Vabariik võõrsil

Ligi pool sajandit oli ka Eesti Vabariik maapaos. Augustis meenutatakse EV 90. juubeli tähistamise raames vabadusvõitlust eksiilis.

Traagilisel 1944. aasta sügisel oma kodumaa maha jätnud kümneid tuhandeid eestlasi on õigem nimetada pagulasteks kui väliseestlasteks. Maapakku minek tähendab põgenemist millegi eest, väliseestlus aga hõlmab ka neid, kes läksid mujale paremat elu otsima. Tol sügisel just nimelt põgeneti, venelaste eest. Maha jäid talud ja majad, suurem osa varast, mindi isegi, käed taskus. Perekonnadki ei jäänud selles segadikus ühte, kellel jäi Eestisse mees, kellel naine ja lapsed. Põgenemine oli ohtlik – paatidega üle tormise Läänemere minejaist osa ei jõudnud iial pärale, laevadega Saksamaale pagejaid aga hukkus venelaste terrorirünnakuis. Umbes 70 000 eestlast astus võõrale pinnale.

Kui Rootsis oleks päästeaktsioone korraldatud tõhusamalt, oleks põgenikke olnud ilmselt palju rohkem. Aktsioone juhtinud tuntud Tallinna ärimehel ja pankuril Klaus Scheelil jäi üle vaid kibedusega tõdeda: “Ajal, mil meie kõigi pingutused peaksid olema suunatud meie kodumaa õnnetute päästmiseks, arvati aega olevat lõpmatuteks koosolekuteks, kauplemiseks ja viljatuiks targutamisteks. Vähemalt mina olen selleks pidanud kulutama kümneid ja kümneid tunde.” See kriitika ei olnud mitte rootslaste, vaid eestlaste endi aadressil.

Enamasti põgenikelaagritesse nii Rootsis kui Saksamaal paigutatud eestlased uskusid, et kõik on ajutine, Eesti saab peagi vabaks ja nad pöörduvad tagasi koju. Aga päevadest said kuud, kuudest aastad. Lõpuks sai selgeks, et mingit vabanemist niipea ei tasu loota. Tuli võõrast teed minna. Paljudel elu lõpuni.

Algas oma elu sisse seadmine välismaal, suuremad eestlaste kogukonnad kujunesid välja Rootsis, USAs ja Kanadas. Kõigis loodi poliitilisi organisatsioone, kus ei saadud läbi oma tülide ja intriigideta. Ometi ühendas neid üks eesmärk – see oli Eesti iseseisvuse taastamine. Mitmed riigid, nende seas ka USA, ei olnud tunnustanud Eesti okupeerimist de jure. Seega sai ülitähtsaks Eesti riikliku järjepidevuse hoidmine – kuigi Eesti Vabariik oli okupeeritud, eksisteeris ta juriidiliselt edasi. Ja seda kandis Vabariigi Valitsus eksiilis kuni 8. oktoobrini 1992. Asja muutis lihtsamaks see, et 1944 saabus Rootsi ka viimane Eesti peaminister Jüri Uluots, kes põhiseaduse järgi ühtlasi täitis presidendi kohuseid.

Väga kitsarinnaline oleks piirduda selle vabadusvõitluse käsitlemisel vaid poliitiliste organisatsioonide tegevusega. Neil poleks ealeski olnud mõju, kui puudunuks tugev eestlaskond. Eestlaskond, kes oli kultuuriliselt väga aktiivne. Pagulaskeskustes tegutsesid kõikvõimalikud ringid ja organisatsioonid, loodi teatreid, vändati filme, korraldati laulupidusid, salvestati muusikat, tehti kunstinäitusi, kirjastati arvukalt raamatuid, anti välja ajalehti, ja palju muud. Rääkimata nii olulistest asjadest nagu eestikeelsed koolid – Eesti Vabariik eksisteeris kõige kiuste edasi.

Kõik see oli ühelt poolt vajalik eestluse püsimiseks võõrsil, samas kinnitas see ka veenvalt: riikliku järjepidevuse hoidmine ei ole käputäie pagulaste soov. Kogu pagulaseestlaskond nõudis jõuliselt vabadust oma kodumaale, ja osalt just selle deklareerimiseks korraldati maailma eri paigus ESTO päevi. Eestlaste rongkäigud suurlinnades nagu Toronto või New York sinimustvalgete lehvides kahtlemata andsid sellest selge sõnumi, mille vastu oli jõuetu ka Moskva propaganda.

Kuidas suhtuti väliseestlastesse kodumaal? Nende tegevuse kohta Eesti riikluse järjepidevuse säilitamisel sai lugeda ajalehest Kodumaa. Terane lugeja v& amp; otilde;is järeldada: mida räigemaks muutus sõim ühe või teise Välis-Eesti organisatsiooni või väliseestlase aadressil, seda tõhusam ilmselt oli nende tegevus. Välismaal ilmunud eestikeelseid ajalehti-raamatuid sattus siia ka, kuigi tollis need tavaliselt konfiskeeriti. Sama juhtus postisaadetistega, mida kontrolliti hoolsalt. Osa ilukirjandusest, mida nõukogude tsensorid kahjutuks pidasid, lubati siiski Eestisse.

Märksa tihedamad sidemed olid perekondlikul tasemel, sest 1960. aastatel hakkas üha rohkem eestlasi oma sugulastel Eestis külas käima. Omada sugulasi välismaal oli Nõukogude ajal ka prestiižne, kuna nad tõid kaasa riideid ja muud moekaupa, mida siin üldse polnud.

Suhtumine väliseestlastesse muutus kardinaalselt pärast Eesti taasiseseisvumist. Nagu seeni pärast vihma ilmus siia kõiksugu tegelasi, kes tulid õpetama, kuidas elada – “Meil Rootsis käivad asjad nii”. Sekka sattus neidki, kes rahvuskaaslastel naha suuremal või väiksemal määral üle kõrvade tõmbasid. Nii omandaski sõna “väliseestlane” siin halva maigu. Kahjuks.

Nende ahnitsejate ja sekeldajate tegevus ei vähenda kuidagi tänu eestlastele, kes väsimatult teavitasid aastakümneid maailma oma okupeeritud kodumaa olukorrast. Kes võtsid erinevast olukorrast hoolimata Eesti rahvast ühtsena ja ei halvustanud kodueestlasi ega kippunud neid igal sammul õpetama. Paremini kui keegi teine sõnastas selle Vabariigi Valitsuse eksiilis viimane peaminister presidendi ülesannetes Heinrich Mark, kui ta oktoobris 1992 oma volitused Toompeal pidulikult üle andis. “Eesti rahva vabadusvõitlus kestis kogu okupatsiooniaja. Eesti mehed ja naised, pojad ja tütred jätkasid vabadusvõitlust igaüks oma võimete ja võimaluste kohaselt.” Eesti iseseisvuse eest võideldi küll eri kohtades, aga see oli üks võitlus.