Vaeglaps
Neljapäev, 30. aprill 2020
Tere isa tere ema,
Lubasin, et kirjutan. Ma siis nüüd teen seda. Täna oli religiooniõpetuse tund. Aga me olime juba enamiku uskusid läbi võtnud ja siis õpetaja rääkis vahelduseks hoopis muid asju. Et inimese sünnikuupäeva järgi saab kõik teada, mis see inimene selles elus tegema peab ja missugune ta üldse on. Ja siis kõneles ta ajaloost. Et eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel sündis hästi palju lapsi. See oli sellepärast, et nende vanematel oli kõigil sünniaastates sees number neli, noh, et nad olid sündinud neljakümnendatel. Ja et neli on elujõu number ja sellepärast neil oli niipalju lapsi et nad enam ei teadnud, mis nendega peale hakata. Aga kogu aeg toimus midagi ja elu oli hästi värviline. Palju muusikat oli ja palju lilli ja rohtusid, mida suitsetati. Ja seitsmekümnendatel jälle ei juhtunud suurt midagi ja see oli sellepärast, et neil, kes siis suureks said, oli sünniaastas sees viis ja see on intuitsioon ja nemad aimasid, et polegi midagi eriti teha ega viitsinud ka. Kuigi kõik hõõgus nagu tuli tuha all.
Aga kaheksakümnendatel jälle hakkasid need kuuekümnendatel sündinud lapsed maailma ümber korrastama, sest neile muidu enam ei meeldinud. Ja siis liitusid nendega aegamisi seitsmekümnendate lapsed oma kaasasündinud jumaliku sädemega ja hakkaski järjest igasugu uskumatuid asju juhtuma. Kuni Eesti sai vabaks ja kõik hõiskasid ja nutsid ja kallistasid ja lubasid edaspidi alati head olla...
Kõik see oli ju üsna huvitav, aga meie muutusime kärsituks ja hakkasime hõikuma, et kuidas siis meiega on ja õpetaja ütles, et vaadake ise. Rääkis ühest ja teisest ja siis tõi näiteks minu, et mina sündisin 20. veebruaril 2002. aastal ja minul polegi muud kui tunded ja eriti missioonitunne, aga et ma ei oska alati asju läbi mõelda. Ja siis ma ei saanudki aru, kas see on hea või halb ja mul hakkas natuke kurb ja ma mõtlesin, et kas te sellepärast andsitegi mu siia kooli, et ma teistes hakkama ei oleks saanud.
Ja siis ma tulin internaadi poole, aga korraga oli meel nii üle mõistuse kurb, et ma pöörasin hoopis teisele poole ja istusin ühele bussile ja lasksin end viia, kuhu juhtus. Ja kui ma nägin, et akna taga on mets, siis tulin välja ja uitasin ringi ja tundsin, et ei taha enam mitte kuhugi ja mitte midagi, et jääkski või päriselt siia. Mets ei olnud muidugi suur, mitte nii, nagu õpetaja rääkis, et vanasti oli, aga päris keskel võis istuda ja kujutleda, et ongi kohe sügav mets nagu muinasjuttudes, sest maju ei paistnud. Ma olen alati metsa armastanud, kõikide nende häälte ja lõhnade ja selle rahuga, mis seal on. kui natuke vaikselt istuda ja kuulatada, saavad kõik asjad kuidagi selgemaks ja paika. Muinasjuttudes jooksid tihtipeale vaeslapsed metsa, kui meel väga kurb oli.
Ja siis ma mõtlesin, et mina olen ju ka tegelikult vaeslaps, sellepärast et teie ei ole kunagi minuga õieti koos olnud. Ma saan aru küll, miks ja ega ma sellepärast pahane ei ole. Ma saan aru, ema, et sul oli keskea kriis lähenemas, sest kõik seltskonnalehed muudkui küsisid, miks sul lapsi ei ole ja varsti lubati sünnitamise eest suuri rahasid ka. Ja sina, isa, tahtsid lõpuks ometi tõelisse poliitikasse jõuda ja ajaga kaasas käia. Aga selleks oli ka hea vähemalt üks laps ja siis te mu ära otsustasitegi. Aga kui siis välja tuli, et ma olen erivajadustega, siis saatsite mu siia. Sellepärast et teil olid üsna tavalised vajadused hästi tavaliste vajadustega lapse järele. Ma oleksin tahtnud küll olla niisugune, nagu te tahtsite, aga ma ei osanud. Kuigi ma olen alati püüdnud ja ükskord te veel näete, et saate minu üle uhkedki olla. Ma olen siin igasuguseid asju välja mõelnud ja ükskord ma teen nad teoks.
Ma mõtlesin, et ma kirjutan raamatu. Ühe niisuguse raamatu, kus on kõik asjad sees, mis ma üldse tean ja mis on minu jaoks tähtsad. Et kui kusagil maailmas on veel keegi minusugune ja ta juhtub seda raamatut lugema, siis ta tunneb, et ta ei ole üksinda ja võibolla ta kirjutab mulle vastu. See oleks tõeliselt pönev, see oleks nagu päriselt sõbra leidmine. Kindlasti teab tema mingeid asju, mida mina ei tea ja võibolla teistpidi ka, nii et me saame mõlemad kohe hulga rohkem maailmast teada. Aga kõige tähtsam on see, et maailm ise muutub. Teie olete teineteisel olemas, isegi kui te tülitsete ja isegi kui on nii, nagu lehtedes kirjutatakse. Ma ei taha sellest rääkida, aga teised aeg-ajalt toovad ja näitavad ja naeravad. Siis ma jooksen jälle ära. Aga jah, te olete teineteisel olemas ja siis on teil kummalgi veel terve hulk inimesi, kellega igasuguseid asju ajada. Minul siin ei ole mingeid asju, tähendab on, aga mind nad ei huvita. Ja siin ei ole ühtegi inimest, kellega rääkida. Ma mõtlen, et rääkimine, see, et sa saad tõepoolest kellegagi päriselt rääkida nendest asjadest, mis on tõeliselt olulised, et see on maailmas kõige tähtsam. Aga alati ei ole nii, et need inimesed, kelle jaoks samad asjad on olulised, on sealsamas lähedal. Mõnikord tuleb nad lihtsalt üles otsida. Ja seda saab teha ainult salakeele kaudu, pildi või raamatu või muusika või millegi seesuguse. Ekui sa kohtad midagi, mis sulle tõepoolest korda läheb, siis sa saad aru, et see on sõbra kiri, et ta otsib sind, kuigi ta ei tea, kes sa oled. Jah, ma mõtlesin, et kuna ma muud üldse ei oska, siis ma kirjutan raamatu. Ja kui te seda loete, siis saate minust palju paremini aru. Ja mina saan omakorda aru, kas te olete ikkagi ka mu sõbrad või lihtsalt vanemad.
Nii ma mõtlesin seal metsatukas. Päike paistis ja lumi oli ka juba peaaegu sulanud ja siis ma vaatasin, et kas on sinililli, aga ei olnud. Kui oleks olnud, siis ma oleks meili asemel saatnud hoopis kirja ja pannud sinilille sinna vahele, et te tunneksite, kui väga ma teid armastan. Ma armastan juba seda mõtet, et minulgi on kusagil vanemad, ilusad ja kuulsad ja targad vanemad. Ma ei tea, mis ma teeksin, kui teid poleks. Ma ei ole ju veel kirjutanud seda raamatut ja ma ei ole leidnud oma sõpra. Aga kas niimoodi saab ka olla, et üksteist üldse ei leitagi elu sees üles? Et isegi kui mina kirjutan oma raamatu ja see päriselt ilmub, et see ainus inimene, kes sellest aru võiks saada, noh, päriselt aru, et tema üldse ei juhtugi seda lugema?
Ja siis ma taipasin, et järsku ta ei pruugigi üldse Eestis elada ega eesti keelt osata. Neid, kes oskavad, on ju maailmas üldse ainult näpuotsatäis. See oli nagu päike oleks pilve taha läinud, nii külm hakkas korraga. Ma ei osanud midagi välja mõelda. Ma olen terve elu unistanud, et kusagil on keegi, kes on nagu mina, kes armastab samu asju ja muretseb samade asjade pärast ja kui ma ainult ta üles leian, siis on kõik hästi, siis ei ole enam seda tunnet, et sa oled sellel planeedil ainult mõttetu umbrohi, trükiviga maailma raamatus. Et siis me oleme koos ja teineteisele toeks. Ja saame teha igasuguseid asju, et oleks parem. Et kõik oleks parem. Sest tegelikult ju ainult need asjad ongi head, mille tõttu teised asjad ka paremaks muutuvad. Ma ei tea, kas te päriselt aru saate, mis ma mõtlen, aga ma loodan.
Ja siis tuli mulle Jumal meelde. Et kõikidel uskudel on temaga mingi oma asi ajada ja omad reeglid ja sellepärast eri usku inimesed ei saagi üksteisest aru ja muudkui sõdivad läbi ajaloo, nagu jõuavad, aga tegelikult on Jumal kõigi oma ja sellepärast, et ilma inimene ei saa. Noh, nagu ilma vanemateta ei saa ja ilma sõbrata. Midagi, keegi peab inimesel olema, et temaga kõnelda. ilma kõnelemata ei saa kohe üldse, isegi mõtelda ei saa, ilma, et oleks, kellega omas mõttes kõnelda. Jah, Jumal tuli mulle meelde ja ma mõtlesin, et millega ta siis veel üldse tegeleb, kui mitte niisuguste asjadega. Enäiteks keegi kirjutab raamatu, see on nagu merehädaline viskab kirja pudelis merre, ja loodab, et see jõuab pärale. Või maalib pildi ja riputab üles või läheb ja seisab kusagil, silmad kinni, ja puhub vilepillil omaenese lugu ja loodab, et see ainus terves maailmas, kes selle oma südames ära tunneb, just sel hetkel mööda läheb... et see ongi Jumala asi, niisuguste kokkusattumiste eest hoolt kanda ja et inimene ei peaks üldse ülemäära muretsema. tema asi on ainult hea olla.
Siis hakkas jälle natuke kergem ja soojem ja kõht läks tühjaks. Mõtlesin, et peaksin ikka õhtusöögi ajaks internaati jõudma. Läksin maanteele tagasi ja vaatasin bussipeatusest järgi, et oli veel terve igavik järgmise bussini. Kõndisin siis ja avastasin, et laulan endamisi. Ei ole ju kunagi laulnud, ma ei oskagi laulda, aga kuidagimoodi oli ilm nii ilus ja nii kummaline tunne, et laul tuli iseenesest. Aga seda te küll ei arva ära, mis sõnad sel laulul olid. Kui ma ära tundsin, kust nad pärinevad, ajas ennastki naerma.
See buss, millega ma linnast minema, metsa poole sõitsin, oli niisugune vanavõitu, kus olid seina peal mitmes keeles õpetused, mida teha, kui järsku on hädaolukord. Ja eesti keeles seisis seal: tõuka hooba, ava uks! Lugesin läbi ega mõelnudki sellest rohkem, sest ega mingit hädaolukorda ju ei olnud. Aga see lauserütm oli minusse kinni jäänud, terve tee, mis ma kõndisin, laulis mu peas: tõuka hooba, ava uks! Ja ma ei oskagi seletada, miks see mind niisuguse juubeldusega täitis. Järsku tundus, et ainus asi, mis pärast kooli lõpetamist teha, olekski hoob üles leida. See omaenese hoob, sest need, mida ma kõrvalt olen näinud, või mida soovitatakse, mulle üldse ei sobi. Kas hoob ongi hobi? Mõtlesin ma järgmiseks, juba õige ülemeelikus tujus. Ega ma tegelikult tea.
Buss peatus, kui käe tõstsin ja olin talle tänulik, sest järgmise peatuseni oli veel väga palju maad. Need väikesed asjad, need hetked, kus sa tunned, et ole sa eri või mistahes, aga sind võetakse nagu inimest, bussijuht teeb ukse lahti ega pahandagi, et kahe peatuse vahel. Need hetked teevad kogu maailma teiseks. Niisuguseks, kus saab elada, vaatamata kõigele. Ja internaati jõudsin just õhtusöögi ajaks, nii et pärast sain veel arvuti juurde ja siin see kiri nüüd on.
Ma kirjutasin selle meelega teile kahe peale, kuigi ma tean, et te enam koos ei ela, aga minu jaoks te olete ikka kuidagi üks ja pole midagi lihtsamat kui saata see kiri teele kahel aadressil. Ma tahan öelda, et olen väga tänulik teile. Aga ma pean tegema seda kirja teel. Sest kui me mõnikord kohtumegi, ei oska ma siis kuidagimoodi käituda ega midagi öelda. Ma ei tea, miks ma sellega toime ei tule. Võibolla see ongi põhjus, miks ma siin olen. aga ega siin ka midagi viga ei ole. Kõik sõltub sellest, kuidas vaadata, nagu isa alati intervjuudes ütleb. Ma tahaksin, et te kirjutaksite mulle vastu ka kahe peale, siis te oleksite natuke aega jälle koos ja võibolla avastaksite, et olete teineteise vastu ikkagi head. Aga kui te kirjutate eraldi, siis saan jälle tervelt kaks kirja. See oleks ka tore, ma saan tavaliselt väga vähe kirju, aga kuidagimoodi oleks üks kiri teie mõlema poolt mulle palju rohkem, kui kaks eraldi. Ma ei tea, ma ei oska seda matemaatika ega millegagi seletada kah.
Võibolla peaksin üldse hakkama hoopis füüsikat suurema hoolega õppima. Võibolla ongi kõik tõeline elus just niisama lihtne: tõuka hooba, ava uks! Igatahes soovin teile jätkuvaid kordaminekuid. eriti selle kordaminekut, mis teile just kõige olulisem on. Et te oleksite ikka õnnelikud. Ja te ju teate, et igal hommikul ja igal õhtul vaatan suure lootusega oma kirjakasti.
Ikka
teie mina
