Vabariigi President iseseisvuspäeval

24. veebruaril 2010 Vanemuises

Hea Eesti rahvas,

kallid sõbrad.

Alates hetkest, mil meie esiisad ja -emad võtsid 19. sajandil pähe, et oleme teiste rahvastega võrdväärsed, oleme ikka ja jälle leidnud oma teelt takistusi. Oleme neid ületanud. Oleme sageli ületanud kõrgemaid takistusi kui seati teistele. Aga me oleme sellega hakkama saanud.

Kõige kohta - olgu selleks esimene laulupidu, seesama Vanemuise teater, Vabadussõda, iseseisva riigi loomine ja taastamine või emakeelne ülikool - kõige selle kohta tavatseti öelda, et see on võimatu, et te ei saa hakkama.

Nad eksisid. Me saime hakkama.

Me koguneme tavakohaselt, ka kehvemate olude kiuste 24. veebruaril, kes siia saali, kes koju televiisori ette, et mõelda koos, mida tuleb paremini teha. Mitte valitsusel, kuid temal ka. Mitte teistel, kuid nendel ka. Aga eeskätt peame mõtlema sellele, mida me ise saame teha. Paremat aega pole, kui just täna ja just praegu.

Hea Eesti rahvas.

Kõige valusama küsimusena ootab meilt vastust tööpuudus. Headel majandusbuumi aegadel kujunes arusaam, et töötu ise on oma hädas süüdi. Nüüd see nii enam ei ole. Ettevõtted on koondanud inimesi mitte nende kehva töö, vaid majandusliku häda sunnil.

Sestap peame me kõik - nii valitsus kui riik laiemalt; ettevõtted, seltsid ja kirikud; erakonnad ja perekonnad - pingutama selle nimel, et töötuks jäänud inimeste ja nende lähedaste kannatusi leevendada.

Sellele kõigele ei ole lihtsaid vastukäike. Me peame lahendusi otsima kõikide võimalike ideede seest ja tabude tagant. Me peame pingutama, et tööpuuduse majanduslikud ja eriti sotsiaalsed tagajärjed ei jätaks ühiskonna kudedesse paranematuid haavu.

Meist keegi ei saa väita, justkui tabanuks tööpuuduse kasv meid ootamatult. Jah, on riike, kus olukord on praegu veelgi rängem. See tõdemus lohutuseks ei kõlba. See vaid selgitab, et me pole ainulaadsed. Aga oma probleemi lahendamisel on meil vaja olla ainulaadsed, sest seda ei tee meie eest ära keegi.

Ärgem petkem end lootusega, et tööpuudus hakkab kiiresti kahanema. Kakskümmend aastat tagasi tabas Soomet samasuguse ulatusega majanduslangus. Siis taastus majanduskasv kahe aastaga, ent tööhõive hakkas oluliselt kasvama alles kuuendal aastal.

Meil on kohustus säilitada tööta jäänud inimeste eneseväärikust. Abi saamine pole vääritu. Mitteabistamine on vääritu.

Mõndagi on tehtud. Seda pole vähe, kuid sellest ei piisa. Käes on õige hetk enesele tunnistada, et tööturg ei allu mitte meie rajatud süsteemile, vaid süsteem peab kohanema olukorraga tööturul. Erinevalt eelmise suure kriisi ajast on meil nüüd töötuskindlustus. Seetõttu oleme paremas olukorras. Aga paljud on olnud ilma tööta juba nii kaua aega, et nad on jäänud arvestatava töötutoetuseta. Kui eelarvepuudujäägile kehtestatud vajalik piir vähegi lubab, siis tuleb otsida võimalusi pikendada töötutele väljamaksete perioodi Töötukassast.

Tööpuuduse üks valusaid tagajärgi, vaesus, puudutab eriti lapsi. Peretoetus on mõeldud ju lastele, aga kui sellest rahast on sunnitud elatuma ka vanemad, siis tuleb järelikult mõelda täiendavatele toetustele.

Me oleme leidnud tuge Euroopa Liidu abimeetmetest. Palgatoetus ja maksusoodustused väiksema konkurentsivõimega inimeste töölevõtmiseks on mõistlikud sammud. Julgustan tööandjaid neid võimalusi maksimaalselt kasutama. Just ettevõtjad ju ongi töö andjad.

Palju kõneainet tekitanud sotsiaalseid töökohti ei tohi karta. Nende eesmärk on säilitada töölkäimise harjumust ja vältida käegalöömise sündroomi. Ent tööpuuduse sisulisi probleeme see ei lahenda.

Kriisi üks õppetunde ütleb, et tööpuudus pole jagunenud ühtlaselt. Näiteks kurdavad infotehnoloogia firmade juhid just praegu, et neil napib tööjõudu. Napib inimesi, kes on kodus reaalainetes, loodus- ja inseneriteaduses. See on selge märk õpilastele, lapsevanematele ja Eesti hariduselu suunajatele: mitte vältida õppeaineid, mis täna tunduvad raskemad ja nõudlikumad.

Mu kallid kaasmaalased.

Täna, uue aastakümne hakul, tuleb meil teha vahekokkuvõte Eesti taastatud iseseisvuse pea kahekümnest aastast ja ausalt küsida: millised tulevikku suunatud ja seeläbi möödapääsmatud otsused on meil siiani tegemata? Minu hinnangul napib otsustavust hariduse ja riigihalduse alal.

Jälgin kasvava murega, kuidas tahe kaasajastada Eesti koolivõrku ja hariduse sisu on sumbumas poliitilistesse vastuoludesse ja huvigruppide vastasseisu. Kui mis tahes reform jõuab surnud punkti, hakkab kogu uuendus paistma ainult mustades värvides. Esiplaanile kerkivad võimalikud kaotused, võitudest on ühtäkki justkui piinlik rääkida.

Kui oleksime 18 aastat tagasi rahareformi eel sel viisil kartnud, ettekäändeid leiutades reformi edasi lükanud, siis kardetavasti kehtiks meil tänaseni rubla. 

Just otsustamatus on kaotus, kus kaotavad kõige enam need, kelle häält täna kuulda ei ole: õppijad - Eesti homsed ettevõtjad ja töötajad, kunstnikud ja heliloojad, tulevased emad ja isad, Eesti väärtuste hoidjad, edasiviijad ja arendajad. Kaotavad need, kes peavad säilitama eesti keelt ja kultuuri. 

Haridusel on üks absoluutne kvaliteedinäitaja: kas Eesti koolilõpetaja konkureerib oma oskuste ja teadmistega rahvusvaheliselt või mitte? Kas ta oskab oma tööd paremini kui naaberriigi kolleeg? Ma ei pea silmas tippusid. Ma pean silmas keskmist.

Teiseks, haldusreformist on juba ammu saanud refrään kurvas laulus, mis võtab kokku Eesti vähesed, kuid siiski olulised ebaõnnestumised. Mingil arusaamatul kombel hakatakse kohaliku elu mõistlikku korraldamist arutades alati valdade piire nihutama. Pisikesi, sageli vaid emotsionaalseid ja sümboolseid võite jahtides, oma pisikest võimu, raha või maalappi säilitades, kaob silme eest suurem pilt. Ununeb nukker tõsiasi, et valla suurimaks tööandjaks on vallavalitsus ise või et seal pole enam ammu lasteaeda, kooli või kauplust. Ja nii võibki juhtuda, et valla tulevikku puudutavate otsuste kaalukeeleks saab liinibussi sõiduplaan.

Valitsemisel, nii riigi kui kohalikul tasandil, pole ju mõtet, kui puuduvad võimalused ja oskused selle teostamiseks. See diskrediteerib valitsemist ja koos sellega Eesti riiki.

Inimesed aga ei oota, vaid lahkuvad. Kas linna või välismaale. Need, kes lahkuda ei suuda või mingil põhjusel ei taha - nemad lihtsalt kannatavad. Kannatavad põhjusel, et Eesti seadustes sätestatud inimlik põhimõte - igal elanikul on sõltumata elukohast õigus kvaliteetsele avalikule teenusele - ei ole paljudesse Eesti soppidesse ja nurkadesse veel kohale jõudnud.

Eesti väärib paremat. Muu hulgas väärib ta loobumist põhimõttest, et valimiste lähedus vabastab poliitikud kohustusest langetada vajalikke ja mõistlikke otsuseid.

Kui juhtimine asendub triiviga, siis jõuame peagi stagnatsioonini. Me jõuame sinna, kui riigimehelikkuse asemel kehtib vaid kodanikku alandav küüniline kalkulatsioon.

Head sõbrad.

Praeguse majanduskriisi üks õppetunde on selge: valimispopulismil ja poliitilisel mängukirel on hind, mille maksab kinni Eesti rahvas, meie omaenda ühine riik.

Aasta enne järgmisi parlamendivalimisi näeksin ma kodaniku ja valijana meeleldi, et erakonnad jõuaksid mõistlikule kokkuleppele nende teemade osas, millele algavas kampaanias keskendutakse. Minu hinnangul on nendeks teemadeks Eesti riigi halduskorraldus, hariduse tulevik, ühiskonna pikaajalisi vajadusi ja demograafilist tegelikkust arvestav maksu- ja eelarvepoliitika ning energiajulgeolek.

Selle kõrval tuleb kokku leppida ka ühiste mängureeglite, meie seaduste muutmise viisis. Mitmed Eesti tippjuristid, õigusfilosoofid ja mõjukad mõtlejad on kutsunud üles loobuma seaduste hoogtööna muutmisest.

Eesti õiguskord on põhiosas valmis, Eesti kui õigusriik toimib. Las nüüd kujuneb harjumus, õigusalane teadmine ja praktika. Seepärast ei pea me raiskama aega tarbetute seadusetekstide kirjutamisele. Seadus on vahend, mitte eesmärk. Nii nagu rahagi. 

Omaette küsimus on seaduste kvaliteet. Mõnikord on neis lohakusvigu, teinekord sisulisi vasturääkivusi. Vahel on neis vastuolu põhiseadusega. Kõik see viitab, et meie parlament võiks suhtuda tähelepanelikumalt oma põhitöösse.

Kuu aega tagasi kutsusin Eesti ajakirjanikke avalikult üles täpsusele. Ma palusin neil hoiduda parlamendi kui institutsiooni ründamisest. Selle asemel peaksid nad vajadusel keskenduma konkreetsetele isikutele ja nende vigadele. Täna kasutan võimalust, et koputada Riigikogu 11. koosseisu liikmete südametunnistusele.

Teid on sinna valitud neljaks aastaks. Riigikogu on aga loodud kestma alatiseks. Hoides oma mainet, kaitsete te ka Riigikogu ja koos sellega meie demokraatlikku riiki. Sestap kutsuge ise ja avalikult korrale neid kolleege, kes oma mandaadiga kaasnevat vastutuskoormat kanda ei oska või ei taha. Olgu praakseadusi tootes või vääritult käitudes.

Hea Eesti rahvas.

Me teame juba nüüd, et varasemat, odava laenuraha pealevoolule rajatud majanduskasvu enam ei tule. Me teame, et niisama teiste raha laenates jõukaks ei saa. Me teame nüüd, et hästi tehtud tähendab rohkem kui kiiresti tehtud.

Aus ettevaade Eesti tulevikule ja meie võimalustele eeldab põhimõttelist otsust, õigemini vastust küsimusele: millist Eestit me tahame? Kas ettevõtlikku või ettehooldavat?

Praegu, kui me vaevleme majanduse surutises ja tööpuudus on suur, on selge, et paljud vajavad igapäevaeluga toime tulemiseks tuge. Oma hätta jäänud inimeste aitamine ongi üks riigi keskseid ülesandeid seaduste toime tagamise kõrval.

Aga see on õige surutise ajal. Kuidas aga käitume siis, kui meil hakkab taas paremini minema? Kui loeme mõnest Euroopa Liidu riigist lähtuvaid uudiseid, siis näeme, kuidas oma sotsiaalsüsteemi laenurahaga turgutavad ettehoolde-riigid seisavad üha paisuvate probleemide ees. Nad on sunnitud otsima teistsuguseid lahendusi. Nad on sunnitud viima riigi rolli vastavusse majandusliku tegelikkusega.

Seepärast usun, et Eestit viivad edasi investeeringud, soodustused ja toetused, mis soosivad tegevust ja ettevõtlikkust, uuendusmeelsust ja loovust. Eestit viivad edasi ettevõtlikud ja haritud inimesed, kes loovad uusi väärtusi. Olgu majanduses, teaduses või kultuuris. Just nende kasvatamisele peamegi keskenduma siis, kui oleme ületanud kriisi üleelamise esmased raskused.  

See eeldab hoopis tõsisemat lähenemist haridusele ja rahale, mida oleme nõus selle eest maksma. See tähendab keskendumist rahva tervisele, elueale ja meie pensionisüsteemi võimalustele. Varem või hiljem tuleb vastata küsimusele, kas avada Eesti välistööjõule või töötada ise kauem.

Need valikud pole kerged, kuid neid on vastutustundetu eirata. Meie seda endale lubada ei saa. Need valikud tuleb teha siis, kui oleme kriisiga hakkama saanud. Ent nendele mõtlema peame juba nüüd.

Kallid kaaskodanikud.

Täna on Eesti sünnipäev. Ja seetõttu oleks täiesti ülekohtune jätta mainimata neid seiku, mida oleme teinud hästi, paremini kui varasematel aastatel.

Mullu sai Eesti teedel surma 100 inimest. Jah, ka sada on palju. Kuid vaid mõni aasta tagasi oli hukkunuid üle kahe korra rohkem. Kui võrdleme niinimetet välditavate surmade - õnnetusjuhtumite, surmaga lõppenud kuritööde, tulekahjude ja uppumiste - arvu nüüd ja näiteks 15 aastat tagasi, siis on neid surmasid praegu kordades vähem. Need numbrid tõestavad, et hooletuse, kurjuse ja rumala uljuse asemel on meie keskel üha rohkem tasakaalukust ja hoolivust.

Teiseks, meil on kombeks - tegin seda mõni minut tagasi ka ise - kritiseerida poliitikuid suutmatuses olulistes küsimustes kokku leppida. Õnneks on erandid võimalikud. Pean üheks neist eesmärki võtta Eestis 2011. aastal kasutusele Euroopa ühisraha euro. Ma tunnustan meie erakondade riigimehelikku vastutustunnet ja kiidan Eesti ajakirjanduse tasakaalukust. Selles küsimuses oleme siiani maha surunud poliitilist ärategemiskirge. Oleme olnud suuremad soovist paisutada pisiasju takistusteks, mille taha võiksime takerduda.

Loomulikult toob euro rohkem investeeringuid ja uusi töökohti. Aga euro iseenesest ei lahenda ühtki meie probleemi. See on nagu liitumine NATO ja Euroopa Liiduga. Euro lisab meile enesekindlust ja turvatunnet, et meie enda ja siia investeeritud raha ei kaota oma väärtust. Seda kindlust vajab välisinvestorite kõrval ka Maardu maaler ja Lasnamäe lasteaednik, kes on aluseta kuulujuttude tõttu juba mitu korda oma kroonid valuutavahetuspunkti viinud. Pingutus euro nimel annab meile vajalikku rühti seista vastu kiusatusele end lõdvaks lasta ja minna populistlike valelahenduste teed. 

Otsus selle kohta, kas saame euro või mitte, tuleb mõne kuu pärast. Igaüks on siin osalenud, andnud oma panuse väiksema palga ja kasinamate hüvede kujul. Ma tunnustan südamest kõiki kodanikke ja kaasmaalasi, et olete seda koormat stoiliselt kandnud, mõistes, et tänased loobumised tasuvad end tulevikus. Ma tänan Eesti maksumaksjaid, kes keerulise olukorra kiuste ei ole hakanud otsima võimalusi maksudest kõrvalehiilimiseks.

Head inimesed.

Kui Eesti saab kümne kuu ja ühe nädala pärast Euroopa ühisraha liikmeks, siis muutume Põhja-Euroopa kõige integreeritumaks riigiks. Kordan, kõige integreeritumaks. Sest Põhja-Euroopa riikidest osaleb vaid Eesti kõigis neljas lääne demokraatlike riikide lõimumisprogramm, milleks on euroala, ühine viisa- ehk Schengeni ruum, Euroopa Liit ja NATO.

See tähendab, et mitte kunagi pole Eesti olnud nii Euroopa keskmes. Mitte kunagi. See annab meile tohutu kindluse. Koos sellega ka vastutuse teada, mis meie neljas ühisruumis toimub. See paneb meile kohustuse rääkida kaasa, kui tahame olla tegutsev osa Euroopa keskmest.

Erinevalt mitmest riigist, kus juba täna kehtib euro, on Eesti ajanud pikema aja jooksul sellist poliitikat, milleks euro-ala hea käekäik tegelikult kohustab. Me oleme Euroopa keskmes seetõttu, et meie viis asju ajada on selline, nagu see on Euroopas mõeldud olema. Eesti tõsiseltvõetavus ja usaldusväärsus on kõige hinnalisem valuuta, millelt riikidevahelises suhtlemises dividende teenida. 

Hea Eesti rahvas.

Vabariigi aastapäev pole pidu, vaid perekonna kokkutulek. Just siin on õige isekeskis arutada: mis on tehtud, mis õigesti, mis valesti ja mis saab edasi. Me oleme isekeskis. Siin pole mõtet saavutustega hoobelda ega teha nägu, nagu kõik oleks korras. Meil pole mõtet vastutust kellelegi teisele veeretada.

Kriisipäevil kergemini kerkiv kuri või kurb tuju toob ka nurina, justkui oleks meie praegune olukord kõige süngem, mida oleme kunagi kogenud. Ei, see pole nii. Tegelikult on Eesti ja eestlaste olukord kõigi raskuste kiuste ikkagi võrreldamatult parem kui ühelgi teisel läinud sajandi perioodil.

Aga et me enda loodud riik oleks tugevam ja parem, peame edasi pingutama. Me peame loobuma teismelise fatalismist, et kõik läheb üht või teistpidi niikuinii. Elus ei ole niikuiniisid, isegi meie riigi tagasisaamise võit ei tulnud niikuinii.

Üle-eelmisel sajandil öeldi, et niikuinii ei saa eestlased emakeelse haridusega hakkama. Saime.

Sada aastat tagasi öeldi, et niikuinii ei saa Eesti rahvas Vabadussõja ega iseseisvusega hakkama. Saime.

Kakskümmend aastat tagasi öeldi, et niikuinii ei saa eestlased kunagi uuesti vabaks või siis vabana hakkama. Saime.

Niikuinii ei pidanud me saama Euroopa Liitu, NATO-st rääkimata. Saime.

Mitte midagi ei juhtu niikuinii - ei sõda, mingit mahamüümist ega muud seesugust, mida propageerib kitsas maailmapilt.

Majanduskriis sünnitab lisaks ainelisele nappusele ka abituse tunnet, et niikuinii ei saa midagi teha. Seda toidavad paraku me endi loodud minevikumüüdid. Mis on olulisem - 700 aastat orjaööd või 92 aastat omariiklust? Mis on olulisem - 50 aastat okupatsiooni või 20 aastat oma ühiselt ehitet riiki? Kas me määratleme end oma rahvale osaks saanud kannatuste kaudu? Või seeläbi, mida oleme ise teinud? Kas laseme end määratleda minevikul või adume tänast seisu ja homseid võimalusi?

Meist igaüks otsustab Eesti riigi käekäigu üle. Me ei vaja unistust kellegi teise targast roolivast käest. Tunnistagem siis ometi ausalt ja uhkelt enestele, et riigina oleme tõepoolest hakkama saanud. Tunnistagem, et tarkade ja tasakaalukate valikutega jätkates saame hakkama ka nende probleemidega, millele kiiret ja lihtsat lahendust praegu ei paista. Tunnustagem iseendid, et raskeid otsuseid vastu võttes oleme loonud aluse taastumiseks.

Täna, mil uus tõus juba kumab ees, aga pole veel kätte jõudnud, on Eesti käeulatuses parimad võimalused edasi minna, seekord omaenda loodu ja mitte võõra raha toel. Meie esiisad ja -emad lõid selle riigi 92 aastat tagasi, sest nad tahtsid ise otsustada, ise teha, ise seista. Ja nad tahtsid sedasama meile, oma lastele, lastelastele ja järgmistele põlvedele.

Meie täna vähem tahta ei saa. Ja seda saab endiselt teha oma riigis. Selleks meil ongi Eesti Vabariik. Head iseseisvuspäeva. Elagu Eesti!