”

Virtuaalsete tiimide juht

Foto: Tiit Blaat / Eesti Ekspress


Andrus Purde (31) on hinnatud tegija internetiturunduses. Oma äri kavatseb ta lähiajal püsti alles panna, ehkki katsetusi on juba teinud (vt Pledgehammer.com ja Pravda.ee). Praegu teeb ta palgatööd Skype’i Londoni üksuses, kus tema ametinimetus on Conversion Marketing Manager – “uskupööraja”, nagu mees ise ütleb.

Purde hoolitseb selle eest, et inimesed hakkaksid Skype’i tasulisi teenuseid kasutama. Ühtegi alluvat tal pole, sest juhib “virtuaalselt tiime ja protsesse” – eri spetsialiste eri Skype’i üksustes üle ilma.

Varem müüs Purde ajalehti (oli ka Ekspressi turundusjuht) ning nätsu ja komme, kuni jõudis arusaamale, et särts kolib internetti. Twitterit kasutab ta turundus- ja tehnoloogiainimesena ning Facebook on isiklikuks suhtluseks. “Need kaks hoian kiivalt lahus. Ei postita tehnoloogiauudiseid Facebooki ega räägi Salt Lake City õlletubadest Twitteris,” ütleb ta. Viimati oli Purdel teler kodus üheksa aastat tagasi.

“Ma ei taha teha asju sunniviisiliselt. Olla seal, kus ma ei taha olla, inimestega, kellega ei taha olla. Tahan nautida seda, mida teen. Tunda, et ma ei seisa paigal, vaid õpin midagi kogu aeg juurde ja arenen,” räägib Purde. “Näiteks omandan mõne uue võitluskunsti elemendi, õpin keelt või saan tööalaselt paremaks.”

Inimestele, kes pole rahul oma tööga ja ootavad tööpäeva lõppu, soovitab Purde anarhistiks hakata või töökohta vahetada.

Teda ärritavad inimesed, kes on muutunud robotiteks, tegutsevad vanast harjumusest ega küsi endalt, miks nad midagi teevad. “Inimestega on lihtne asju ajada, aga robotid tekitavad stressi.”

Enim pelgab Purde, et tema elu läheb raisku. Et piisavalt ei õpi uut ega suuda kasutada häid võimalusi. Praegu ahmib ta isukalt energeetikaalast kirjandust. Teda köidab küsimus, kuidas inimkond lahendab energiakriisi.

“Tuumafüüsikut minust kindlasti ei saa, aga energeetika puutub kommunikatsiooniga kokku ning inimeste seniseid harjumusi ja seisukohti on võimalik muuta. Sellega oleks tulevikus huvitav tegeleda küll.”