Uus Viiol
Tema välimus on laitmatu. Suur, siledate põskedega mees, kelle tumesinisel ülikonnal pole ainsatki tolmukübet. Lips on otsekui loodi järgi ette sätitud ja kingad säravad puhtusest. Karvast käsivart ehib suur kuldne kell.
Küsimusi kuulab Eesti Kultuurkapitali vastne tegevdirektor Raul Altmäe (30) tähelepanelikult ja veidike ettepoole kummardudes, kuid vaevu hoomatava ebamugavustundega. Selle leevendamiseks laseb ta aeg-ajalt kuuldavale ameerikalikku naeru, mis ei too endaga siiski kaasa pingelangust.
Tegelikult võib arvata, et hoopis Altmäe loeb mind nagu avatud raamatut. Ta on õppinud miilitsaks ning täiendanud end hiljem Prantsuse salapolitsei juures. Ta on läbinud koolitused narkokaubanduse, tuumarelvadega kaubitsemise ja illegaalse immigratsiooni ohjeldamiseks ning arreteerinud “oh-neid-ikka-on-olnud” hulga inimesi. Peale selle valdab Altmäe karated ja oskab jooksu pealt tulistada. Taolisele kogemustepagasile toetudes mõistab Altmäe kindlasti ka oma tegelikke tundeelamusi varjata.
On siiski vähemalt üks teema, mida Kultuurkapitali uus juht käsitleb eestlase kohta ebatavalise avameelsusega. See on jumal ja usu leidmine. Alates kevadest käib Altmäe igal nädalal kaks korda Tallinna Oleviste koguduse üritustel ja maksab kohusetundlikult kümnist. Hetkel tegeleb ta Pirkko Jalovaara raamatu “Palve on minu elu” läbitöötamisega.
Päästetuks saamisele eelnes pikk ekslemine. Altmäe uskus Jeesust ja ei uskunud ka. “Aga iga inimene jõuab ükskord ristmikule.” Tol hetkel Andmekaitse Inspektsiooni kontrolliosakonna juhatajana töötanud Altmäe jaoks toimus murrang tänavu märtsis. Nüüd ütleb ta, suured silmad veendumusest säramas, et “iga inimest saab päästa, kui ta soovib oma edaspidise elu pühendada jumalale seda oma suuga tunnistades ja südamega tunnetades”.
Usuinimene Altmäe on minevikku jätnud suitsetamise ning (harvad) mängupõrgukülastused. Möödanikku jääb ka abielulahutus (nelja-aastane poeg elab ema juures) ja sõprus alkoholiga. Mees, kes usuinimeste keelt kasutades omal ajal “laia elu elas”, on tõepoolest muutunud. Kui Altmäe Madissoni kohvikus “midagi juua” tellib, toob ettekandja kakaod. See on vaheldus lemmikjoogile kohvile, mida kulub loendamatuid tasse päevas.
Jääb mulje, et suured karjäärivalikud on Altmäe jaoks sündinud pikema planeerimiseta. Miilitsa Erikeskkooli läks ta 1990. aastal lihtsalt selleks, et Vene sõjaväest pääseda. Kuid kord juba korrakaitsesse sattununa töötas ta seal pea kümme aastat. Ka Kultuurkapitali juhiks kandideerimise osas ei taha Altmäe põnevaid põhjuseid nimetada. Ta räägib soovist “anda omapoolne panus kultuuri arendamisse” ning lisab mittemidagiütleva lause: “Mis seal salata, kultuur on mulle alati südamelähedane olnud.”
See kultuur, mis on südamelähedane Altmäele, on usaldusväärne ja arusaadav nagu Helsingi metroo. Ärkamisaja helilooja Rene Eespere on mõjunud inspireerivalt. Menulavastaja Elmo Nüganen meeldib väga. Kriminullikirjanik Agatha Christie teosed sobisid senise töö tõttu. Eesti lemmikautoreid Altmäe ei nimeta, sest “äkki saadaks selles valesti aru”.
Väikestviisi on Raul Altmäe ka ise kunstiinimene. Lapsepõlves õppis ta Haapsalu muusikakoolis trompetit ning on hilisemal ajal paaris orkestris mänginud ja koguni muusikat kirjutanud. Kuid “seda ainult endale”.
Pärast Avo Viioli poolt kasiinodes sooritatud investeeringuid ei otsinudki Kulka nõukogu uueks tegevdirektoriks piinatud geeniust. "Me tahtsime selge silmavaate ja süsteemse mõtlemisega inimest," ütleb nõukogu esimees Margus Allikmaa. Ladusa jutu ja TÜ õigusteaduskonna bakalaureusekraadiga Altmäe sobis oivaliselt. Lisaks vastas ta õigesti kontrollküsimusele “Mida teeksid siis, kui Kultuurkapitali saabub ärritatud ja karjuv kunstnik?” Altmäe ütles, et püüaks inimese mure ära kuulata. Vale vastus olnuks: kutsun politsei.
Head enesevalitsemist läheb Altmäel uues ametis vaja. See kunst, mida viljelevad Eesti silmapaistavamad kultuuriinimesed, on lihtsalt väga usukauge. Arvatavasti tuleb Altmäel lähemas tulevikus sõlmida toetusleping Ervin Õunapuuga, kes on mainekas kirjanik, kunstnik ja võitlev ateist. Finantssüsti võib vajada ka videolooja Ene-Liis Semper, kelle töödes matkitakse enesetappe, imetatakse kutsikaid, süüakse mulda ja lakutakse seinu. Tõenäosusteooria järgi ei jää tulemata ka armastatud kirjanik Kaur Kender, kelle tekstid oigavad seksist, kokaiinist ja vägivallast. Kenderit on oodata veel eriti sageli, sest varasema harjumuse kohaselt armastab ta raha nõutada pisemate summade kaupa.
Altmäe usub end hakkama saavat. “Igale inimesele tuleb eneseväljendamiseks võimalus anda,” ütleb ta tolerantselt ja lisab sellele mõtteavaldusele järjekordse popup naeratuse. Siis tellib ta veel juua – seekord mullivett.
Telefon heliseb. Keegi õnnitleb Altmäed, kes vastab kõnele väga heas vene keeles. See on pärand miilitsakooli ajast.
Ühe huvitava lause ütleb Raul Altmäe veel.
“Inimesena on mul Viiolist kahju. See on haigus ja tõesti väga paha haigus. Aga kõik on ravitav.”
Ja vaatab siis kella. Seitsmeks tuleb Olevistesse piiblikooli minna.
Altmäe viis volitust
Kultuurkapitali tegevjuhina saab Raul Altmäe endale sama suured võimupiirid kui Avo Viiol oma parimatel hetkedel. Vastavalt Kultuurkapitali seaduse paragrahvile 17 tegevdirektor:
2.1. esindab Kultuurkapitali erivolituseta;
2.2.käsutab Kultuurkapitali nõukogu otsuste alusel Kultuurkapitali vara;
täidab Kultuurkapitali nõukogu otsuseid
2.7. võtab tööle ja vabastab töölt kantselei töötajaid;
2.8. sõlmib lepinguid Kultuurkapitalist toetuste saajatega;
2.11 sõlmib Kultuurkapitali nõukogu otsuste täitmiseks ja alusel lepinguid.
Volitusi on tulevikus plaanis vähendada
