Oleks keegi 15 aastat tagasi ennustanud, et ma nii kauaks Eestisse jään, siis... ma oleksin tal ilmselt soovitanud natuke vähem juua! (Kõlisev naer.)


Sest 1993. aastal – üheksateistkümnesena – mõtlesin lihtsalt tulla üheks semestriks Tartu ülikooli. Vaatasin, et huvitav aeg ja põnev koht: saab oma silmaga näha, kuidas postsovetlikku riiki kapitalistlikuks tehakse. Nõukogude Liit oli Lääne inimesele ju tõeline eksootika!


Noh, siis mul tekkis Tartus palju sõpru, sain keele selgeks – selle peale on mul annet – ja hakkasin siin vaikselt äri ajama, kuni üheksakümne viiendal tegin Zavoodi. Ja nüüd on mul eestlannaga pere. Nii see on läinud, kuidagi iseenesest.


Ma mäletan, et alguses ma elasin ühe toreda perekonna juures Annelinnas. Kõik mõnus ja tipp-topp, aga – sooja veega pesta sai kuude kaupa ainult Anne saunas. See tundus ikka täielik müstika. No kuidas nii, et teil lihtsalt ei ole kodus sooja vett?! (Mario naerab jälle laginal.)


Praegu on siin muidugi elu kõvasti arenenud ja ühiskond palju stabiilsem. Aukartustäratav, kui kiiresti asjad on kontrolli alla saadud.


Samas kohati näeb ikka veel nõukogude mentaliteeti. Müüjad ajavad viis minutit enne poe sulgemist joped selga ja vahivad leti tagant tigeda näoga: mida sa enam tahad, me paneme kohe kinni.


Nii et üksteise suhtes sõbralikumad ja elurõõmsamad võiksid eestlased olla küll. Mõnes mõttes mulle meeldib nende vaoshoitus, aga – sa ei kaota ju osa oma hingest, kui sa teisele inimesele naeratad!


Just selline loomulik inimestevaheline distants on Uruguays palju väiksem. Kui ma seal kohtan tänaval naistuttavat, siis ma täiesti iseenesestmõistetavalt kallistan teda või teen põsele musi. Siin niimoodi ei tohi – kohe oled naistemees või pervert.


Nii et teatavad käitumismallid olen ma Eestis elades paratamatult omaks võtnud. Aga eestlasena ma ennast ikkagi ei tunne, kuigi mulle siin üldiselt meeldib. Uruguayga on nüüd jälle teistpidi kummalised lood: sõidad kohale, kõik näib justkui tuttav ja kodune, aga samas kirjutavad ajalehed näiteks jalgpalluritest, kellest sa mitte midagi ei tea.


Eks vist ongi nii, et pikka aega välismaal elades muutud lõpuks igal pool natuke võõraks.


Kui kauaks ma Eestisse jään? Noh, võiks ju öelda, et vanaduspõlve tahan kindlasti veeta Uruguays. Aga võib-olla homme tundub, et tuleks minna hoopis Nepali mungakloostrisse tõde otsima.


Kuigi üht ma ütlen küll – mõnikord ma tõesti igatsen ookeani lõhna. Ma olen ju Atlandi ääres üles kasvanud.



* * *
Gamal Elhuveig (32)
Sudaani juurtega Eesti patrioot.

Minu ema on eestlane, isa on pärit Sudaanist. Ema ja isa kohtusid Jaltas või Sotšis, nad õppisid mõlemad Moskva ülikoolis. Eestisse kolisime olümpia-aastal, 1980ndal, ma olin siis viiene.


Enne seda elasimegi mõnda aega Moskvas, aga eesti naised on ju kanged, eks ema vedas meid siis siia.


Siin elamise algusaeg oli lihtne, kuna ema oli lasteaiakasvataja, kontroll oli kogu aeg olemas!


Lapsepõlves olin ma väga populaarne vanamemmede hulgas, sest neile meeldis mu afrojuukseid mudida. Ei möödunud päevagi, kui kellegi memme käsi poleks mu parukas olnud!


Kuna mul on kaks õde, ka samasugus ed nagu mina, tõmbasime väiksena kindlasti tähelepanu.


Meil on alati selline löögirühm olnud.


Pärast põhikooli tulin Tallinna elama, enne seda elasin Ääsmäel. Seal oli väga tore kasvada.


Kevadel käisime ikka esimese sulaga kohaliku kraavi peal parvetamas. See oli äge!


Kui linna, uude kooli tulin, inimesed alguses võõristasid, aga ju ma neid oma eesti keele ja sarmiga lõin. Kõik sujus.


Polütehnikumis käies hakkasin kooli kõrvalt valgustamisega tegelema, see hakkas meeldima ja teen seda siiamaani. Ma olen juhataja firmas Valgusemeister ja see on enamasti meie süü, kui kontsertidel, firmapidudel ja moešõudel lambikesed silma paistavad.


Ma ei usu, et ma üldse eristun eestlasest, välja arvatud välimus. Lapsest saati on jõulude ajal laual olnud verivorst ja hapukapsas, aastavahetusel jälgin presidendi kõnet, vabariigi aastapäeval pingviinide paraadi, käin valimas...


Sellega, et inimestel on minu vastu kõrgendatud tähelepanu, harjub mingil hetkel ära. Midagi halba ei ole küll sellest kunagi olnud. Pigem on olnud rohkem võimalusi, näiteks kunagi tegin aktiivselt modellitööd, põhiliselt FIBITil, Baltika ja Sangari moesõudel. Aga see oli hobi, mitte karjäär.


Rahvuselt olen ma eestlane. Mina olen ka täielik patrioot, ma ei taha kuskile minna ja ei taha teisi ka lasta. Eesti on ju super! Välja arvatud ilm. Nii et puhkamas käin ma soojal maal. Suvel ma ilma kreemita ei saa, punaseks ma ei lähe, aga nahk tuleb maha küll ja ma lähen väga tumedaks. Praegu ma olen väga hele, pikk külm aeg on ju alles läbi saanud.


Mõnikord ma hoiatan inimesi ikka ette, et ma olen pruun. Ikka ju öeldakse, et ma tulen, näiteks, punane nelk taskus. Mind on nii lihtsam ära tunda, ei pea riiete järgi vaatama.

Tore on see, et Eestis omasugust kohates tekib kergemini mingi kontakt. Piisab ainult sellest, et teine inimene on ka tõmmu, ja ütled tere. Kui päris mustanahalisi või neegreid käib, siis nendega samamoodi. Olen mõned tuttavad endale niimoodi saanud.


Eesti keeles on jätkuvalt keeruline väljendada seda asja ilma “neegrit” kasutamata. See on normaalne sõna, kuigi neegrile otse neeger ei ütleks, teades, et ta võib solvuda. Aga kui me eestlased omavahel nii räägime, siis mulle tundub, et selles pole midagi halba.


* * *

Deepak Ahluwalia (20)
Indialane, kellele meeldib Eesti kliima



Ma olin 12, kui ma Eestisse tulin ja kui ma Tallinna 21. kooli seitsmendasse klassi läksin. Enne seda õppisin kolm kuud iga päev eesti keelt. Pärast põhikooli lõpetamist edasi Liivalaia gümnaasiumisse. Nüüd õpin TTÜ Tallinna Kolledžis ärijuhtimist ja rahvusvahelisi suhteid. Ja töö kõrvalt töötan Estonian Airis check-in’is.


Ma arvan, et ma sain eesti keele selgeks umbes seitsme kuuga. See aitab keelt õppida, kui sul on ümberringi eestlased, kõik mu sõbrad on ju ka eestlased. Samas ma ei ole suutnud vene keelt perfektselt selgeks saada. Ma räägin viit keelt: hindi, pandžabi, vene, eesti ja inglise keelt.


Eestisse tulin ma esimest korda 1995. aasta talvel, me käisime siin mitu aastat puhkamas ja 2000. aastal otsustasime siia jääda – mu isa on siin olnud juba viimased 15–16 aastat, tal on oma pitsarestorani-äri. Indias elasin ma Delhis.


Alguses oli siin muidugi raske, toit ja kultuur on hoopis teistsugused. Teistmoodi oli see, et siin oli lumi maas ja et siin on külm. Aga ma armastan jahedat ilma ja mulle siinne ilm õudselt meeldib! Aga kui suvel on 30 kraadi, siis seda ma ei kannata, istun kodus, kõik aknad lahti.


Alguses ma ei saanud sauna põhimõttest aru. Seal on ju nii palav! Kõige imelikum on, et inimesed lähevad ka suvel sauna, kui niigi on väljas palav. Talvel – okei, ma olen isegi saunast jääauku hüpanud – aga suvel!?


Mind hämmastab siiamaani see asi, et kuidas saab oma vanemaid sinatada. Indias vanemaid inimesi teietatakse ja mina teietan näiteks ka oma isa, siin seda ei ole.


Muidu olen ma peaaegu nagu tavaline eestlane. Vaatan Eesti telekanaleid, loen Postimeest, jälgin, mis valitsuses toimub ja mis Savisaar teeb. Olen käinud kõikidel laulupidudel, mis minu siin elamise ajal on toimunud.


Ma elan kaasa Eesti käsipalli meistriliigas mängivatele sõpradele ja fännan BC Kalevit. Praegu on põhiline muidugi jalgpalli EMi jälgimine.


Mulle meeldivad väga Baskini etendused; tänavu suvel on kindlasti plaanis minna Vargamäele “Tõde ja õigust” vaatama.


Eesti muusika jätab mind üldiselt külmaks, aga vahel on lõbus kuskile vabaõhuüritusele Smilersit või The Suni vaatama minna.


Minu identiteet on küsimärk: ma olen poole kohaga eestlane ja poolenisti hindu. Aga ma olen mina ise, rahvus ei loe. Sõbrad ütlevad aga, et mul on keev veri ja ma olen temperamentsem ja emotsionaalsem kui nemad. Ma olen edevam ka!


Üldiselt on inimesed hakanud juba rohkem harjuma, et siin on välismaalasi, kes räägivad eesti keelt. Tüüpiline juhtum on muidugi töö juures see, et inimesed tulevad check-in’i ja hakkavad minuga inglise keeles rääkima. Siis ma muidugi vastan inglise keeles. Aga kui kõrvalt hakkab keegi minuga eesti keeles rääkima, siis on nendel silmad suured, et mis toimub!


Minu tulevikuplaanid on hetkeseisuga Eestiga seotud. Ülikoolis on kolmas aasta, kavatsen kohe magistris jätkata ja siis peab hakkama tõsisemalt edasi mõtlema. Aga mind huvitab lennundus, ma olen sellest vaimustatud!


* * *

Hannah Geara (35)
Teab peast Eesti hümni sõnu.



Mind kutsus Eestisse armastus! Me kohtusime Itaalias tudengitena 1995. aastal, vahepeal elasime Liibanonis, siis jälle Itaalias, abiellusime, saime tütre ja 2004. aastal kolisime Eestisse.

Praegu on plaan pikaajaliselt Eestisse elama jääda, minu kaheksa-aastane tütar õpib eestikeelses koolis ja tema emakeel on eesti keel.

Ma annan praegu Tallinna ülikoolis kunstiajaloo ja kinoajaloo kursusi prantsuse ja itaalia keeles, aga ma tegutsen peamiselt kunstnikuna. Ma olen siin juba kolm näitust teinud ja plaanin veel teha. Hetkel valmistangi selleks videoid ette. Ja samal ajal otsin täiskohaga tööd.

Esimest korda tulin ma Eestisse 1998. aastal. Eesti ja Liibanoni inimestele on ühine see, et inimesed on väga toredad, aga nendele lähenemine käib teistmoodi. Liibanonlased on kohe väga avatud, eestlased vajavad rohkem aega, kuigi tulemus on sama.

Esimene imelik või naljakas asi oli suudlemise küsimus. Kodumaal suudlesin alati mehi ja naisi, kui neid nägin. Liibanonlastele on see normaalne ja oluline, eriti perekonnasiseselt. Eestlased tegid siis alati suured silmad, kui ma neid suudlema hakkasin, ja mõne aja pärast ma lõpetasin selle musitamise ära. Aga selleks ajaks olid nemad selle juba omaks võtnud ja tahtsid mind esimesena musitada. See oli väga naljakas!

Ajapikku olen ma ka siin hakanud uusi sõpru leidma. Viimati, kui ma näiteks Von Krahlis käisin, tuli isegi üks mees minu juurde ja rääkis, et oli minu kunsti näinud. Mul oli selle üle hea meel.

Inimesed aktsepteerivad mind siin, kuigi ma olen teistmoodi. Ma olen mõnikord mõelnud, et kas peaks need turritavad juuksed maha lõikama, aga ma veel ootan natuke.

Esimest korda, kui ma siia tulin, oli mul suvise lõputu päeva pärast probleeme magamisega. Ma olin harjunud päikesega koos tõusma ja päikeseloojanguga magama jääma. Nii et olin kogu aeg väsinud, sest ärkasin valguse pärast pidevalt üles.

Poodides on ka imelik see, et müüjad ei taha millegipärast müüa... Aga äkki on see hoopis hea asi!

Ma ei tea, kas ma saan end poolenisti eestlaseks pidada, aga ma tean siinsest kultuurist ja eluviisist palju ja hoolin sellest maast. Ma tean isegi Eesti hümni sõnu: “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm...”

Ma jälgin mingil määral ka Eesti poliitilist olukorda. Möödunud aasta aprillisündmusi jälgisin muidugi hoolega ja sealt alanud püsivat monumendikriisi. Monumendid ja isegi ideed nendest on ju hävitamatud! Idee uuest monumendist on samuti juba nii suur, et meil ei jää enam muud üle kui sellega leppida.


* * *

Balwant Singh (34)
Tartus elav indialasest kokk, kellele on ainult täpitähed natuke rasked.



Esialgu – kaheksa ja pool aastat tagasi, kui ma Eestisse tulin – ei saanud ma aru teie nimedest. Et mis “Priit” või mis “Tõnu”? Ikka pidi mulle mitu korda uuesti ütlema.

Ja keelega oli samamoodi raske. Mõtlesin küll kuskil tunde võtta, aga ei jõudnud. Koka tööpäev läheb ju hilisõhtuni välja.

Noh, siis ma hakkasin sealsamas köögis näpuga näitama, et: mis see on, mida too tähendab? Ja praegu saan eesti keeles ilusti hakkama, nimed olen ka ära õppinud. Ainult täpitähti päris hästi ei oska!

Miks ma üldse Eestisse tulin? Sõber töötas siinsamas (pubis Tsink Plekk Pang – MZ), tema kutsus. Mõtlesin, et olen olnud kokk New Delhis, Moskvas ja Peterburis – et okei, tulen ja vaatan, kuidas on. Ja praegu mulle meeldib väga, just Tartus. Hea rahulik koht, mul on siin juba palju sõpru ka.

Üldiselt, ega Eesti inimesed minu jaoks väga teistmoodi ei ole kui mujal. Ja ennast ma ka kuidagi erinevana ei tunne. Ma mõtlengi, et noh – inimene on ju ikka inimene.

Ei, tõesti: mina saan siin kõigiga väga hästi läbi! Aga ma olen ise ka sõbralik ja rahulik. (See on täiesti tõsi – MZ.)

Muidugi, siin võib igaüks teha, mida tahab. See on teistmoodi. Näiteks kallistamine: sünnipäeva või pühade puhul kohe lähed ja teed sõbrale kalli-kalli! Indias niimoodi ei sobi – kui, siis ainult perekonnasiseselt.

Nii et selliseid asju ma alguses natuke kartsin. Aga enam ei ole see probleem. Ma olen siin kõigega harjunud. Eesti toitu söön ka hea meelega – kartulit, hakklihakastet. Ta on muidugi teistmoodi kui Indias, ei ole nii terav. Aga täiesti normaalne toit!

Üldiselt ma mõtlen, et siin on isegi parem elada kui Indias. Aga kauaks jään? Ei tea. Eestlasena ma ennast ikkagi ei tunne. Ja südames ma olen hindu.

Kuigi puhkuse ajal Indias käies ma iga kord mõtlen: keel on kuidagi võõraks jäänud. Just kõla. Sõnade kõlaga harjumine võtab alati kaks-kolm päeva aega.

Mart Zirnask


* * *

Akane Nishikado
On jaanipäeval alati lõkke ääres.



Ma olen Eestis elanud kaheksa aastat ja oskan nüüdseks eesti keelt päris h ästi. Alguses õppisin seda ülikoolis ühe aasta, aga pärast seda on aidanud praktika poes, tööl ja sõpradega rääkides. Algus oli väga raske, sest ma ei julgenud eriti eesti keeles rääkida ja kohalikud tahtsid ju välismaalasega rääkida inglise keeles.


Ma olen praegu reisikorraldaja, enne turismiga tegelema hakkamist uurisin tudengina Eestit, Eesti ühiskonda ja traditsioone. Minu eriala oli rahvusvahelised suhted ja valisin Eesti, sest mul õpetas siin üks tuttav kohalikele jaapani keelt. Ja kuna mulle see teema meeldis, jätkasin sellega magistrantuuris.


Mulle meeldivad nii eesti kui ka jaapani kultuurid ja ma austan mõlema traditsioone. Mulle meeldib väga osaleda traditsioonilistel üritustel, näiteks jaanipäeval olen alati lõkke ääres, jõulude ajal söön alati verivorsti pohlamoosiga ja hapukapsast. Möödunud aastal proovisin elus esimest korda teha ise piparkooke. Vastlapäeval söön alati paar vastlakuklit. (Tänavu ei jõudnud liugu lasta, aga käisime kolleegidega vanalinna uisuväljakul Harju tänaval uisutamas.)

Laulupeol olen ka käinud juba kaks korda, pluss möödunud aastal noorte laulupeol. Kindlasti kavatsen minna ka tuleva aasta üldlaulupeole.


Mulle meeldib väga kandlemuusika. Ma ise ei oska seda küll mängida, aga mulle meeldib kuulata, ja see on meie rahvusliku instrumendi KOTOga väga sarnane.


Just üleeile ostsin Raekoja platsilt kandleplaadi. Seal on 21 laulu ja kõik on eestipärased laulud nagu “Kaerajaan”, “Mu isamaa armas”. Sellepärast ostsingi!


Eesti ühiskond muutub väga kiiresti võrreldes Jaapaniga. Minu arvates on nii eestlased kui ka jaapanlased väga töökad, aga elustiil erineb. Jaapanis on nii, et inimene kas õpib või töötab.


Korraga kaht asja on väga raske teha. Siin on aga nii palju täiskasvanud inimesi, kes töötavad ja käivad samal ajal koolis.


Ma austan väga inimest, kes on korraga tööinimene, tudeng ja ema.


Minu jaoks oli siia tulles teistmoodi veel ka see, et kui sünnipäevapidu on meil põhimõtteliselt lastele mõeldud, siis siin tähistavad seda ka täiskasvanud. Ja see meeldib mulle väga!


Siin on külm ja pimedus väga masendavad, aga Eesti kevad ja suvi on väga mõnusad! Mulle meeldivad Eesti suvede valged ööd, kui päike eriti ei lange. Sügis on ka väga ilus: Jaapanis muutuvad lehed punaseks, aga siin kollaseks.


Kuigi ma olen välismaal väga kaua elanud, pean ma end siiski jaapanlaseks. Ma käin kodumaal ja kodulinnas Tokyos vähemalt korra aastas. Mis minust edasi saab ja kui kauaks ma siia elama jään, näitab aeg.


* * *

Carlos Moreno (30)
Kolumbialane, kelle tõi Eestisse – loomulikult! – armastus ja kes õpetab eestlastele inglise, itaalia ja hispaania keelt.



Kui ma esimest korda Eestist kuulsin, oli Eesti veel osa Nõukogude Liidust. Tõele au andes – ma teadsin Eestist ikka väga vähe. Õppisin filoloogiat ja lugesin juhuslikult semiootikaõpingute kohta Tartu ülikoolis, mida juhendas professor Juri Lotman. Siis ma veel ei teadnud, et varsti saabun Eestisse – sellest räägin kohe, kuidas! – ja alles pärast siia jõudmist hakkasin ma vaikselt aru saama Eesti kultuuri ja ühiskonna keerukusest üleüldse.


Oma praeguse naisega, kes on eestlanna, kohtusin ma... oma õe pulmas. See oli muide Kolumbias Bogotas. See oli peaaegu nagu ar mastus esimesest silmapilgust... Aga kuna ma töötasin tol ajal ülikoolis, siis ei saanud ma kohe talle Eestisse järele tulla. Niipea aga, kui võimalus tekkis, võtsin lennukipileti...


Nii et Eestisse ma jõudsin detsembris 2005.


Ootused selle maa suhtes olid väga erinevad. Nüüd ma olen aru saanud, et eestlased on mõnikord natuke ebasõbralikud ja liiga kriitilised... aga ei-ei, loomulikult olen ma siin kohtunud ka suurepäraste inimestega, kes on soostunud jagama minuga oma sõprust. Mida ma eeldasin, oli see, et eestlased on natuke rohkem huvitatud teistest kultuuridest ning sellistest teemadest üldse. Samuti võivad eestlased vahel olla arrogantsed ja natuke koguni agressiivsed.


Vabandus sellele, mida tavatsetakse öelda, on loomulikult: see kõik tuleb külmast kliimast. No ma ei saa nõustuda – sellisel juhul peaksid eskimod olema kõige vastikumad inimesed maamuna peal, aga nad ei ole!


Jah, alguses oli pisut raske – sest meie kultuurid on ju täiesti erinevad. Aga need kaks ja pool aastat Eestis on mind isiksusena äärmiselt palju kasvatanud. Ja see on olnud ainult positiivne protsess. Eesti mulle sobib (grillimisest mäesuusatamiseni), siin on rahulik ja tšill ja ma näen oma tulevikku seotuna Eestiga. Ja kuigi meie kultuurid ja inimesed on nii erinevad – Kolumbias on viimased 50 aastat aset leidnud metsikud konfliktid, aga ikka on inimesd nii optimistlikud ja õnnelikud –, on uus peale kasvav põlvkond Eestis samuti positiivsema ellusuhtumise ja avatuma meelega. Me püüame ka naisega olla üksteise traditsioonide ja uskumuste suhtes avatud ning austavad.


Oih, ma unustasin midagi...


Praegu, kui ma viibin parasjagu Kolumbias, pean tunnistama – ma lausa igatsen rääkida eesti keeles! Jah, ma saan juba peaaegu suheldud. Aga paari aasta pärast loodetavasti räägin ma juba perfektset eesti keelt.