Uued lemmikloomad

“Delon...”
“Arvad? Suitsu hoiab kuidagi valesti.”
“Kas Delon üldse suitsetas?”
“Vabalt suitsetas... Ta oli veel selles Gauloises’ reklaamis, tead küll: “Liberté tojours” või mis ta oligi.”
“Oli jah vist.. aga see järgmine?”
“Muigab igatahes nagu Bruce Willis.”
“Ja kõnnib nagu Britney.”

Linnas on lemmikloomi tülikas pidada. Koerad-kassid tahavad pidevat hoolitsust, pealegi võib loomapidamine viidata liigsele vabale ajale, mis ei jäta sinust kui inimesest võib-olla piisavalt asjalikku muljet. Tamagochi on kah juba passé, “üheksakümnendad”, nagu põlgusega täheldatakse. Tänapäeva levinumaks lemmikloomaks on hoopis Frankensteini koletis – laenatud miimikast ja fraseoloogiast kokku pandud Teine Mina.
Võtame näiteks ruumi sisenemise. Kõik algab näoilmest – aeglaselt üle ruumisviibijate libisev pilk tuleb hoida fokuseerituna kaugusse. Registreerides fakte, kuid mitte kaotades sobivat distantsi ümbritsevaga. Esmamulje tuleb puhtalt kehakeele abiga paika panna, tsitaatidest pole siin abi. Ärge uskuge neid, kes ütlevad, et MTV on mõttetu ajaraiskamine, osa still-kaadritesse külmunud pooside peale oma peaga lihtsalt ei tule. Ja kui arvate, et olete juba piisavalt vilunud, proovige hääl maha keerata. Ma tean üht valdkonda, milles Enrique Iglesiasele tuleks kindlasti Video Music Award anda – ilma hääleta videote kategoorias. Õppige parimatelt.
“Pärast algse strateegilise plaani visandamist astub ta ruumi keskele ja teeb tiiru ümber oma telje nagu modellid hoovõturaja lõpus. Käekott keerleb kuulekalt kaasa ja potsatab siis lauale. Universumi keskpunkt on kaardile kantud, tasakaal on käes, oma-võõra piir ületatud. Ülesande raskust leevendab peanoogutus kahelt nurgalauas istuvalt juhututtavalt – “Tere” kelleltki, kes on juba “sees”, on hindamatu väärtusega.” 
Tundub, et selline lemmikloom ei tee küll loiku, aga samas ei kuula ka sõna. Inimesed eksisteerivad justkui omaenese tillukeses Pygmalioni-draamas: hoolitsusega tükkhaaval kokku pandud alter ego elab iseseisvalt edasi, rokkides teiste omasugustega. Avalikes kohtades varjutakse kaitsereaktsioonina laenatud maneeride taha, see maneerlikkus hakkab nagu oma elu elama ja inimene samastub enda loodud maskiga. Tulemusena käibki mingi täielik teater igal pool: eesmärgiks on olla kellegi moodi, väljendada kellegi teise mõtteid. Järele jääb vorm, teesklus, jäljend, varjuteater, pantomiim. Tekib selline tunne, et oled sattunud vahakujude muuseumisse ja ei ole selle eest isegi piletiraha maksnud.