Vägistajaks peetud mees istus 15 kuud asjata türmis
"Ema suri mõni kuu enne, kui see jama pihta hakkas. Enne mu kinnivõtmist. Jumal tänatud, et ta ei pidanud seda kõike läbi elama. Seda valu ja häbi - poega süüdistatakse vägistamises - polnud ta ära teeninud."
Tallinna külje all elav Villem (43) hoiab pisut värisevas käes kruusi kaljaga ja püüab teha lühikokkuvõtet ligemale 500 ööpäeva kestnud vangipõlvest. Süüdi mõistetuna vägistamises, ainsaks tõendiks tema peale osutanud naise ütlused. Eelmisel nädalal mõistis Riigikohus ta õigeks.
"Kaks sünnipäevagi möödusid trellide taga. Hea, et niigi kaua vastu pidasin. Hea et enam vene aeg pole. Võibolla teate, mida kõike siis vägistajatega tehti. Aga ega tänagi kerge ole. Tänu sellele, et joonistada oskan, pidasin vastu. Suutsin ennast kasulikuks teha."
Kõhn, siniste silmade ja vuntsidega mees on vabaduses viibinud viis päeva. Neist ühe ööpäeva kaalus ta selle kohtumise plusse ja miinuseid. See on esimene kord pärast vabanemist, kui ta kellelegi endaga juhtunust räägib, ent kuulsaks saada ta ei taha ja palub oma nime saladuseks jätta.
Vägistamine pimedas bussipeatuses
Detsembriõhtu aastal 2007. Kell on üheksa. Egle, habras noor naine, lahkub töölt ja sammub läbi pimeduse bussipeatusesse. Peatus on inimtühi, kui välja arvata põõsastikus varjuv ebard. See tungib naisele kallale, näitab varrukasse peidetud roostes teraga nuga, kähistab tapmisähvardusi ning vägistab õnnetu naise sealsamas põõsastes. Vastuseks naise palvetele halastada putrab vägistaja midagi oma minevikust lastekodus. Pimedusest hoolimata näeb naine ründaja nägu. Mees põgeneb, olles haaranud naise käekotist 75 krooni ja lapanud läbi tema märkmiku (!). Egle sõidab koju, räägib juhtunust abikaasale, ent (!) politseisse ei helista. Ta ei tea pimedusse haihtunud ründaja nime ega usu, et keegi mehe enam leiaks. Ent mis peamine - ta pelgab ründaja tapmisähvardusi. Naine külastab psühholoogi ja hakkab tasapisi eluga harjuma.
Rohkem kui pooled (mõningatel andmetel isegi 80 protsenti!) vägistamisohvritest ei pühenda riigiasutusi kunagi oma õudsesse saladusse. Nad kardavad ründajat, neil on ametnike ees piinlik. Mõni kardab, et teda hakatakse valetamises või vägistaja provotseerimises süüdistama.
Uurijate, prokuröride ja kohtunike töös on aga üks kõige keerulisemaid küsimusi - keda vägistamise puhul uskuda. Füüsilisi vigastusi ju sageli ei tekitata, kehavedelikke sündmuskohale ei jäeta ja objektiivseid tõendeid napib.
