13.02.2009, 00:00
Vaenlasega voodis
Parasitoloog Aleksei Turovski lühiloeng sellest, kuidas linade vahel vähkrev ja higistav inimene loob elurütmi pisiorganismide kooslusele.
Teate. Kui me räägime voodist, siis võiksime kõigepealt
mõtelda veelombile. Kui lombis on vett, elunevad seal varsti bakterid ja
vetikad. Tuul puhub sinna eoseid. Koerad, kassid, sisalikud ja ussid
käivad sealt joomas ja ruumala väheneb...
Nii et lomp on
omaette ökoloogiline süsteem, mis pidevalt muutub.
Ja
täpselt samamoodi toimib ka voodi, kui me teda korrapäraselt
kasutame! Me läheme sinna kindlal ajal sisse ja tõstame
temperatuuri. Me niheleme ja higistame seal. Tähendab, linade, madratsi ja
karkassiga kujuneb meil kindel niiskuse ja gaasi vahetamise režiim.
Seega, magav inimene ise hoiab voodis kindlas rütmis süsteemi,
vastavalt millele tekib ka eluskooslus. Kes meil seal on?
1.
Lestalised
Oletame, et te juhtute üle päevitama
– teate, see põhjamaalaste leiutis; no vaevalt me loomariigist
leiame kedagi, kes ennast lihtsalt niisama päikese käes
eksponeeriks!
Igal juhul: surnud nahk koorub maha.
Nüüd, kui te õhtul lähete voodisse, siis saavad siit
tõelise pidusöögi lestalised, kes toituvad ka inimese
kehakarvadest. Eri liikidena võib neid voodis elutseda kümneid ja
sadu miljoneid: linade vahel, vatiteki, padja või madratsi sees...
Ja loomulikult, kui te peaksite voodipesu vahetama – te olete
korralik inimene ja teete seda regulaarselt või põhjustab lestade
väljaheide teil allergiat –, siis toimub süsteemis
ökokatastroof!
Kas see tähendab, et lestad hävinevad
täielikult? Ei. Paari päevaga on süsteem jälle tasakaalus.
Eks vaheta ju ka inimene nahka pidevalt.
Ja noh, need lestad, kes
katastroofi padja või teki sees üle elasid, said vahepeal muidugi
jälle eriti priskelt elada!
2. Seened
Inimene võib kas või iga päev vannis käia – aga
ikkagi on tema kehal mitusada liiki seeni. See on meie normaalne
mükoloogiline kooslus.
Aga ka paljude lestaliikide
igapäevane toit.
3. Voodilutikad
Oi! Lutikad on inimese kui peremeesliigiga koos eksisteerinud sadu tuhandeid
aastaid. Kuigi meil neid praegu praktiliselt ei esine. 60ndatel – siis
küll.
Aga. Lutikas on väga hea taktik. Valgust ta ei talu,
nii et ootab seinapragudes, madratsi all või mujal, kuni saabub pimedus.
Siis näiteks ronib lakke ja määrab väga täpselt
soojuse ja higilõhna järgi ära, kus inimene asub.
Ja siis lihtsalt kukub nina otsa (kuigi võib hammustada ka mujalt). Ja
imeb ennast verd täis – umbes sentimeetri pikkuseks ja punaseks nagu
viinamari –, nii et inimene arugi ei saa. Alles järgmisel
päeval vaatab: punane täpp, näe, kas sääsk
hammustas?
Kuidas sobitub lutikas toiduahelasse? Tema
väljaheide omakorda on meelepärane
toit tolmulestadele.
4. Kirbud
Kirp
– erinevalt lutikast – eriti ei vali: kui nälg on,
lööb korraks kärsa sisse, kuhu saab. Ja hüppab jälle
peitu. Aga meil võtab kohe kihelema!
Muidugi hiirte
või kasside kirbud hammustavad meid mõnda aega, aga kauaks nad ei
jää. Selle suhtes, kelle peal parasiteerida, on nad väga
tundlikud.
Ja teate, sõbrad, mis veel? Kirpe – keda on
üldiselt vähe ja linnas ei esine peaaegu üldse – on
väga raske hävitada. Pigistad küüntega või...
Tõesti, selleks on vaja väga tugevat relva!
5.
Juhukülalised
Teinekord võib tulla ka
kõrvahark meile voodisse peidupaika otsima. Või käib
ämblik
uudistamas, või näiteks prussakas.
Aga neid on
vähem.
Muide, ühes Šveitsi protestantlikus
koguduses olid hiired majas. No kirikus süüa-juua pole, aga koloonia
õitseb! Eks siis kutsuti teadlased kohale, ja mis selgus?
Jumalateenistuste ajal – kui suur ja rikas kirik oli rahvast täis
– “külvasid” inimesed pinkidele nahatükikesi.
Tähendab, hiired said kõhu täis samast toidust, mida
söövad tolmulestad!
6. Mida teha
Nii et, mu kallid sõbrad, igas voodis on oma ökoloogiline
kooslus. See on paratamatu ja normaalne. No näiteks see lubadus, et
“Mister Proper tapab kõik bakterid” – see on ju
õuduste lubadus, sest kaotaks inimese immuunsüsteemilt igasuguse
treenituse...
Aga ei. Sellest mina ei räägi – ma olen
zooloog!