Endine muuseumitöötaja ning nüüd pensionäripõlve pidav vanadaam Virve Mägi mäletab, kuidas 80ndate lõpus innustati meedias inimesi sihtlaenu obligatsioone ostma, sest need olla väga likviidsed ja kasulikud. “Mul on kuri kahtlus, et asi oli algusest peale inimeste petmisele üles ehitatud. Meie arvelt rikastuti. Nüüd on ühed valimised jälle läbi ning järgmised ukse ees ootamas. Kahe valimise vahel peaks riigiametnikke jälle torkima hakkama,” mõtiskleb ta.  Tegelikult korjati rahvalt ära kiiresti väärtust kaotavaid rublasid.

5700 heauskset kannatajat

Rahandusministeeriumi andmetel ostis 5700 inimest kokku 7500 võlakirja, koguväärtusega 26 miljonit rubla. Virve Mägi ostis võlakirja ehk “autoobligatsiooni” 1990. aastal 8500 rubla eest, lootuses saada 1993. aastal Žiguli. Volga obligatsioon maksis 16 000 rubla.

Sõiduautode obligatsioonid müüdi vastavalt linnade ja rajoonide täitevkomiteede kinnitatud jaotuskavadele; televiisorite, videomagnetofonide, õmblusmasinate ja muude enam nõutud tarbekaupade ostuõigust riiklikult garanteerivad obligatsioonid olid Hoiupanga kontorites vabamüügil. Obligatsioonile kanti ostja nimi ja makstud summa.

Kuigi obligatsiooni kehtivuse tähtaeg sai 1997. aastal täis, ei ole Mägi ega teised heausksed inimesed senini näinud ei oma autosid ega hüvitust. Tema sõnul ei ole täpselt teada, kuhu läks inimestelt üheksakümnendate alguses kogutud raha. Ametnike sõnul läks see NSVL ühiskassasse, kuid sealtkaudu riigivarasse. 

Autod maha parseldatud

Eesti Ekspress kirjutas 1992. aastal, et valitsus jagab tuliuusi ning imeodavaid autosid poliitikutele ning ajakirjanikele. Niinimetatud uus nomenklatuur saavat uhiuusi autosid viisteist korda odavamalt kui lihtkodanikud ning valitsusjuht Savisaar olevat nii korrumpeerunud, et ostvat venelastest saadikuid autodega ära.

Riikliku hinnaga autoostuloa said 1991. aastal teiste hulgas Kalev Kukk, Enn Truu, Rein Sillar, Mati Pedak, Jaak Kangilaski, Savisaar ise ja toonane ETV ajakirjanik Juhan Aare. Indrek Toome valitsus andis autod Tiit Madele, Ignar Fjukile ja Ivar Raigile. Odavalt sai Volga osta Arnold Rüütel. Ekspress küsis toona naljaks, mis marki autosid ning mis hinnaga hakkab järgmine valitsus jagama.

“Liidu kaubandusministeeriumist saime aastaid tagasi kinnituse, et meie autod on Eestisse saadetud. Ilmselt parseldati need aga Tiit Vähi ning Edgar Savisaare valitsuse ajal võimuladvikule maha,” ütleb Mägi. “Need Žigulid ja Moskvitšid pidid meie autod olema, mis Savisaar ja Vähi maha parseldasid,” arvas ta.

Keskerakonna pressisekretär Evelyn Sepp vastas pika viivituse järel, et tollasel valitsusjuhil Edgar Savisaarel ei olnud autoostulubadega mingit pistmist, sest asjaga tegeles kaubandusministeerium.

Juhan Aare sõnul ostis ta Žiguli, sest sai riikliku autoostuloa. “Maksin turuhinna,” kinnitas ta.

Üle 30 kirja

Oma tõeotsingutel on Mägi kirju ja järelpärimisi saatnud rohkem kui kolmekümnele inimesele. “Minu kirjad käivad kui kuumad kartulid ametnikult ametnikule, ning tühi vastus tuleb mulle kusagilt ringiga tagasi,” ütleb ta. Vanaproua on omal käel selgusele jõudmiseks läbi töötanud Eesti Vabariigi põhiseaduse ega ole ka paljuks pidanud ametnikke kirjades otse korruptsioonis süüdistada.

“On väga imelik, et sellised inimesed nagu Edgar Savisaar, Eerik-Juhan Truuväli ning Siim Kallas oma kirjades ei pööra süüdistustele absoluutselt tähelepanu, hiilivad neist kõrvale. Nad ei kirjuta isegi et mis sa loll vanaeit nüüd siin räägid rumalusi,” imestab Mägi. Ta on probleemi olemusest teada andnud ka Siim Kallasele, Arnold Rüütlile, Mart Siimannile, Toomas Hendrik Ilvesele ja Tunne Kelamile, kuid selgust pole siiani. “Süüdistasin avalikult ajakirjanduse veergudel ametnikke korruptsioonis ning keegi ei reageerinud. Vaikimine on justkui nõusolek,” lisab ta.

“1996. aastal, kui obligatsioonide tähtaeg lähenes, ilkus ühel Riigikogu istungil Kallas, et käsitlegu inimesed võlakirju kui suveniire, kui tahtmist on. Küll see ajas marru. Tollane õiguskantsler Truuväli aga, olles ära kuulanud minu argumendid Savisaare autojagamise õiguslikkusest ning soovi asjaga kohtu poole pöörduda, teadis mulle öelda, et kui kohtusse lähen, siis kaotan. Õiguskantsleri jutt,” ütles Mägi.

Kasseerime lollidelt veel

1996. aasta lõpus otsustas väike seltskond inimesi, et olukord ei saa nii kesta ning asi tuleb kohtusse anda. Ühe Tallinna kooli aulasse kutsuti kokku suur hulk pettasaanuid, et üritada koos midagi ette võtta. “Tore päev oli. Saal oli paksult inimesi täis. Koosoleku eesistuja oli keegi Viktor Belov, kes töötas tol ajal lennujaamas. Koosoleku lõppedes istusid näitsikud laudade taha ning hakkasid inimeste obligatsioone registreerima, et ühine hagi rahvusvahelisse kohtusse anda. Registreerimine maksis sada krooni, kuid mina agiteerisin teisi, et nad seda ei maksaks. Nemad maksid, mina mitte,” seletas Mägi. Hiljem, kui asjad ikka kuidagi edasi ei liikunud, võttis ta Beloviga korduvalt ühendust, kuid ühel hetkel mees kadus. “Ta korjas sadadelt kannatavatelt inimestelt kümneid tuhandeid kroone ning nad, lollid, maksid veel peale,” ütleb ta.

Sellistel koosolekutel liigub muidugi huvitavaid jutte, sealhulgas kuulujutte. Raske on aru saada, kus lõppevad faktid ja algavad soovunelmad ja valed.

“Venemaa rahandusministeeriumist ning Sberpangast on mulle kinnitatud, et Venemaa maksab välja vaid need obligatsioonid, mis on ostetud Venemaa territooriumil,” ütleb Mägi. Samuti on Venemaa hüvitanud võlakirjad lätlastele ja leedulastele. “Et aga Eesti ei võtnud osa Nõukogude Liidu välisvõla tasumisest, on võlakirjad kohustatud hüvitama just Eesti riik,” tsiteerib ta vastust Venemaalt.

Mägi sõnul on Venemaa maksnud oma inimestele välja 60-70 protsenti auto tänapäevasest hinnast.

Ta sõnul kuluks ka talle selline dollarite pakk marjaks ära. Kui küsida Virve Mägilt, kust ta selle summa võtab, siis ta ei oska konkreetselt vastata. "Venelased koosolekul rääkisid," meenutas ta. On see tõene? Keegi pole ümber lükkanud ka, vastas ta.

Osa inimesi teistest paremad

1992. aasta jaanuaris maksis Hoiupank paarikümne päeva jooksul kiirematele raha välja. “Tuttav helistas mulle ning ütles, et Hoiupank maksab obligatsioone välja. Paraku olin aga siis väga haige ega saanud minna. Imelik, et kusagilt meediast see info läbi ei käinud, et pidin sellest kuulma tuttava käest. Ning miks nii lühikest aega?” imestabs Mägi. “Miks on osa inimesi justkui paremad kui teised?” Mägi sõnul on Hoiupank ka 1994. ja 1995. aastal avaldusi obligatsioonide kohta vastu võtnud, kuid sellega on ka asi piirdunud.

Kas Virve Mägi eksib taas?

Hansapangal puuduvad andmed, et Hoiupank oleks mingit eraldi väljamaksmist 1992. aasta jaanuaris teostanud. Hansapanga avalike suhete juhi Ando Noormetsa sõnul lõpetas Hoiupank valitsuse määruse kohaselt kauplemise endise N Liidu väärtpaberitega 1992. aastal. Kui suur osa väärtpaberitest sai lunastatud ning kui palju jäi lunastamata, ei oska Noormets öelda. Tema sõnul oli Hoiupank vaid tehingu vahendaja ja seega vastutusest prii.

Lahendust ei tule

“NSVL obligatsioonide näol oli tegu selle riigi sisevõlaga, mida saab rahaliselt kompenseerida vaid Vene Föderatsioon. Eestil ei ole õnnestunud tekitada Vene pooles huvi alustamaks konsultatsioone Eesti elanikele müüdud obligatsioonide kompenseerimiseks,” teatas välisminister Kristiina Ojuland.

Tänavu on teema endiselt õhus olnud, kuid seda paraku vaid pettasaanud inimeste tõstetuna. Mägi sõnul ei saagi Venemaa läbirääkimisi alustada, kuna deklareeris, et hüvitatakse ainult Venemaa ja SRÜ riikide obligatsioonid. “Vastutus peab olema Eesti riigil,” ütleb ta. Ühe võimalusena on välja pakutud ka kompenseerimist EVPdega, mille katteks on ka piisavalt maad, mida erastada.

1990 aasta hindu

-         sõiduauto VAZ 2109 maksis ametlikult 9500 rubla, tegelikult turul 4000 dollarit

-         turul maksis 10 aastat vana VAZ 2106 - 40 000 rubla

-         maksimaalne vanaduspension oli 132 rubla kuus

-         maksimaalne vabariiklik personaalpension oli 160 rubla kuus

-         üleliidulise tähtsusega personaalpension oli 200 rubla kuus

-         värviteler maksis 1000 rubla

-   1 dollari hind lähenes kiiresti 50 rublale, mis näitas rubla tegelikku väärtust