UUS PUNANE AASTA TULEKUL?
2005 on juubeliaasta. Punasest aastast - 1905. a revolutsioonist - möödub täpselt sada aastat. Tänavapildist seda küll välja ei loe. Ei mingit pidulikkust. Miks nii, ajaloolane TUUDUR RÄNIMA (65), juubelikomisjoni liige?
Põhjusi on kaks nagu ikka: näiline ja tõeline. Näiline on see, et kuna 1905. aasta revolutsiooni ägedamad sündmused toimusid sügistalvel, siis soovitati ka meile, et ärge tähistage mitte tervet aastat…
Mis oleks nii olulise sündmuse puhul normaalne.
Muidugi! Eriti kui mõelda, et just see revolutsioon lõi põhja nüüdisaegsele erakondlikule poliitikale Eestis. Selle juubeli puhul võiksid lipud olla väljas aasta läbi! Aga ei! Nad ütlesid, et tähistage niisama, sügisepoole natuke…
Ja tegelik põhjus?
Nad kardavad.
Kes nad?
Need, kes praegu pukis on. Kogu see jõuk.
Võib-olla konkreetsemalt?
No need nimed on ju kõigile teada.
Mitte nimed, vaid mida nad kardavad?
Revolutsiooni kardavad. Nagu tuld! Nad mõtlevad, et nii kui sa inimestele revolutsioonist räägid, nii nad hakkavadki mõtlema, et kuidas meie esivanemad said oma õiguste eest võideldud ja meie ei saa! Ja lähebki lahti!
Kranaat on kuulnud, et revolutsioon ei teki niisama tühjale kohale. Peab olema ikka kergelt revolutsiooniline situatsioon ka enne.
No aga on ju!
No kus ta siis on? Alles ükspäev öeldi, et majanduskasv tuleb tänavu 6,5 protsenti.
Ka 1905. aastal oli majanduskasv 6,5 protsenti. Dvigatel, Luther, Waldhof - Eesti Nokiad töötasid mis mühises!
Aga siis oli rahvas vaene. Praegu elab rahvas nagu miška!
Võib-olla mõni Miška elab nagu miška, aga rahvas tervikuna imeb käppa. Täpselt nagu 1905. aastal. Rikkus kleepub üksikute näppude külge, masside külge kleepub ainult kolm vaala - haigused, narkomaania ja prostitutsioon.
Praegu on veel hea - on marjade ja seente aeg, inimesed hingavad natuke vabamalt. Aga siis lüüakse bensiiniliitrile jälle 40 senti otsa, ja jälle on tööinimese hing kinni. Nii et väga ohtlik oleks praegu rahvale öelda, et vaata, mis sul tagataskus on!
Mis tal seal on?
Igal rahval on tagataskus revolutsioon.
Kui see on üleskutse, siis Kranaat ei tohi seda ära trükkida.
See ei ole mingi üleskutse. Ma lihtsalt räägin nii nagu asjad on. Ja selle taga on üldine suhtumine. Tohib, ma küsin ka teilt ühte asja?
Noh?
Mis päev on 16. oktoober?
Kuidas, mis päev? Loomulikult kohalike valimiste päev - üldrahvalik pidupäev!
No vat! Pidupäev… Aga mis toimus Tallinnas 16. oktoobril 1905? Sada aastat tagasi.
Kranaat ei peagi seda teadma. Kranaat on rohkem moodsa aja peegel.
Te ei tea, mis Vene sõjavägi sel päeval Uuel turul tegi? Sada tapetut, kakssada haavatut - kas see saab olla pidupäev? Ükskõik, kes need valimised Tallinnas ka võidaks…
Kranaat umbes aimab, kes võidab.
No Pyrrhos, ma ütlen, on selle võidu nimi! Kui valimiste võitjate rõõmukisa seguneb minu kui valija kõrvus sajanditaguste oiete, nutu ja needmistega - kes selle päeva pidupäevaks valis, peab olema ikka eriti küüniline vend.
Teie elu oleks lihtsam, kui te ei oleks nii minevikus kinni.
Aga kes siis veel peab kinni olema, kui mitte ajaloolane? Neid, kes ise 1905. aastat mäletavad, enam peaaegu polegi. Olga Lauristin oleks võinud meile veel üht-teist pajatada, aga tänase päeva seisuga on ka tema meie hulgast lahkunud. Ivan Käbin sündis juba hiljem, 1905, nii et tema, kui ta elakski, ei oskaks meile midagi öelda.
Ivan Orav?
Ivan saab nädala pärast alles üheksakümmend seitse. Tema ei tea revolutsiooniajast midagi peale selle, mis ta Pätsilt ja Laidonerilt kuulis.
Kahjuks oli nendelt informantidelt saadu tihti tendentslik, vahel kandis see koguni ajastu pitserit. Aga isegi kui meil ei ole enam neid, kes revolutsioonituld rahvani viiksid - üks võimas sümbol 1905. aastast on rahva ühismälus alles.
Mõisapõletamine?
Jah, ja ma väga loodan, et meie praegune allasurutud klass leiab üles meie praegused mõisad…
Hetkel ei näe Kranaat revolutsioonist küll mingeid märke.
Te ei ole semiootik, te ei oska märke lugeda. Mina ka ei ole, aga ajaloolasena ma näen tugevaid paralleele saja aasta taguse ja praeguse aja vahel.
Kuidas te seda revolutsiooni konkreetselt ette kujutate?
No žanr on farss nagu kordusel ikka. Aga toimub see nii, et rahva rahulolematus praeguse võimuga keeb ühel hetkel üle, ja siis tullaksegi välja juba reaalsete nõudmistega.
1905. aastal nõuti eestikeelset kooli ja asjaajamist kroonuasutustes, mõisamaade äravõtmist, 10-tunnist tööpäeva, kodanikuõigusi. Kes viina olid võtnud, need hüüdsid: „Maha isevalitsus!“ Aga kõik need eesmärgid on tänaseks saavutatud ja ületatud. Mida on eestlasel veel tahta? Näiteks teil?
Teate… ma tahaks tunda ennast kas või kordki elus inimesena. (Pühib silmi.)
Okei, viimane küsimus: revolutsioonid tavaliselt viljastavad kultuurielu, kas ka teie poolt ennustatav?
Ma räägin - kõik kordub. Näiteks kui mõni noorkirjanik kukuks nagu tuntud menševik Friedebert Mihkelson omal ajal merevaatega kongi, ja kukuks seal luuletama - ma üldse ei imestaks.
Kes see noorkirjanik võiks olla?
Küll me siis näeme. Ja näeme üsna varsti, kui me oma meelt ei paranda.
KRANAADI MÄLUSEKTOR
Fotoallkirjad
REVOLUTSIOONILINE SITUATSIOON: Tüüpiline õhtu investeerimispankurite seas populaarses Tallinna ööklubis. Ka 1905. aasta mäss sai alguse rahva rahulolematusest pealinna patuurgastega.
"PANGAD PÕLEVAD!" Ajaloolane Tuudur Ränima ennustab ette liisingu- ja laenuorjade ülestõusu.