Vaene üksikisa sai nii palju abi, et hakkab teisi aitama
Eelmises Eesti Ekspressis avaldatud loo “Väga vaese pere isa sööb vaid kord päevas” peategelane, Siimusti mees Aivar Aas (40) ütleb, et tohutu suur kaasatundjate ja aitajate tulv tuli talle ootamatult. “Esimesed päevad oli selline ärevus sees, et ei osanud kuidagi olla. Minu jaoks oli see üllatus, lausa pikselöök!”
Üksi oma invaliidsuspensionist ja lastetoetustest kolme last kasvatavale Aivarile hakkas Eesti Ekspressi toimetuse kaudu pakkumisi tulema lehe ilmumishetkest alates.
“Kell kaheksa saabusid esimesed meilid ja nii on jätkunud terve ööpäeva,” ütles loo autor Kirsti Vainküla, kes ülejäänud töönädalal ainult abipakkujate kirjadele-kõnedele vastamisega tegeleda jõudiski. Esimesed aitajad olid näiteks Eckerö Line, kes viib pere Soome, ning Aura veekeskus, kes ootab tervet peret spaasse. Ühendust võtsid jalanõude ja riiete maaletoojad, külmkapp sai toitu täis, toodud on rõivaid ja lauanõusid ja mõnigi ehitusfirma on Aivarile öelnud, et kui aega saab, astugu läbi.
Kui algul oli Aivaril kartus, et ta peab annetuste pealt tulumaksu tasuma, pöördusid paljud inimesed maksuametisse ning said teada, et mees siiski ei pea viiendikku ära andma. Paar šokeeritud lugejat pöördusid suisa presidendi kantselei poole: miks sellist peret ei aidata?! Tegelikult on vallavalitsus teinud selle pere heaks kõik, mida riigi ja kohalik eelarve võimaldab…
Aivari ja tütarde arvele laekunud summa on nii suur, et remondi saab tehtud ja jääb ülegi. Televiisori ja diivani järelmaksud said samuti heategijate poolt tasutud.
Uue nädala algusest jäi rahulikumaks, ent helistajaid jätkub ikka veel.
Aivar Aasal on öelda Ekspressi kaudu järgmist: “Tahan öelda suur-suur aitäh kõigepealt, kes aitasid ja kel süda õige koha peal on. Kogu see lugu mõjus mulle nagu uuesti ärkamine või midagi taolist.”
Muidugi olid kohe platsis ka kommentaariumide kõiketeadjad, kelle “abiga” saime teada pere “hämarast poolest”: juba olla meest Siimusti poes õlut ostmas nähtud, naine ula peal jne.
“Kommentaare lugesin ka — kahjuks aetakse meid vennaga segamini, oleme välimuselt väga sarnased. “Linna peal” käin ikka — tööd otsimas. Täna kuulsin meie sotsiaaltöötaja käest, et nemad saavad ka nagu lakast soppa kaela: et miks ainult ühte aidatakse jne. Tütar ütleski, et isa, nüüd tuleb meil paks jõehobunahk selga tõmmata.”
Kuni insuldini seitse aastat tagasi oli Aivaril isaga kahasse väike ja väga hea mainega plekitööde ettevõte. Pärast õnnetust ta aga plekikääre enam kätte võtta ei saa. “Kõige vajalikumaks abiks pidasin korteri remonti. Nüüd saab majakatuse ka korda, ise teen — see on lame katus, ega ma nii sant ka pole!”
“Kui teie perel nüüd abist midagi üle jääb, kuidas sellega talitate?”
“Kindlasti jääb üle! Nii palju pakke tuleb postiga. Mul on need ausalt öeldes lahti võtmata, ainult toidukraami panin külmkappi. Ootan ära, kui tüdrukud koolivaheajalt Tallinnast tagasi jõuavad, siis koos avame neid.
Enne elasin nagu kilbi all, ainult oma mõtetes, nüüd hakkasin elu teisiti nägema. Kui kuulen, et kellelgi on midagi vaja, siis proovin ise otse üle anda. Tuua ikka võib, sest mina võtsin missiooni, et hakkan teisi edasi aitama.”
“Kas sellest abiaktsioonist saaksite kuidagi laste ema ka aidata?”
“Kui ta ühendust võtab, eks siis vaatame. Mina ei pööra selga kellelegi.”
Eelmise loo lugejatel jäi kindlasti õhku küsimus, miks Aivar üldse üksikisa on.
“Ei suuda meenutada, mitu aastat naine kodunt ära on, aga jama hakkas peale siis, kui meie esimene tütar Marika kaheaastasena ajukasvajasse haigestus. Ta võitles vähiga kuus aastat. Naine oli siis haiglasse sama hästi kui sisse kirjutatud. Vanaema kantseldas tüdrukuid, mina olin tööl, naine haiglas. Paraku tütre teekond lõppes, kui ta oli 8aastane. Poiss sündis märtsis, augustis juhtus minuga see õnnetus. Siis läks naisel päris pööraseks.
Eks ta pani pidu enne ka, aga lapsed olid hoitud ja kodu korras, ta tegi käsitööd, õmbles, väga tubli naine oli. Ilus ka. Lihtsalt viinapudel rikkus ta ära.
Marika surm, siis minu õnnetus, siis surid järjest ta ema ja vend, see kõik tekitas stressi. Iseenesest paha inimene ta pole, laste juures käib, aitab koristada ja pesu pesta. Aga saaks ta sellest viinakuradist lahti!”
“Teil pole seda viga olnud?”
“Kunagi ikka on, aga pärast insulti ma kangemat ei kannata, vahest mõne õlle ikka ära libistan. Mina olen selle põhimõttega, et muret ei saa viinapudelisse uputada, muredele tuleb lahendus leida.”
“Kuidas lehelugu teid muutis?”
“Olen juba hakanud harjumusi muutma, söön hommikuti, nii palju kohvi ei joo ja suitsu teen poole vähem. Kui varem läks ligemale pakk päevas, siis nüüd närin nätsu.”
