20.06.2008, 00:00
Uued eestlased
Eestlased ei pruugi enam teps mitte olla nii kahvatu väljanägemisega, kui me harjunud oleme. Nagu ka mujal Euroopas ja maailmas üleüldse, on hakanud tasapisi ka;siinsete elanike pilt hulga kirjumaks minema.;Ekspress otsis üles käputäie eksootilise päritoluga inimesi, kellest mõned on juba päris eestlased, teised veel poole kohaga eestlased, ja mõned, kes on valinud Eesti oma kodumaaks.;Eestlaseks olemise ja Eestis elamise võlust ja valust rääkisid nad Maris Sanderile,;Mart Zirnaskile ja Birgit Püvele.
Mario Raul Pizzolanti Pires (33)
Uruguailane, kes räägib
puhtalt eesti keelt ja peab Tartus egendaarset kõrtsi Zavood.
Oleks keegi 15 aastat tagasi ennustanud, et ma nii kauaks
Eestisse jään, siis... ma oleksin tal ilmselt soovitanud natuke
vähem juua! (Kõlisev naer.)
Sest 1993. aastal –
üheksateistkümnesena – mõtlesin lihtsalt tulla
üheks semestriks Tartu ülikooli. Vaatasin, et huvitav aeg ja
põnev koht: saab oma silmaga näha, kuidas postsovetlikku riiki
kapitalistlikuks tehakse. Nõukogude Liit oli Lääne inimesele
ju tõeline eksootika!
Noh, siis mul tekkis Tartus palju
sõpru, sain keele selgeks – selle peale on mul annet – ja
hakkasin siin vaikselt äri ajama, kuni üheksakümne viiendal
tegin Zavoodi. Ja nüüd on mul eestlannaga pere. Nii see on
läinud, kuidagi iseenesest.
Ma mäletan, et alguses ma
elasin ühe toreda perekonna juures Annelinnas. Kõik mõnus ja
tipp-topp, aga – sooja veega pesta sai kuude kaupa ainult Anne saunas.
See tundus ikka täielik müstika. No kuidas nii, et teil lihtsalt ei
ole kodus sooja vett?! (Mario naerab jälle laginal.)
Praegu on
siin muidugi elu kõvasti arenenud ja ühiskond palju stabiilsem.
Aukartustäratav, kui kiiresti asjad on kontrolli alla saadud.
Samas kohati näeb ikka veel nõukogude mentaliteeti.
Müüjad ajavad viis minutit enne poe sulgemist joped selga ja vahivad
leti tagant tigeda näoga: mida sa enam tahad, me paneme kohe kinni.
Nii et üksteise suhtes sõbralikumad ja
elurõõmsamad võiksid eestlased olla küll.
Mõnes mõttes mulle meeldib nende vaoshoitus, aga – sa ei
kaota ju osa oma hingest, kui sa teisele inimesele naeratad!
Just
selline loomulik inimestevaheline distants on Uruguays palju väiksem. Kui
ma seal kohtan tänaval naistuttavat, siis ma täiesti
iseenesestmõistetavalt kallistan teda või teen põsele
musi. Siin niimoodi ei tohi – kohe oled naistemees või pervert.
Nii et teatavad käitumismallid olen ma Eestis elades paratamatult
omaks võtnud. Aga eestlasena ma ennast ikkagi ei tunne, kuigi mulle siin
üldiselt meeldib. Uruguayga on nüüd jälle teistpidi
kummalised lood: sõidad kohale, kõik näib justkui tuttav ja
kodune, aga samas kirjutavad ajalehed näiteks jalgpalluritest, kellest sa
mitte midagi ei tea.
Eks vist ongi nii, et pikka aega välismaal
elades muutud lõpuks igal pool natuke võõraks.
Kui kauaks ma Eestisse jään? Noh, võiks ju öelda, et
vanaduspõlve tahan kindlasti veeta Uruguays. Aga võib-olla homme
tundub, et tuleks minna hoopis Nepali mungakloostrisse tõde otsima.
Kuigi üht ma ütlen küll – mõnikord ma
tõesti igatsen ookeani lõhna. Ma olen ju Atlandi ääres
üles kasvanud.
* * *
Gamal Elhuveig (32)
Sudaani juurtega Eesti patrioot.
Minu ema on eestlane,
isa on pärit Sudaanist. Ema ja isa kohtusid Jaltas või
Sotšis, nad õppisid mõlemad Moskva ülikoolis.
Eestisse kolisime olümpia-aastal, 1980ndal, ma olin siis viiene.
Enne seda elasimegi mõnda aega Moskvas, aga eesti naised on ju kanged,
eks ema vedas meid siis siia.
Siin elamise algusaeg oli lihtne,
kuna ema oli lasteaiakasvataja, kontroll oli kogu aeg olemas!
Lapsepõlves olin ma väga populaarne vanamemmede hulgas, sest
neile meeldis mu afrojuukseid mudida. Ei möödunud päevagi, kui
kellegi memme käsi poleks mu parukas olnud!
Kuna mul on kaks
õde, ka samasugus
ed nagu mina, tõmbasime väiksena kindlasti tähelepanu.
Meil on alati selline löögirühm olnud.
Pärast põhikooli tulin Tallinna elama, enne seda elasin
Ääsmäel. Seal oli väga tore kasvada.
Kevadel
käisime ikka esimese sulaga kohaliku kraavi peal parvetamas. See oli
äge!
Kui linna, uude kooli tulin, inimesed alguses
võõristasid, aga ju ma neid oma eesti keele ja sarmiga
lõin. Kõik sujus.
Polütehnikumis käies
hakkasin kooli kõrvalt valgustamisega tegelema, see hakkas meeldima ja
teen seda siiamaani. Ma olen juhataja firmas Valgusemeister ja see on enamasti
meie süü, kui kontsertidel, firmapidudel ja moešõudel
lambikesed silma paistavad.
Ma ei usu, et ma üldse eristun
eestlasest, välja arvatud välimus. Lapsest saati on jõulude
ajal laual olnud verivorst ja hapukapsas, aastavahetusel jälgin presidendi
kõnet, vabariigi aastapäeval pingviinide paraadi, käin
valimas...
Sellega, et inimestel on minu vastu kõrgendatud
tähelepanu, harjub mingil hetkel ära. Midagi halba ei ole küll
sellest kunagi olnud. Pigem on olnud rohkem võimalusi, näiteks
kunagi tegin aktiivselt modellitööd, põhiliselt FIBITil,
Baltika ja Sangari moesõudel. Aga see oli hobi, mitte karjäär.
Rahvuselt olen ma eestlane. Mina olen ka täielik patrioot, ma
ei taha kuskile minna ja ei taha teisi ka lasta. Eesti on ju super! Välja
arvatud ilm. Nii et puhkamas käin ma soojal maal. Suvel ma ilma kreemita
ei saa, punaseks ma ei lähe, aga nahk tuleb maha küll ja ma
lähen väga tumedaks. Praegu ma olen väga hele, pikk külm
aeg on ju alles läbi saanud.
Mõnikord ma hoiatan
inimesi ikka ette, et ma olen pruun. Ikka ju öeldakse, et ma tulen,
näiteks, punane nelk taskus. Mind on nii lihtsam ära tunda, ei pea
riiete järgi vaatama.
Tore on see, et Eestis omasugust kohates tekib
kergemini mingi kontakt. Piisab ainult sellest, et teine inimene on ka
tõmmu, ja ütled tere. Kui päris mustanahalisi või
neegreid käib, siis nendega samamoodi. Olen mõned
tuttavad endale niimoodi saanud.
Eesti keeles on
jätkuvalt keeruline väljendada seda asja ilma “neegrit”
kasutamata. See on normaalne sõna, kuigi neegrile otse neeger ei
ütleks, teades, et ta võib solvuda. Aga kui me eestlased omavahel
nii räägime, siis mulle tundub, et selles pole midagi halba.
* * *
Deepak Ahluwalia (20)
Indialane, kellele meeldib
Eesti kliima
Ma olin 12, kui ma Eestisse tulin ja kui ma
Tallinna 21. kooli seitsmendasse klassi läksin. Enne seda õppisin
kolm kuud iga päev eesti keelt. Pärast põhikooli
lõpetamist edasi Liivalaia gümnaasiumisse. Nüüd
õpin TTÜ Tallinna Kolledžis ärijuhtimist ja rahvusvahelisi
suhteid. Ja töö kõrvalt töötan Estonian Airis
check-in’is.
Ma arvan, et ma sain eesti keele selgeks umbes
seitsme kuuga. See aitab keelt õppida, kui sul on ümberringi
eestlased, kõik mu sõbrad on ju ka eestlased. Samas ma ei ole
suutnud vene keelt perfektselt selgeks saada. Ma räägin viit keelt:
hindi, pandžabi, vene, eesti ja inglise keelt.
Eestisse tulin ma
esimest korda 1995. aasta talvel, me käisime siin mitu aastat puhkamas ja
2000. aastal otsustasime siia jääda – mu isa on siin olnud juba
viimased 15–16 aastat, tal on oma pitsarestorani-äri. Indias elasin
ma Delhis.
Alguses oli siin muidugi raske, toit ja kultuur on
hoopis teistsugused. Teistmoodi oli see, et siin oli lumi maas ja et siin on
külm. Aga ma armastan jahedat
ilma ja mulle siinne ilm õudselt meeldib! Aga kui suvel on 30 kraadi,
siis seda ma ei kannata, istun kodus, kõik aknad lahti.
Alguses ma ei saanud sauna põhimõttest aru. Seal on ju nii
palav! Kõige imelikum on, et inimesed lähevad ka suvel sauna, kui
niigi on väljas palav. Talvel – okei, ma olen isegi saunast
jääauku hüpanud – aga suvel!?
Mind
hämmastab siiamaani see asi, et kuidas saab oma vanemaid sinatada. Indias
vanemaid inimesi teietatakse ja mina teietan näiteks ka oma isa, siin seda
ei ole.
Muidu olen ma peaaegu nagu tavaline eestlane. Vaatan Eesti
telekanaleid, loen Postimeest, jälgin, mis valitsuses toimub ja mis
Savisaar teeb. Olen käinud kõikidel laulupidudel, mis minu siin
elamise ajal on toimunud.
Ma elan kaasa Eesti käsipalli
meistriliigas mängivatele sõpradele ja fännan BC Kalevit.
Praegu on põhiline muidugi jalgpalli EMi jälgimine.
Mulle meeldivad väga Baskini etendused; tänavu suvel on
kindlasti plaanis minna Vargamäele “Tõde ja
õigust” vaatama.
Eesti muusika jätab mind
üldiselt külmaks, aga vahel on lõbus kuskile
vabaõhuüritusele Smilersit või The Suni vaatama minna.
Minu identiteet on küsimärk: ma olen poole kohaga eestlane ja
poolenisti hindu. Aga ma olen mina ise, rahvus ei loe. Sõbrad
ütlevad aga, et mul on keev veri ja ma olen temperamentsem ja
emotsionaalsem kui nemad. Ma olen edevam ka!
Üldiselt on
inimesed hakanud juba rohkem harjuma, et siin on välismaalasi, kes
räägivad eesti keelt. Tüüpiline juhtum on muidugi
töö juures see, et inimesed tulevad check-in’i ja hakkavad
minuga inglise keeles rääkima. Siis ma muidugi vastan inglise keeles.
Aga kui kõrvalt hakkab keegi minuga eesti keeles rääkima, siis
on nendel silmad suured, et mis toimub!
Minu tulevikuplaanid on
hetkeseisuga Eestiga seotud. Ülikoolis on kolmas aasta, kavatsen kohe
magistris jätkata ja siis peab hakkama tõsisemalt edasi
mõtlema. Aga mind huvitab lennundus, ma olen sellest vaimustatud!
* * *
Hannah Geara (35)
Teab peast Eesti hümni
sõnu.
Mind kutsus Eestisse armastus! Me kohtusime
Itaalias tudengitena 1995. aastal, vahepeal elasime Liibanonis, siis jälle
Itaalias, abiellusime, saime tütre ja 2004. aastal kolisime Eestisse.
Praegu on plaan pikaajaliselt Eestisse elama jääda, minu
kaheksa-aastane tütar õpib eestikeelses koolis ja tema emakeel on
eesti keel.
Ma annan praegu Tallinna ülikoolis kunstiajaloo ja
kinoajaloo kursusi prantsuse ja itaalia keeles, aga ma tegutsen peamiselt
kunstnikuna. Ma olen siin juba kolm näitust teinud ja plaanin veel teha.
Hetkel valmistangi selleks videoid ette. Ja samal ajal otsin täiskohaga
tööd.
Esimest korda tulin ma Eestisse 1998. aastal. Eesti ja
Liibanoni inimestele on ühine see, et inimesed on väga toredad, aga
nendele lähenemine käib teistmoodi. Liibanonlased on kohe väga
avatud, eestlased vajavad rohkem aega, kuigi tulemus on sama.
Esimene
imelik või naljakas asi oli suudlemise küsimus. Kodumaal suudlesin
alati mehi ja naisi, kui neid nägin. Liibanonlastele on see normaalne ja
oluline, eriti perekonnasiseselt. Eestlased tegid siis alati suured silmad, kui
ma neid suudlema hakkasin, ja mõne aja pärast ma lõpetasin
selle musitamise ära. Aga selleks ajaks olid nemad selle juba omaks
võtnud ja tahtsid mind esimesena musitada. See oli väga naljakas!
Ajapikku olen ma ka siin hakanud uusi sõpru leidma. Viimati, kui
ma näiteks Von Krahlis käisin, tuli isegi üks mees minu juurde
ja rääkis, et oli
minu kunsti näinud. Mul oli selle üle hea meel.
Inimesed
aktsepteerivad mind siin, kuigi ma olen teistmoodi. Ma olen mõnikord
mõelnud, et kas peaks need turritavad juuksed maha lõikama, aga
ma veel ootan natuke.
Esimest korda, kui ma siia tulin, oli mul suvise
lõputu päeva pärast probleeme magamisega. Ma olin harjunud
päikesega koos tõusma ja päikeseloojanguga magama
jääma. Nii et olin kogu aeg väsinud, sest ärkasin valguse
pärast pidevalt üles.
Poodides on ka imelik see, et
müüjad ei taha millegipärast müüa... Aga äkki on
see hoopis hea asi!
Ma ei tea, kas ma saan end poolenisti eestlaseks
pidada, aga ma tean siinsest kultuurist ja eluviisist palju ja hoolin sellest
maast. Ma tean isegi Eesti hümni sõnu: “Mu isamaa, mu
õnn ja rõõm...”
Ma jälgin mingil
määral ka Eesti poliitilist olukorda. Möödunud aasta
aprillisündmusi jälgisin muidugi hoolega ja sealt alanud püsivat
monumendikriisi. Monumendid ja isegi ideed nendest on ju hävitamatud! Idee
uuest monumendist on samuti juba nii suur, et meil ei jää enam muud
üle kui sellega leppida.
* * *
Balwant Singh
(34)
Tartus elav indialasest kokk, kellele on ainult täpitähed
natuke rasked.
Esialgu – kaheksa ja pool aastat
tagasi, kui ma Eestisse tulin – ei saanud ma aru teie nimedest. Et mis
“Priit” või mis “Tõnu”? Ikka pidi mulle
mitu korda uuesti ütlema.
Ja keelega oli samamoodi raske.
Mõtlesin küll kuskil tunde võtta, aga ei jõudnud.
Koka tööpäev läheb ju hilisõhtuni välja.
Noh, siis ma hakkasin sealsamas köögis näpuga näitama,
et: mis see on, mida too tähendab? Ja praegu saan eesti keeles ilusti
hakkama, nimed olen ka ära õppinud. Ainult täpitähti
päris hästi ei oska!
Miks ma üldse Eestisse tulin?
Sõber töötas siinsamas (pubis Tsink Plekk Pang – MZ),
tema kutsus. Mõtlesin, et olen olnud kokk New Delhis, Moskvas ja
Peterburis – et okei, tulen ja vaatan, kuidas on. Ja praegu mulle
meeldib väga, just Tartus. Hea rahulik koht, mul on siin juba palju
sõpru ka.
Üldiselt, ega Eesti inimesed minu jaoks väga
teistmoodi ei ole kui mujal. Ja ennast ma ka kuidagi erinevana ei tunne. Ma
mõtlengi, et noh – inimene on ju ikka inimene.
Ei,
tõesti: mina saan siin kõigiga väga hästi läbi!
Aga ma olen ise ka sõbralik ja rahulik. (See on täiesti tõsi
– MZ.)
Muidugi, siin võib igaüks teha, mida tahab. See
on teistmoodi. Näiteks kallistamine: sünnipäeva või
pühade puhul kohe lähed ja teed sõbrale kalli-kalli! Indias
niimoodi ei sobi – kui, siis ainult perekonnasiseselt.
Nii et
selliseid asju ma alguses natuke kartsin. Aga enam ei ole see probleem. Ma olen
siin kõigega harjunud. Eesti toitu söön ka hea meelega –
kartulit, hakklihakastet. Ta on muidugi teistmoodi kui Indias, ei ole nii
terav. Aga täiesti normaalne toit!
Üldiselt ma mõtlen, et
siin on isegi parem elada kui Indias. Aga kauaks jään? Ei tea.
Eestlasena ma ennast ikkagi ei tunne. Ja südames ma olen hindu.
Kuigi puhkuse ajal Indias käies ma iga kord mõtlen: keel on
kuidagi võõraks jäänud. Just kõla. Sõnade
kõlaga harjumine võtab alati kaks-kolm päeva aega.
Mart
Zirnask
* * *
Akane Nishikado
On jaanipäeval
alati lõkke ääres.
Ma olen Eestis
elanud kaheksa aastat ja oskan nüüdseks eesti keelt päris h
ästi. Alguses õppisin seda ülikoolis ühe aasta, aga
pärast seda on aidanud praktika poes, tööl ja sõpradega
rääkides. Algus oli väga raske, sest ma ei julgenud eriti eesti
keeles rääkida ja kohalikud tahtsid ju välismaalasega
rääkida inglise keeles.
Ma olen praegu reisikorraldaja,
enne turismiga tegelema hakkamist uurisin tudengina Eestit, Eesti
ühiskonda ja traditsioone. Minu eriala oli rahvusvahelised suhted ja
valisin Eesti, sest mul õpetas siin üks tuttav kohalikele jaapani
keelt. Ja kuna mulle see teema meeldis, jätkasin sellega magistrantuuris.
Mulle meeldivad nii eesti kui ka jaapani kultuurid ja ma austan
mõlema traditsioone. Mulle meeldib väga osaleda traditsioonilistel
üritustel, näiteks jaanipäeval olen alati lõkke
ääres, jõulude ajal söön alati verivorsti
pohlamoosiga ja hapukapsast. Möödunud aastal proovisin elus
esimest korda teha ise piparkooke. Vastlapäeval söön alati paar
vastlakuklit. (Tänavu ei jõudnud liugu lasta, aga käisime
kolleegidega vanalinna uisuväljakul Harju tänaval uisutamas.)
Laulupeol olen ka käinud juba kaks korda, pluss möödunud
aastal noorte laulupeol. Kindlasti kavatsen minna ka tuleva aasta
üldlaulupeole.
Mulle meeldib väga kandlemuusika. Ma ise
ei oska seda küll mängida, aga mulle meeldib kuulata, ja see on meie
rahvusliku instrumendi KOTOga väga sarnane.
Just üleeile
ostsin Raekoja platsilt kandleplaadi. Seal on 21 laulu ja kõik on
eestipärased laulud nagu “Kaerajaan”, “Mu isamaa
armas”. Sellepärast ostsingi!
Eesti ühiskond
muutub väga kiiresti võrreldes Jaapaniga. Minu arvates on nii
eestlased kui ka jaapanlased väga töökad, aga elustiil erineb.
Jaapanis on nii, et inimene kas õpib või töötab.
Korraga kaht asja on väga raske teha. Siin on aga nii palju
täiskasvanud inimesi, kes töötavad ja käivad samal ajal
koolis.
Ma austan väga inimest, kes on korraga
tööinimene, tudeng ja ema.
Minu jaoks oli siia tulles
teistmoodi veel ka see, et kui sünnipäevapidu on meil
põhimõtteliselt lastele mõeldud, siis siin tähistavad
seda ka täiskasvanud. Ja see meeldib mulle väga!
Siin on
külm ja pimedus väga masendavad, aga Eesti kevad ja suvi on väga
mõnusad! Mulle meeldivad Eesti suvede valged ööd, kui
päike eriti ei lange. Sügis on ka väga ilus: Jaapanis muutuvad
lehed punaseks, aga siin kollaseks.
Kuigi ma olen välismaal
väga kaua elanud, pean ma end siiski jaapanlaseks. Ma käin kodumaal
ja kodulinnas Tokyos vähemalt korra aastas. Mis minust edasi saab ja kui
kauaks ma siia elama jään, näitab aeg.
* * *
Carlos Moreno (30)
Kolumbialane, kelle tõi Eestisse
– loomulikult! – armastus ja kes õpetab eestlastele inglise,
itaalia ja hispaania keelt.
Kui ma esimest korda
Eestist kuulsin, oli Eesti veel osa Nõukogude Liidust. Tõele au
andes – ma teadsin Eestist ikka väga vähe. Õppisin
filoloogiat ja lugesin juhuslikult semiootikaõpingute kohta Tartu
ülikoolis, mida juhendas professor Juri Lotman. Siis ma veel ei
teadnud, et varsti saabun Eestisse – sellest räägin kohe,
kuidas! – ja alles pärast siia jõudmist hakkasin ma
vaikselt aru saama Eesti kultuuri ja ühiskonna keerukusest
üleüldse.
Oma praeguse naisega, kes on eestlanna, kohtusin
ma... oma õe pulmas. See oli muide Kolumbias Bogotas. See oli
peaaegu nagu ar
mastus esimesest silmapilgust... Aga kuna ma töötasin tol ajal
ülikoolis, siis ei saanud ma kohe talle Eestisse järele tulla. Niipea
aga, kui võimalus tekkis, võtsin lennukipileti...
Nii
et Eestisse ma jõudsin detsembris 2005.
Ootused selle
maa suhtes olid väga erinevad. Nüüd ma olen aru saanud, et
eestlased on mõnikord natuke ebasõbralikud ja liiga
kriitilised... aga ei-ei, loomulikult olen ma siin kohtunud ka
suurepäraste inimestega, kes on soostunud jagama minuga oma
sõprust. Mida ma eeldasin, oli see, et eestlased on natuke
rohkem huvitatud teistest kultuuridest ning sellistest teemadest
üldse. Samuti võivad eestlased vahel olla arrogantsed ja natuke
koguni agressiivsed.
Vabandus sellele, mida tavatsetakse
öelda, on loomulikult: see kõik tuleb külmast kliimast. No ma
ei saa nõustuda – sellisel juhul peaksid eskimod olema
kõige vastikumad inimesed maamuna peal, aga nad ei ole!
Jah,
alguses oli pisut raske – sest meie kultuurid on ju täiesti
erinevad. Aga need kaks ja pool aastat Eestis on mind
isiksusena äärmiselt palju kasvatanud. Ja see on olnud ainult
positiivne protsess. Eesti mulle sobib (grillimisest
mäesuusatamiseni), siin on rahulik ja tšill ja ma näen
oma tulevikku seotuna Eestiga. Ja kuigi meie kultuurid ja inimesed
on nii erinevad – Kolumbias on viimased 50 aastat aset
leidnud metsikud konfliktid, aga ikka on inimesd nii optimistlikud ja
õnnelikud –, on uus peale kasvav põlvkond Eestis
samuti positiivsema ellusuhtumise ja avatuma
meelega. Me püüame ka naisega olla
üksteise traditsioonide ja uskumuste suhtes avatud ning
austavad.
Oih, ma unustasin midagi...
Praegu, kui ma
viibin parasjagu Kolumbias, pean tunnistama – ma lausa igatsen
rääkida eesti keeles! Jah, ma saan juba peaaegu suheldud. Aga paari
aasta pärast loodetavasti räägin ma juba perfektset eesti keelt.